Täna jõudis kätte see moment, millest on juttu ühes varasemas blogis, eriti aga sellele järgnevates kommentaarides.
Otsustasin end pettumuste vastu kindlustamaks TT-le ette helistada. Kassi pealekäimisel tegin seda lausa veerand tundi varem. Telefon kutsus, nagu ikka, kuid keegi ei vastanud. Lasin kutsuda enam kui 5 korda. Tegelikult pole mul aimugi, mitu korda see tegelikult teisel poolel sama ajaga kutsub. Kuid juba teisel katsel mõne minuti pärast võeti ka toru vastu. Ma küsisin, et kas täna meil ikka toimub see kokkulepitud koosolek või mitte. Pidi toimuma küll.
Igatahes jõudsin ma õigeks ajaks kohale (lõpetasin NP töö 5 min varem) ning ootasin fuajees ligi 10 min. Lõpuks TT tuli. Vahepeal käis nii mõnigi tuttav mööda, ent keegi ei vaevunud eriliselt teretama (peale ühe patsiga noormehe, kelle nime ma olen unustanud).
Ainus tulu, mis sellest "mahaistumisest" tõusis, oli paki paberite saamine, mille TT oli kahes eksemplaris välja printinud. Ta esitles neid mulle kaunis suure õhinaga, justkui ma poleks neid iial varem näinud. Seda poleks tõesti saanud teha ei telefoni teel ega ka mitte e-kirjaga. Mitte et dokumente poleks võinud e-kirjale lisada ja ma oleksin need vajadusel ise saanud välja printida, kui ma neid just ise poleks koostanud ja kujundanud ning hoopis millalgi varem temale saatnud.
Peamine kõlamajäänud seik oli jaanuari aruanne. «Me peame midagi aruandesse kirjutama, aga mida me selle paari kuuga ikka teha jõuame...»
Juttu tuli kaunis sumbuurselt ka kohutavast hulgast tööülesannetest, mille «me peame omavahel väga täpselt ära jagama.»
Tegelikult rääkisime me koos ootamiste ja TT ärakäimistega kokku umbes tunni. Kuid tulu sellest polnud kõige vähematki.
Igatahes pareeris ta osavasti mu rünnaku, kui asusin konkreetselt välja pakkuma ideid ning vihjasin korduvalt, et kuna ma olin selle projekti koostamise juures, siis on mul sellest kaunis selge visioon. TT aina korrutas, et «sisse on kirjutatud nii palju partnereid» või et ta on ka natukene süüdi, kuna ta ei kontrollinud, mida meie sinna kirjutasime. Ka ei mäletanud ta midagi sellest, et pakkus ise toona kosmilise koolitatavate arvu (22000 last + täiskasvanud, kokku ligi 30 tuhat) ning käskis kõik need endise projekti partnerid üles loendada.
Siis oli tal kinnisidee, et raha on vähe. Aga ka see, et kindlasti peab kaasama KH ja mingi Türi daami. Veel kellegi kolmanda. EP olla samuti pakkumise saanud. Aga raha on siiski vähe.
Rääkis ka sellest, kuidas kõikjal tuleks promoda projekti logo, see olevat kole oluline. Teavitamine ja promomine. Välispartneritega suhtlemise jaoks polevat ka raha. See ei tuleks kõne allagi, et keegi peale tema või KH nondega suhtleks. Ja mida me neilt saaksimegi tasuta nõuda? Kõik nende senised saavutused olevat aga juba eelmise projekti aruandes kirjas.
Ka tuli juttu projektivälisest Science'i firmast, milline pidavat hakkama materjale ja vahendeid tootma. Päris pikalt jõudsime rääkida ka tõlgetest ja mina sain Jaanust mitmesse valdkonda soovitada. Selle peale ta leidis, et sel juhul ta ei hakka tõlkebüroosid tülitamagi...
Igatahes kippus jutt juba kolmandat ringi tegema, kui ma lõpuks ütlesin, et ma võiksin sellega ju tegeleda, kui vaid oleksin kindel, et mind sellele tööle ka võetaks. Selle peale ta mainis, et eelmisel korral olevat ma ka «neil» kirjas, aga lõpuks pidanud ikkagi tema koos KH-ga kogu aruande kokku kirjutama, vihjates asjaolule, et minust pole suuremat kasu. Selle peale ma kostsin, et 3000 kr eest kuus ma seda tööd siiski ka teha ei võtaks. Siis ta rõhutas veel korduvalt, kuidas projektijuhi abi raha olevat maha võetud. Nüüd tulevat seetõttu kogu projektijuhi raha kõigi vahel võrdselt jaotada. Ma vihjasin, et kui 13 tuhat võrdselt 4 vahel jaotada, jääbki umbes 3 tuhat. Selle peale leidis ta mitmeid võimalusi, kust veel tasuda saaks, kuna projekti olevat seda või teistmoodi sisse kirjutatud.
Igatahes viis jutt lõpuks geniaalse ideeni, et tegelikult ei tahaks nagu üldse maksta. Et maksmiseks minevat vaid siis, kui keegi on mingi konkreetse töö ära teinud.
Läksime lahku teadmises, et me mõlemad valmistame visiooni sellest, kuidas see projekt kulgema peaks ja kellele millised ülesanded jääksid. Mitte et seegi poleks projektijuhi töö ning et mul sedagi ei tuleks tasuta ja üksi teha. Kujutan ette, et tema ei tee uue nädala alguseks midagi.
4 kommentaari:
Mnjah, positiivne on see, et lõpuks hakkas megakaua sumbunud asi kuhugisuunas liikuma. Negatiivne aga see, et nii paljusid isikuid kaasates võib rahasupp webxani jaoks kurvalt lahjaks jääda, rääkimata võimalusest kindlakäeliselt projektiohje hoida, nagu see alguses kavandatud sai. Teisalt ei ole põhjust kahelda, et tööd kaasneb antud äärmiselt ambitsioonika projektiga rohkem kui küll. Eks ma ootan nüüd huviga webxani visiooni valmimist, et siis võibolla omalt pooltki mõned ideed lisada. Eks me näe, milline saab seepeale olema TT reaktsioon ja pakkumine webxanile struktuurilis-finantsilistes küsimustes.
Auväärt emeriitprofessori mälu on vägagi valikuline. Ta mäletab täpselt, kui palju ta kellelegi maksnud on, kuid must auk valitseb kohtades, mis tema jaoks ette-taha ära tehtud on. Viitsimata ise ühtki rida kirjutada ning suutmata ühtki otsust õigeaegselt sooritada, oskab ta suurepäraselt kriisiolukorras lubadusi anda ning need hiljem suure susserdamise saatel minetada. Mäletan eelmisest projektist üht-koma-teist. Just mökitamise ja otsustamatuse tõttu jäi selle lõpetamine mannetuks. Mina poleks küll nende nirude tulemuste põhjal suutnud üldse mingit lõpparuannet kirjutada. Ehk vaid eelarve täitmise osas. Ja sealgi olid kindlasti kõige suuremad kulud just projektijuhtimise real :P
Eks ta ole jah...
Eespool jätsin ma lisamata, et kui seal koha peal oleks olnud arvuti, oleks mind koheselt tolle taha istutatud ega varem lahti lastud, kui mingi plaan valmis.
Ma olen aga enam kui kindel, et mina ei ole suuteline võõras keskkonnas ja võõra arvuti peal mistahes otsustavaid dokumente tootma.
Mulle on vaja rahulikku tausta (milleks on lõugav teler kõrva ääres) ja turvalist seljatagust. Näos peab olema sigaret ja kõrval kruusitäis kanget kohvi.
Postita kommentaar