Vee mälu

Selleks, et "tõestada" vee molekulaarsel tasemel oleva info (see olevat võtmesõna) teket ja "struktuure", toob Rustum võrdluse süsinikuga. Teemant ja süsinik olevat puhas süsinik, ent me võivat grafiidi muuta ühe hetkega teemandiks, midagi lisamata. Niisiis muundub maailma kõige pehmem aine mõne sekundiga maailma kõveimaks aineks, ilma et sellele lisataks teisi aineid. See näide peab tõestama, et struktuur on keemilisest koostisest tähtsam.


[See jutt kõlab juba kui alkeemiku suust. Igatahes on hämmastav, miks siis teemant pole meil samatavaline ja -odav kui söetükk. Mitte et siingi kohal poleks tegemist kahe erineva taustsüsteemiga. Süsinik on teadupoolest element, mi smoodustab erinevates tingimustes erinevaid kristallvõresid, olles kord odav grafiit, teinekord aga kallis teemant. Vesi on aga aine! Puhta ainena on veel olemas teatavaid "derivaate", kuid vesiniksidemed hapnikuaatomiga ei anna eriliselt suuri võimalusi laveerimiseks. Ja just need sidemed tingivadki olukorra, kus jääkristallid on alati sellised nagu need on, moodustades vaid rõhust ja temperatuurist sõltuvalt erinevaid kombinatsioone. Ometi on lumehelbed mistahes kombinatsioonis kuueharulised.]

Nii kujutatakse filmis veemolekuli

Järgnevalt manipuleeritakse vaatajat, esitades tuntud fakti, et veemolekul on dipool, kus selle H-pool on positiivse ja O-pool negatiivse laenguga. Negatiivse poolusega osa tõmbavat külge positiivset ning sel viisil kujunevat ebastabiilne vee struktuur. Kuid mõnikord olla selles märgata stabiilseid formatsioone — klastreid. Just nimelt neis klastrites jäädvustuvat ja säilivat vee info. Siinkohal räägib Rustam vee struktuurist, mille muutusi olevat võimalik registreerida ja mõõta teatava eksperimentaalse instrumendiga, mis tähenavat, et täiesti objektiivsel viisil.

Selline nägevat välja klaster

Seesuguse pildi taustal räägitakse bakteritest
[Tegu on keriloomade, vesikellukatega]

Juttu sekkub tundmatu uurija Leonid Izvekov Venemaalt, kes justkui valetades pilku peidab ning seejuures enesekindlalt väidab, et vesi on unikaalne aine, kuna tal on mälu. Sellele järgneb terve loend müüjatest metsani ning mänguasjadest puhastusvahenditeni, mida kõike vesi meeles peab.


Pärast kummalist ja arusaamatut veepanni hõõrumise pilti viiakse vaataja taas tänavale ja jutustatakse sellest, kuidas me tunneme ümbritsevat tänu heli-, valguse- ja elektromagnetilistele ja mitmetele teistele lainetele. Siis pilt metsa: iga eluvorm, bakter, putukas, loom ja inimene võtvat neid [erinevaid laineid siis] vastu erinevalt oma kitsalt kindlaks määratud diapasoonides. Ja üksnes vesi olevat võimaline võtma vastu infot mistahes diapasoonis.


Seejärel asub teemat arendama Vlail, kes väidab, et olemas on seesugused struktuurid, mis on omased surnud veele. Kui näiteks hakata sellise veega kastma, siis mingit saaki ei saavat.

Nüüd tuuakse kaadrisse Vene [teadmata] teaduste doktor, professor Konstantin Korotkov. Teadlane väidab, et vesi on tõepoolest üks kõige tundlikumaid indikaatoreid igasuguste ümbritsevas keskkonnas paiknevate väljade ja mõjutajate suhtes.


Siit võtab sõnajärje üle jutustaja, kes lisab, et need mõjud muudavad pidevalt vee struktuuri, ehkki inimese meeltele jääb vesi ikka endiseks aineks, millel pole maitset, värvust ega lõhna. Ja samal ajal polevat maailmas olemas ühesugust vett. See olevat nagu puhas leht, mida võib muuta väikseimgi võnge [ma ei oska tõlkida sõna štrih].

Leonardo da Vinci olla oma märkmetes vee kohta kirjutanud, et see muudab oma iseloomu nii mitu korda, kuipalju leidub erinevaid kohti, kus ta voolab.


Venemaa tervise taastamise instituudi peaarst Olga Butakova tõi näite Okinava saarel elavate inimeste erakordselt pikast east. See olevat üldtunnustatud fakt, kantud isegi Guinessi rekordite raamatusse. Sealsed elanikud elavad imekspandavalt kaua, kusjuures töötavad palju ja neil pole mingeid haigusi [siin toodi loend isheemiatõvest, diabeedist jms] just tänu sellele, et nad joovad korallide vahelt saadud vett, milles on mineraalained.


[See tädi räägib veest kui lahusest. Iseasi, kas nood saareelanikud ikka suisa soolast ookeanivett nüüd ka tegelikult joovad.] Jutustaja viib meie pilgu seejärel korallidele ning mainib, et need looduslikud moodustised on mitte üksnes kenad vaadata, vaid ka kole pikaealised, kuna vanim neist olevat 600 miljoni aastane. Just nimelt korallidelt saab vesi teada, et elada võib ka väga kaua, jäädes seejuures tugevaks ja nooreks. [naerukoht] Seejärel annab vesi selle info edasi inimesele ning seadistab teda pikaealisusele.


Olga jätkab, et Pakistani kõrgmägedes olevat kohake nimega Hunzakut [kes teab, kuidas seda tegelikult kirjutataske], kus inimesed elavad lihtsalt lõputult kaua. Kui inimese keskmine eluiga on 57 aastat, siis sealsetel elanikel olla too 100 aastat. [Taas reklaamilik trikk! Kuni hetkel sobivamat leebemat väljendit ei tule pähe, nimetaksin seda demagoogiliseks võtteks]. Kuna seal pole õieti toitu ega õhkugi, siis tekkinud teadlastel huvi, milles seisneb selle pikaealisuse saladus. Selguski, et sealse vee iseloom on hoopis teine.

Jutustaja siis täiendab, et jutt käib liustikeveega, mis allapoole vulisedes täitub päikese ja kivide energiaga, kogub infot pinnase eripärade kohta ning kogub endasse mineraale... [Mulle paistab, et kogu selle loo hämu trumbiks on laveerimine vee kui puhta aine, vee kui universaalse lahusti ning vee kui lahuse vahel.] Selle vee muljed olevat tulvil puhast õhku ning tsivilisatsioonist puutumata pinnase tundeist.


Järgmises osas filmi 11'51" võtab taas sõna Rustum.