Koosseisuline

Eks ma olen istunud juba augustikuust alates kui süte peal, ootamaks lõpuks seda ammulubatud töölevõttu. Täna hommikul ma avastasin, et mu nimi on ülikooli kodulehel taas kuvandumas. Tõsi, mitte küll «erakorraline teadur», nagu TT lubas, kuid siiski.

Et ülikoolist konservatiivsemat asutust annab otsida, siis kulgeb selles kõik väga loiult. Alles paar päeva tagasi oli kogu instituudi üldaadressikski veel Jakobi 2. Nüüd on see muutunud. Kuid isikute kabinetinumbrid ning telefonid on seni siiski vanad. Seda vaatamata asjaolulu, et vana keemiahoone on nüüdseks juba tühjaks kolitud ja seal eriti keegi enam ei tööta.

Eriti veider on aga see, et minu nime juures seisab koguni Vanemuise töökoha faksinumber. Kui varasemal ajal tundus see isegi veidi naljakas, kui mõelda, et kellelgi tekib tarvidus minuga suhelda ja ta helistab mu ekskolleegidele, siis nüüd tundub see laus kurb, kuna ka mu kolleegid on juba Tähe tänavale kolinud ning vaevalt nad oma numbrid sinna kaasa võtsid.

Muidugi piisaks sellest, kui webmasterile õiend kirjutada. Kuid siiski on huvitav teada, kui palju selle kodulehe andmete õigsuse eest vastutav isik teenib. Mina tema asemel oleksin siiski pisut operatiivsem.

Miks see koosseisudes olemine nii kole oluline on? Aga väga lihtsal põhjusel — kui pole kodulehel, pole sind olemaski. Ka kõik raamatupidajad ja asjaajajad otsivad ju inimesi koosseisudest, ega lähe siseveebi kolistama. Näiteks Teaduskool maksab oma töötajatele lisatasusid, väljastpoolt tulnud inimestele aga teeb töövõtulepingu. Et ülikooli enamik asjapulki ei oska kasutada digidokumente, siis tuleb iga allkirja tarvis kohale kulgeda ja allkiri anda. Kui mind poleks olnud kodulehel, poleks mul ka olnud vähimatki võimalust broneerida serveriruumi. Kodulehe majandamine aga saab olema mu peamine tööülesanne. Vähemasti peamine neist, mis silmaga vaadeldav on. Ka on mul märksa lihtsam pöörduda mistahes asutuste poole, kui lisan enda nimele ka austusväärse ülikooli nimetuse. Meest metsast või juhuslikku möödakäijat linnatänavalt ei võeta tõsiselt.

Ülikoolil on tänamatu komme ametis mitteolevate kodanike kohta kaotada kõik avalikud jäljed. Kui ma kirjutan enda CV-sse, et olen töötanud ülikoolis, ei jää lugejal üle muud kui mind kas uskuda või mitte uskuda. Olemas on ka neid, kes usuvad küll, aga siiski kontrollivad. Viimase aasta jooksul kontrolli teostanud inimestel ei õnnestunud minu kohta ülikooli kodulehelt mingeid vihjeid saada. Siis on võimalus ühendust võtta personaliosakonnaga ja sealt järele pärida, ent lihtsam on minu elulookirjeldus valeks tunnistada.