Ajaloo jooksul on teadlased korduvalt üritanud laboritingimustes kasvatada elusat rakku. Teisisõnu on nad üritanud kunstlikult luua elu. Juba on segunenud elusa mateeria komponendid, mobiliseeritud spetsiaalsed tingimused, kuid see on alati lõppenud ebaõnnestumisega.
Injušin: ...on paigutatud riiulitele, me teame, millised molekulid millisel viisil ja milliste otstega ning millal ja mis ajal on vaja üksteise külge ühendada... see kõik on hiidkompuutris kirjas. Kuid kui hakkame seda tegema - elusaine ei tule välja. Elu sellele vaatamata pole.
Korotkov: Elu on suunatud infoprotsess, mis on seotud eelkõige vee eriliste omadustega.
[Mingi ülimalt keeruka Venemaal paikneva ususekti jünger] Šamil Hazrat Aljautidov: algselt loodi... või kõigepealt loodi... kõige juures on olemas vesi kui loomise osa. Kuid samal ajal... arvatavasti proportsionaalselt suuremaski mahus kujutab vesi endast seda, mida inimesed peavad endale selgeks tegema ja tõestama... Jumala olemasolu. [Selle pisut segase mõtte point on on vist selles, et vesi on jumala vihje inimesele]
XIII sajandil Kristuse sünnist olla Fibonacci nime all maailmas tuntuks saanud Itaalia matemaatik looduse erinevaid nähtusi jälgides avastanud KULDSE PROPORTSIOONI. [Sellel teemal vt lähemalt Wikipediast] See seisneb tõsiasjas, et jada numbritest, kus iga järgmine on kahe eelmise summa, annab huvitava tulemuse: kui jagada mõni mistahes väiksem arv jadas sellele järgneva suurema numriga, saame me alati tulemuseks 0,618.
Ka Leonardo da Vinci kasutas oma töid luues seda struktuurset täiuslikkust.
Kunstnik olevat seda nimetanud KULDSEKS LÕIKUMISEKS [золотое сечение].
Ka selle kuldse lõikumise korral (da Vinci joonistes) on külgede proportsioonid samas vahekorras.
Veel palju enne seda, VI sajandil enne meie ajaarvamist olla iidne Kreeka filosoof ja matemaatik Pythagoras [Пифагор] avastanud sellised suhted geomeetrias.
Vaadates aga veel 300 aastat varemasse aega, leiame me iidsete egiptlastegi juures selle mainimist. Nemad nimetanud seda JUMALIKUKS TEEMAKS [божественный суть].
Kas aga ei tähenda see seda, et nii Fibonaccile, Pythagorasele, da Vincile kui ka paljudele teistele inimkonna geeniustele oli antud teadmine harmoonia eriliste seaduste olemasolust, mis on kogu selle maailma täiuslikkuse aluseks?
Vladimir Vojeikov [ääretult kavala ilme ja pikkade mõttepausiga]: Seadused ei teki iseenesest, nagu me teame. Järelikult on seaduselooja. Aga see väljub juba minu professionaalsete huvide raamidest... Ütleme nii. Aga inimlikus mõttes see aitab mind.
Üsna hiljuti tulid teadlased lagedale sensatsioonilise hüpoteesiga: maailmaloomise saladused on kirja pandud vees. KULDNE PROPORTSIOON, mis ühtlasi on ka JUMALIK TUUM, avastati sulava jää molekulis.
Tavalise vee molekulis on nurk hapniku ja vesiniku aatomite vahel 104 kraadi. Sulavees on see nurk aga muutumatult 108°.
Samas, suhe vesinikusidemete pikkuste vahel on alati 0,618.
See on vee eriline seisund. Külmudes, seejärel uuesti sulades, kustutab vesi oma mälust kogu sinna kogunenud info, jättes alles vaid ühe ja peamise — baasinfo, elu programmi.
Just nimelt tänu sellele programmile ongi loodud kõik olemasolev: lehtede paigutus oksal, kroonlehtede paiknemine õiel [pildis näidatakse küll korvõielist], niidikesed ämblikuvõrgus, limuste kodade keerdumine, DNA molekulid, Universum.
Selgub, et see, kes lõi selle maailma oma lõpututes vormides, teatas just nimelt vee kaudu kõigele elavale, kuidas see peab arenema.
Austria uurija Allois Gruber: Vees paikneb kogu informatsioon elu kohta. Kui me hävitame selle info, hävitame me ka iseendid.
Meie planeet on korduvalt kattunud liustikega. Kõigest 20000 aastat tagasi asus peaaegu pool maismaast jää all ja Maa kujutas endast elutut ja lumist kõrbe. Ehk ongi jääajad reaktsioon inimkonna kasvule?
Solodilov: Vesi justkui heidaks endalt selle koorma, mis ta on saanud... ja puhastub. Vastavalt sellele avaneb võimalus haarata endasse uut ja värsket muljet. Tekib võimalus hämmelduda [возможность впречетлится].
Ja kui Päikese mõjul muutus jää tuhendeid aastaid tagasi taas veeks, avanes inimesel šanss alustada kõike tühjalt lehelt.
Emoto Masaru: Inimesele on kõige olulisemaks leida vastus küsimusele, kust ta tekkis, milleks ta on siin ilmas ja kuihu ta läheb pärast surma. Ma leian, et võti selle küsimuse lahendamiseks seisneb vee olemuse märksa sügavamas mõistmises.
Sulavesi on sarnane imikule. Ta ei tea veel midagi ümbritsevast tegelikkusest. Ja üksnes inimene on võimeline seda täitma uute teadmistega. Kõigest loodust on just nimet talle antud selline võimalus.
Austria Viini Tuumafüüsika Instituudi progessor Herbert Klima: Teate, ausalt öeldes olen ma sügavalt veendunud, et selle taga on midagi, mis lihtsalt kohustab meid, inimesi, millekski määratuks. Esmajärjekorras peame me oleme tänulikud, et just meid valiti välja kõikide võimaluste seast. 
Kirill: Kui võtta üldiselt inimese elu ja vaadata seda tähelepanelikult, oleme me vabad. Me määrame ise paljusid asju. Kuidas me käitume, kuidas tegutseme, kuidas mõtleme, kus õpime, milliseid ideid vastu võtta ja milliseid tagasi tõugata, kuidas sättida oma suhted Jumalaga. Ka uskuda Jumalat või mitte... Selles mõttes peame me meeles pidama, et see energeetiline vihm, mis lähtub... vot see energiatulv, mis tuleb Jumalast, selle me võime kas vastu võtta või seada sellele teatavad tõkked.
Järgnevalt kandub pilt taas lumehelvestele: armastus, sallimatus, kaastunne, viha. [Mitte et oleks mõistetav, mis valemiga seda viimast pilti saab üldse pidada ülesvõttels külmunud jääkristallist]
Adin Stainzalts: Inimese võimet purustada ja lõhkuda, tema kalduvust kurjusele pole vaja karistada. See pole usu küsimus. See on ilmselt meile kõigile antud tajumise võimalus, seejuures igapäevaselt. Aga idee sellest, et inimene suudab midagi parandada, see on juba usu printsiip ning nõuab suuri hingelisi pingutusi.
Kirill: Aga inimene kui energiaallikas, kuna igal inimesel on selline oma isiklik energiaallikas, levitab oma energiat ümbruskonda. Selles mõttes pole meie tegemised, meie sõnad ja isegi meie mõtted mitte neutraalsed. Need mõjutavad meid ümbritsevat maailma.
Lõpututest kosmoseavarustest otsime me vastust kõige ürgsemale saladusele, loomise saladusele. Kuid vastus asub siinsamas, pisikesel helesinisel planeedil. See teadmine on olnud juba loomise algusest peale inimese kõrval. Kingitus, mida me nimetame eluks, on meil tänu ühele ja ainsale ainele Universumis, mis on suuteline seda säilitama ja edasi andma inimestele, ...tänu veele.
Lisaks kaunistele looduskaadritele lõpeb filmi teine osa tuttava pildiga algusest: inimlaps vee veeres. Väga sümboolne ja asjakohane!
Ilmselt oli õigus kommentaatoril, kes arvas, et see film on küll loodud koostöös teadlastega, kuid loojad ise on seda teinud pelgalt mingi projekti raames, omamata ise erilist suhet teadusega.
Film jätab märksa sümpaatsema mulje kui selle esimene osa. Selgitusi on rohkem, müstikat ja mustkunsti vähem.
Filmis on kaastegevad olnud ilmselt mingi kindla ususekti esindajad kõikjalt maailmast. Tõsi, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ega Põhja-Euroopast siin inimesi pole. Ka tänavavõtted on tehtud puha kusagil Kesk-Aasias, ilmselt mõnes endises nõukogude osariigis. Arvamuste avaldajaid on päris vähevõitu, ent seda jõulisemalt nad oma sõnumit edastavad.
Nüüd, kus see film on lõpuni vaadatud, jääb veel vaid oodata selle kolmandat järge. Tõsi, selle © Masterskaja asemel sobiks sellele tegijaks küll pigem stuudio «DESINFORMATION». Ei saa eitada, et teine osa oli märksa oskuslikumalt sooritatud, suisa eeskujuliku ajupesuna. Küllap kolmas osa (kui see peaks ilmuma) leiab veelgi enam hämamist teadussaavutuste integratsioonialadel ning vastab ka Propsise vabanduseks esitatud kommentaarile, et ju hallid massid ei mõistaks kõiki nüansse, kui neid mitte trillerdava muusika ega kaunite looduspiltide taustal esitleda, põimides neid osavasti emotsionaalsete puhangutega süvausklike teadlaste suust, keda kõiki ühendab kindel veendumus inimese ülevuses kõige elava üle, aga ka kadedas tõdemuses, et Jumal on veelgi ülevam. Jumal on see osav inserer, kes mõtles välja üliuniversaalse sõnumi koodi, vee koodi. Igatahes oleks nüüd aeg kõikidel ateistidel pöörata pilgud pilve poole ning palvetada hardas aukartuses vihmapiiskade poole.
Sellega see lugu veel ei lõpe! Kui nad just ei suuda vahepeal kolmandat järge toota, siis minul on plaanis ühel ilusal päeval kokku võtta kahe osa olulisemad nurgakivid, liigsete omapoolsete kommentaarideta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar