Koolitus kevadpealinnas

Kuulnud võimalikest versioonidest Polleni-Innove liinil ja võrrelndud ühe või teise teolisuse olulisust tegelikule olukorrale, plaanisin ma algselt Türi koolituse vahele jätta. Tiia aga suutis ümber veenda suurema hulga potentsiaalseist algselt mitteminejatest. Nii soostusin ka mina tingimusel, kui ma ei pea minema oma lombaka POTiga.

Liia soostus Antslast startima ning peale võtma Võru noormehe Taavi, kes kooli ajal Tartus resideerub. Teine kindlapoolne tulija oli Natalia, kes tavapäraselt oma sõiduki minu juurde soovis parkida ning usaldada end teiste juhtide randmeisse. Liia ise aga soostus mind peale võtma tingimusel, et mina olen Tartust Türini ja tagasi ise roolis. Sedasi saigi diilitatud. Viies koht oli planeeritud uuele kolleegile Indrekule, kes aga alles viimasel hetkel teatas, et saab kohal oma jõududega, mistõttu Innaril tuli Jõgevalt kohale tulla oma autoga.

Õige asulani jõudsime plaanipäraselt, ent siis selgus, et mitte keegi polnud süvenenud sihtpunkti aadressisse. Pärast pisikest tiirutamist Türi vahel selgus, et ikkagi oli õige koht just see kortermajast ümber ehitatud hoone otse Konsumi kõrval.

Algatuseks korraltas Tiia tutvumisringi. Ega varem polegi olnud tarvidust end nii põhjalikult tutvustada. Et mina olin Tiia enda järel teine, kel end tutvustada tuli, võimaldus mul pisut originaalitseda ning lõpetada oma jutt üleskutsega mulle otse kirjutada, kui CV vastu lähem huvi on. Sellise tutvustusega lõpetas minu eeskujul seejärel suurem osa kohalviibijaist.

Liia põhitegevuseks näis olevat töö pereühistus, ehkki töö iseloomu ta ei reklaaminud.

Taavi õpib õigusteadusi ning on üle läinud kaugõppesse, mis andis mulle suurepärase võimaluse teda enda asemele terveks nädalaks tööle paluda. Kuigi Kohtumajas oleks olnud uhke töötada, aga seesama mu Projekt eeldab siiski pisikest lisatööd, mida oleks parem teha, kui päevaplaani ei tule hakkida.

Natalia töötas seni Valgas mingis õmblusvabrikus. Et aga tööde maht on katastroofiliselt vähenenud, on temalgi Ole Kaasas! projekt jäänud viimasel ajal praktiliselt ainsaks sissetulekuallikaks. Ometi rääkis ta õhinal ka sellest, kuidas ta sai Maksimasse turvanaiseks.

Koolitatavaid oli üle Eesti kokku kogunenud 23, kui nimekirja uskuda. Lisaks sellele veel ka vähemalt 5 koolitajat, kui Tiiat ja tugimeeskonda mitte arvestada.

Selle pisikese Mazdaga me kohale sõitsimegi. Tagasitee oli minusugusele kanapimedale veidi tüütum. Maantee veeres on märgatavas koguses fotoaparaate, mille tõttu nii mõnigi taat ei julgenud kulgeda kiiremini kui 80 km/h, takistades liiklust.

Selgus, et Tiia oli aastaid töötanud autovaruosade hulgihankijana. Sisuliselt alati müügitöö alal.

Lauapinda nappis ning mina oma läpakat ei avanudki. Kasutasin uudistega tutvumiseks Liia kuvaripilti. Ütlemata kasulik oli kammida mööda e-Äriregistrit ning avastada, et minu FIEga on midagi väga viltu. Enda meelest olin ma end juba kuude eest EMTAst ümber reginud. Et ma aga oma ID kaardi jätsin kodusesse arvutisse, selgus alles naastes, et olin end kuidagi valesti registreerinud. Igatahes selle asemel, et oma FIE-majandus ümber tõsta EMTA sfäärist Äriregistrisse, olin ma mingi juhendi järgi kuidagi valesti vajutanud. Igatahe polnud mind FIEna kirjaski. Minu avaldus ootas hoopis riigilõivu maksmist. Olin justku taotlenud enda registreerimist FIEna.

Kodus tühistasin esmaregistreerimise ning tõstsin end siiski nõuete kohaselt lihtsalt ringi.

Seekordne koolitus oli tõtt öelda vägagi asjalik. Samas ei saa märkimata jätta, et PRIA süsteemid tundusid mulle sedavõrd keerulised, et mul kadus vähimgi isu põllumajandusega tegeleda. Põllulappide ja klastrite märkimine kaardile, kasvatatavate liikide ja tõugude märkimine... see on suisa omaette kosmos. Kui ma seni arvasin, et keerukaim ülesanne on põllumehel ilmastiku jälgimine või kombaini juhtimine, siis hetkel olen kahtlemas, kas mitte PRIA toetuste küsimine pole mitte peamine probleem. See kõik on tõepoolest sedavõrd keeruline, et suisa raske seletada.

PRIA asju seletasid meile Kai Poolakese ja Andres Tammann. Erispetsiifilisi uudsusi siinkohal seletamata võiksin vaid uhkeldada, et muu tõsisema kõrvalt üllatasid mind siiralt terminid lehmik ja esparsett.

Vaatamata demoversiooni korduvale läbimängimisele ei saanud ma päris hästi hakkama põllulappide vallutamise ja toetuse küsimisega. Võimalik, et uusi maid selle mänguga vallutada ei saagi ning tuleb vaid deklareerida olemasolevat.

Kohvilauas oli lihapirukaid ja mingeid saiakesi. Kohv ise polnud midagi asi. Kuna ma polnud kindel, et meil veel ka lõunapaus tuleb, sõin kaks lihapirukat ja jõin paar äärmiselt ebamaitsvat kohvi. Igaks juhuks sõin ju ka hommikul. Igatahes olin ma juba sööma minnes kurguni täis. Pakuti aga juustuga kotletti, mida oli kole suur ports, ning tarretist kohupiimaga. Igatahes jäi osa minule serveeritud praest kohalikele notsudele.

Kui Kai selgitused jäid mulle veidi kaugeiks (kuna ta manipuleeris põllumajanduslike terminitega, justkui oleks esinenud vanade talunike ees), siis Andrese selgitused olid palju arusaadavamad.

Eilika rääkis e-Äriregistrist. Tänu talle ma oma probleemi avastasingi. Igatahes on see register võrrelduna PRIA omaga nagu naljategu.

Tiina Einstein oli EMTA esindaja. Tema jutust tulenes mulle uus sõna - prokurist. Esitus oli taas meeldiv ja arusaadav.

Ettekandest saime teada, et tuludeklaratsioonide täitmisega meil enam erilisi probleeme pole ning ligi 90% inimestest teevad seda arvuti teel, mis on igati mõistlik, kuna seal on eeltäidetud väljad jms.

Tiia tutvustas ka järjekordset loosimist. Eelmisega oli läpaka võitnud keegi üle 70-aastane mammi, kes oli läbinud nii alg- kui ka klassikoolituse.

Koolitus lõppes enamvähem plaanikohaselt. Sellele vaatamata oli lõpuks juba õues pime ning me saime nautida jõulutulukesi, mis just päeval puiele kinnitati.


Aga selle PRIA ja EMTA tegemistest jäi mulle kumama mõte, et tegu on sisuliselt suhteliselt väheoluliste ametkondadega, mis teevad küll mõneti elu mugavamaks, ent toidavad tohutut armeed igasuguseid ametnikke, kes kõik oma tööd kole tähtsaks peavad. Aga see on omaette jututeema.