Üks võimalus vett töödelda olevat seda mõjutada inimsüdame tuksetest tekkivate nõrkade lainetega. [Selle peale oleksin küll oodanud, et ekraanil paistab pilt, kus mingid andurid pannakse inimese külge või süda veeklaasi juurde, tegelikult aga joodeti noormehele klaasitäis vett]. Sellist vett antavat patsientidele tavalise ravimi asemel. Canon teab, et selline meetod toimis situatsioonides, kus farmakoloogiline meditsiin jäi hätta. Kui sellist asja näha meditsiinilises praktikas, avaldab see toimet. Canon nimetab seda informatsiooniliseks meditsiiniks.
Niisiis on üks olulisemaid aspekte läbimurre, millele me loodame, et teadus saaks aru struktuuri olulisusest. Vees tuleb need muljed talletada ning luua seeläbi halastusrohi. Halastav tervendusvahend, täpsustab Rustum Roi.
Raseda naise lootevesi osutub olema klastervesi. Ümber loote moodustavad veemolekulid justkui kaitsva strukturuuritud vee kihi. Jääb mulje, justkui vesi püüaks kaitsta sündivat elu, juhtides tulevase ema organismi kõiki ressursse. [Mitte et ma küll aru saaksin, mil viisil just too molekulikiht sellega seotud on.]
Selgus, et ka vastsündinu rakud sisaldavad seesugust vett. Hoolikalt külmutades ja vaadeldes seda 20000-kordse suurendusega [esmakordselt kõneldakse selle filmi ajaloos suurendusastmest], võib näha uskumatult kaunist lumehelbekest [vt allolev foto]. [Hetkel ma ei jaksa arvutada, kui suur see helbeke võiks olla].
Vaatajale kostub selle lumehelbekese saatel kena tilisev heli, millega inimesed on harjunud illustreerima kõike lumist. Eaga pidavat see helbeke oma kuju muidugi reeglina muutma.
Leonid Izvekov tutvustas seejärel eksperimenti, mis oli tehtud ühe ja sama inimese erinevas vanuses fotodega. [Kusjuures fotod asetsesid seljaga vee suunas, mistõttu eeldati veelt tõelist selgeltnägemise võimeid, kui irvitada. Kui aga tõsisemalt võtta ning korraks lubada oma pähe mõte, et kogu see udu on tõene, siis kust uurijad oskasid arvata, et kõrvalkolvi foto segavaks faktoriks ei osutunud? Reaalselt tekib aga küsimus, kas tõesti tehakse Venemaal teaduseksperimente nii ebapuhtalt?]
Tekkinud helvestel ilmnesid väga sarnased jooned, kuid esinesid ka eripärad. [Eks kuueharuliste lumehelveste puhul olekski olnud keeruline oodata mingeid ülisuuri kõrvalekaldeid] 7-aastase lapse helves lausa helendas, oli selline puhas ja hea. Tegemist on ju lapsega, seetõttu on see ka selline puhas ja hea lapsekristall, seletab naerul näoga uurija Izvekov.
Viimase puhul olevat need väljakasvud ei midagi muud kui elukogemus. Leonid teatab, et inimene tuleb sellele Maale teatava kindla ülesandega. Ja nende kristallide järgi me näeme, kuidas inimese programm elu jooksul muutub. See tähendab, et kristallidelt on näha, et inimene tegi midagi õigesti ja midagi valesti. [Igatahes on see märksa kõrgelennulisem "teadus" kui tavaline hiromantia!]
Selgub, et meie organismi vesikeskkond pole mitte üksnes tema füsioloogilise seisundi peegel, vaid ka emotsionaalse. Vee eest ei saa varjata rumalaid mõtteid, teda ei saa petta meelitustega, kuna püüdes kinni iga väikseimagi vibratsiooni, hakkab vesi koheselt muutuma [Ilmselt siis oma struktuuri? Siinkohal ülesanne matemaatikahuvilistele: kui mitu erinevat lumehelbe põhikonstitutsiooni on võimalik üldse modelleerida?].
Igatahes muunduvat ühes inimesega ka jõgede, järvede ja muude veekogude loomulik struktuur. Pilt viib meid mitme kaunis tõsiselt reostunud veekogu äärde.
Kas tänapäeva teadus on suuteline sellist olukorda [ilmselt siis saastamist] mõjutama? Olevat tuntud Türgi teadlaste katse. Suremise äärel olevasse järve lisati [paistab, et poolest liitrist keskmise suurusega järve kohta on küll ja küll] nõndanimetatud ioniseeritud vett.
Me näeme pildil seda muidugi sekundite vältel, kuid peame uskuma jutustajat, kes väidab, et sisuliselt mõne tunni jooksul muutus vesi puhtaks ja hakkas taas elama [õlilaigud kadusid kui nõiaväel!] Vesi muutus puhtaks ja läbipaistvaks. [Lausa kuritegelik, kuidas türklased on sellist avastust seni suutnud maailma eest varjata!] Ent koos haiguste ja mikroflooraga [NB! Jutustaja paneb mikrofloora haigustega sisuliselt ühte patta] kadusid ka kõik kasulikud mikroorganismid.
Võiks oletada, (nagu jutustaja seda ka teeb), et seoses selle vastasmõjuga [ioniseeritud vee lisamisega järve] moodustus vees kõige elusa vastu agressiivne struktuur. [Kordan pointi: pool liitrit ioniseeritud vett terve suure järve peale tappis järvevees kõik elusa, ja seda tänu veestruktuuri muutusele!]
Vene uurijad kasutasid ülinõrku elektromagnetilisi laineid ning saavutasid hoopis teistsuguse tulemuse [ei maksa unustada, et alati on venelased kõige targemad! Kindlasti aga targemad kui türklased, kes tapsid ju terve järve!]
Me oleme töötanud haigete järvedega, seletab koledate piltide taustal vene teadlane Aleksandr Solodilov. Kuid pärast seda, kui me sellesse protsessi sekkusime, mis olevat küll võtnud teatava aja, tavaliselt ligi 3 aastat, tegeleme vot seesuguse protsessiga..., siis kõik see sai terveks. [Pisut raskestimõistetav tekst, kuid seda võib ehk tõlgendada sedasi, et nad on kolm aastat üht järve puhastanud ja selle ka puhtaks saanud. Tõsi, päris hästi ei saanud aru, kuidas].
See keerukalt mõistetava sõnastusega jutumees on märgitud mingisuguseks akadeemikuks. Igatahes järve(de) degradatsioon olevat peatunud ja homöostaas taastunud.
Kõnealuse järve vesi olevat hakanud taas põlema. Põlemine olevat elusa vee eriline omadus, mis eristab seda surnud veest. Siin selgitatakse seda "põlemist" veidi paremini: see on võime vabaneda kahjulikust orgaanikast [siia peaks ilmselt juurde mõtlema sõna: justkui] seda põletades. Filmi esimesest osast jäi tõesti mulje, et põlemist mõeldakse seal otsesõnu.
Teadlased olid uurinud mitmeid pudeli- ja veevärgi vee näidiseid, kuid põlemist ei olnud avastatud neist üheski. [Ma pole kindel, kas selle tähendus on siiski pudelivesi, mitte aga üllatuslikult näiteks butüleeritud vms, kuid mõte jääb samaks].
Veevärgi (e torustike) vesi hakkab Vladimir Vojeikovi sõnutsi ise põlema alles pärast seda, kui sellest on välja põlenud kõik see, mis teda eelnevalt saastas. [Sellist fakti esitatakse kaunis tõsitähendusliku ning vastuvaidlemist mittesalliva pilguga]. Seetõttu sellel lastaksegi settida!
Seejärel näidatakse vaatajale kurblik-vaatelisi kaadreid ahistatud vetest, kus see jäetakse mööda järskude kurvidega ja käänulisi metalltorusid ilma värskest õhust, päikesevalgusest ja kokkupuutest emakese maaga. Selle asemel on veel tume piiratud ruum. Neid järske ja teravaid torusid läbides ammutab vesi endasse uut infot. Siit pärinevad vägivalt ja vihkamine jms. [Igatahes on nüüd selge, miks suures linnas inimesed omavahel tülitsevad. Teoreetiliselt, mida kõrgemal korrusel inimene elab, seda vägivaldsem, kadedam, tigegam, rahutum ja tülinorivam ta peaks olema, kuna vesi on temani jõudmiseks hoopis rohkem viha kogunud kui esimese korruseni voolanud vesi. Kaevukasutajad peaksid elama aga alati täies harmoonias ega teadma midagi skandaalidest.] Just nende vibratsioonidega olla täidetud veetorud.
Nüüd astub vaatajate ette keegi Austria uurija Allois Gruber. Me nõrgestame vett sedavõrd, et sellest saab meile, inimestele, loomadele ja taimedele, koormus, mitte kergendus. Vesi võib niisutada, ent ei oma jõudu ega energiat.
Nüüd tuuakse möödaminnes sisse taas vee kui lahusti dimensioon, lastakse kraanist vett ning kõneldakse selles sisalduvast kloorist. [See kloor kui gaas sobib osaliselt sellesse mudelisse küll, kuna samuti hävitab kõik elusad bakterid, olgu need siis tõvestavad või kasulikud]. Kusjuures kui lasta kraanist vett voolata, asub see neelama värsket õhku ning puhastuma saastest, taastades seejuures oma kaotatud jõudu. Meile juba tuttav Olga lisab, et kraanivett tuleb lasta ööpäev läbi seista, seejuures seda regulaarselt segades, selleks et see gaas (kloor) saaks väljuda. Isegi siis, kui seisame duši all, saame me 10% nendest mürkidest, kuna see on gaas.
Jutustaja teab lisada, et torustikus asendavat kloor hapnikku. Aga põletades veest haigusttekitavaid baktereid, kustutab see vee enda tule.
Kui inimene joob mittepõlevat vett, siis meie endaga ei juhtu kohe midagi, lisab Vojeikov. Kuna meil endal jätkuvat seda tuld küllaga. Kuid siiski see tuli tasapisi kipub kustuma.
Korotkov räägib meie füsioloogia seostest seedeelundkonnaga, see omakorda aga on seotud närvisüsteemiga. See kõik aga mõjutab meie mõtteid ja emotsioone.
Leonardo da Vinci olevat rääkinud, et inimese emotsioonid - see on vesi. [Mitte et selle lause kontekstist oleks võimalik ühe ropsuga aru saada.] Just nimelt (vee) voolukuju määrab inimese iseloomu!
Mingi versiooni kohaselt olla selline mõte viinud vaimustusse kuningas Francisco I. Järgneb kaunis pikk loend erinevatest ookeani tekitatud stiihiatest... Kusjuures see Francisco I olevat da Vinciga kord vesteldes korra õhanud, et kuidas ta küll tahaks saada kasvõi tilgakesegi sellist vett. Seepeale oli Leonardo vastanud, et ma valan seda teile. Jutustaja seletab, et me küll ei tea, mida jõi kuningas tol ööl kunstniku antud pokaalist, me teadvat vaid resultaati: kuningas olla läinud ajalukku kui äärmiselt võidukas figuur (kuningas-võitja).
[Paraku on minu ajaloolised teadmised kaunis õblukesed, mistõttu ma ei tea, mis kuningast antud momendil käib jutt, kuid olen kindel, et mu lugejaist nii mõnedki tunnevad ta vaevata ära ja kommenteerivad].
Ent raevu retsepti olla da Vinci endaga hauda kaasa viinud.
Sellega oleme jõudnud filmi «Вода» II osa 27. minutisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar