Ma pole eriline surfaja, ent mingit asja otsides jõudsin möödunud nädalal Ivo Rulli loole, mis mind muigama pani. Ka olen ma kole närb netikommentaator, ent kui kajastatav teema minuga veidi enam haakub ning mul selle kohta mingi turske arvamus on, siis olen teinekord ikka klaveri sõrme alla haaranud, ei saa eitada.
See nimetatud lugu asub Ärilehes pealkirjaga
«Väike netikommentaatorite välimääraja»
Proovin siinkohal kommenteerida mõningaid toodud seisukohti. Olen oma kommentaarid värvinud kollakaks, et see Rulli tekstist eristuks.
Sissejuhatuseks soovitab Rull kõigil kvaliteetsest infost ja arvamusest lugu pidavatel inimestel mitte lugeda anonüümseid netikommentaare, kuna tema meelest olevat nende puhul tegemist puhtakujulise pseudoavalikkuse ilminguga. Siinpuhul võiks veidike vastu prigiseda teemal «anonüümsus» — kas näiteks minusugune aliast või pseudonüümi või hüüdnime (webxan) kasutav isik on anonüümne või mitte. Mina leian, et anonüümne on ehk see, kes pole lihtsakoelisel surfamisel identifitseeritav. Pange aga otsingumootorisse "webxan" ning te võite iga teise lingi juurest jõuda minu tegeliku isikuni. Ja seda isikukoodide, elukohtade, telefoninumbrite ja kehamassiindeksini välja.
Samas aga võib kirjutada mistahes enda meelest väärikas kodanik enda nimeks "Ole Vait" või "Klaara Kask" ning jätta mulje kui mitteanonüümsest isikust. Valenime kasutamisega on võimalik tänapäeval ka karistus teenida, ent kes teeb kindlaks, kas pseudoanonüümne kommentaator — täpsemini öeldes küll, vastupidiselt, olematu nimega — tegi seda pahatahtlikult või mitte. Ehk mõtles enda meelest geniaalse ja olematu inimese nime, teadmata samas, et sellenimeline isik eksisteerib.
Järgnevalt toob loo autor meieni seitsme netipäkapiku lühiiseloomustuse, ilma et määratleks täpsemalt, keda ta päkapikkudena silmas peab.
Parteisõdurid. Enamiku erakondade kontorites ja noortekogudes on piisavalt karjäärihimulisi noorsande, kes lahmivad nii ööl kui ka päeval konkureeriva erakonna uudiseid või juhtfiguuri siunavaid nätakaid. Agaramad neist võetakse koalitsiooni pääsemise korral tööle mõnda ministeeriumisse “juhtmeks”, kelle põhiaeg kulub jällegi “kommimisele”. Kui siiralt üles tunnistada, siis olen mina sedavõrd naiivne tüüp (ja seda elu aeg olnud), et poleks midagi seesugust arvanudki. Tõsi, hiljuti kajastas üks osa «Kättemaksukontori» tegemistest ka midagi analoogset. Umbes et Suured on ära ostnud või koguni palganud kellegi (või koguni terve meeskonna) inimesi, kes tegeleksidki konkurentide mustamisega. Hämmastav, kui selline praktika ka tõepoolest nii laialt levinud on, et hr Rull selle mitte et üksnes välja toob, vaid suisa esimesena ära märgib.
Igatahes tuleb välja, et selle määraja põhjal ma parteisõduriks ei klassifitseeru. Olgu veel mainitud, et ma astusin parteist juba väljagi, ja veel enne neid, kelle eeskujul selle tüki tegin.
Kibestunud. Elus mingi äparduse tõttu haiget saanud inimestele on oma frustratsiooni internetis anonüümselt välja elamine lihtne ning ühiskonnale otseselt suhteliselt ohutu viis. Millegipärast arvan, et sellesse gruppi kuulub päris palju ajakirjanikke, kes ei julge oma nime all teatud seisukohti avaldada. Kutsun kõiki selle grupi liikmeid selle asemel, et lüüa reaalselt elukaaslast, last või kodulooma, andma netis tuld näiteks minu siinse artikli aadressil. Kohe kergem hakkab! Mina ei haaranud hetkel klaviatuuri küll selle mõttega, et kellegi pihta TULD ANDA. Pealegi pole ma elus kibestunud ja frustreerunud ajakirjanik. Ja tagatipuks väitlen ma siin täiesti avalikult, mitte anonüümse tegijana.
Nüüd oleks vist küll tarvis psühholoogi või koguni psühhiaatri abi, et selgusele jõuda, kumb oli põhjus ja kumb tagajärg. Muidugi pole vist meie ühiskonnas olemas täisealisi inimesi, kes poleks mitte milleski kibestunud. Või mine sa tea, ehk üksikud haruldased ka on. Muidugi olen ma kibestunud selle elu umbes kolmesaja viiekümnes nüansis, ent ma ei näe küll vähimatki põhjust, miks ma peaksin seepeale hakkama online-lehti või portaale pidi kaapima, et kellelegi midagi nähvata. Pigem küll juhtub see olema erandlik kord, kui ma midagi lugenult ka veel tingimata oma arvamuse pean saama avaldatud. Ja koduloomi ega väikelapsi mul ka pole, keda lüüa. Vaasid ja lauanõud on aga enamasti terved.
Selgub, et ma ei kuulu ka kibestunute hulka.
Kadedad konkurendid. Ilmselt just nemad (kuigi tegemist võib olla vaid ühe enda poolt loodud kümnete pseudonüümide alt tümitajaga) moodustavad sageli “kommijate” põhimassi. Väike kärukeeramine konkurendile töökohal või ühisel turul on “kommija” maiuspala. Paraku ümbritsevad mind enamalt jaolt arvutikauged inimesed. Tõsi on ka see, et mulle kõige lähemal seisvad inimesed just nimelt ka arvuti vahendusel minuga suhtlevad. Aga et mina olen nende hulgas see peamine sõnavõtja (teistel on tähtsamatki teha), siis kommenteeritakse küll pigem minu teksti kui vastupidi. Valdavalt on kommentaarid sõbralikud ning kui selles esinebki teravamaid noote, siis on enamasti need ka asja eest. Siia küll sobiks pigem kõnekäänd, et vaidlusest sünnib tõde, mitte aga see kärulugu.
Eputamisi olen lisanud sellelesamale blogile ka loenduri. Kui kokku lugeda, mitu kommentaari mu tekstidele üldse laekub, siis saab ilmseks, et ju ma kirjutan seda ikka peaasjalikult selleks, et vaid need paar mind paremini tundvat inimest mind paremini mõistaksid, kui viitsivad. Igatahes pole mina kade konkurent ega ole mul ilmselt kadedaid konkurente.
“Sõbrad”. Inimesi ja ettevõtteid puudutavaid delikaatseid andmeid saavad teada vaid nende lähikondlased ja usaldusisikud. Niipea kui loete netist mõnd oma siseinfost pudenenud kildu, võite aimata “sõbra kätt”. Selle lõigu juures tahaksin eelkõige protesteerida sedalaadi sõna lörtsimise vastu. Ehkki autor on selle sõna pistnud jutumärkidesse, ei meeldi mulle kohe mitte üks raas see, et sõna sisuline tähendus keeratakse sisuliselt pea peale. Minul õnneks selliseid “sõpru” pole, ja ka mina ei ole kellegi “sõber”.
Võiks ju muidugi arutleda teemal, et kas lood TT-st või KH-st või kellest tahes on nüüd siseinfo avaldamine või ei. Muidugi võiks arutleda, kuid kui ma selles ise kahtleksin, siis ma neil teemadel ka avalikult ei kirjutaks. Enda meelest ma kellegi usaldust ei ole kuritarvitanud.
Vihavaenlased. Otse loomulikult saavad nemad võimaluse avanedes internetis kogu negativismi kümnete erinimeliste “tegelaskujude” kaudu välja valada. Artikli autor on ilmselt ise hästi kursis nende kommenteerijate kommetega. Pidevalt jääb mulje, et igal kommijal on vähemalt viisteist erinevat kasutajanime, mille abil nad siis kohati ka iseendaga vaidlusse asuvad. Vot ei teagi. Kindlasti leiab ka minu üksikuid kirjutisi mõningate teistsuguste nimede alt, kuid kindlasti ei moodusta need märkimisväärset massi ning on tulenenud ehk pigem naljahimulisest VIGURDAMISEST kui pahatahtlikkusest. Nii vilets vennike ma ka pole, et mul üldse vihavaenlasi poleks. Kuid minul on nendega võitlemiseks teistsugune taktika kui kommenteerimine.
Peab aga kohe märkima, et sedalaadi anonüümsete vihavaenlaste tõttu on mul tulnud küll paaril puhul kannatada. Mina ise ei kuulu selliste hulka, keda saaks vihavaenlaste hulka paigutada.
Igavlevad ärapanijad. Üldjuhul kontorites istuvad ametnikud, kes täidavad tühja pärast-lõuna kellelegi ja millelegi “sisse sõites”. Nii tore on ju end kas või hetkeks tunda Juure-Oja tüüpi ühiskonnasanitarina. Mis sest, et vaimukuse asemel lastakse enamasti valla vaimu kust. Siin on häda selles, et ma ei ole kontoris istuv ametnik. Juure tüüpi ärapanijana tunnen ma end niigi, ilma et seda peaksin kirjalikult katsetama. Oja on kohati liiga labane. Igavusega on mul ka oma probleemid. Või, õigem oleks vist öelda, mul ei ole kunagi igav. Igatahes pikemalt sel lõigul peatumata pean end ka siit maha kriipsutama.
Perverdid. Nad klõpsavad mitte üksnes rate.ee-s teismeliste fotosid, vaid lähevad täiesti leili, kui mõnes üldhuvilehe veebis ilmub loo illustreerimiseks pilt noorest ja rinnakast naisterahvast. Rääkimata siis juhtudest, kus mõne staarikese seelikusaba on tuules liiga kõrgele kerkinud... Härra Rull on selle jutu pooleli jätnud ega ole jõudnudki sinnamaale, et need perverdid siis seejärel ka nobedasti nilbeid kommentaare kipuvad pilduma.
Paraku ei viitsi ma oma RATE kontot sagedamini kui korra kolme kuu tagant avada. Sedagi siis, kui keegi teine osutab, et mulle olevat seal mingi vinge kommentaar või midagi seesugust. Olen ka mina Rates inimesi taga otsinud, kuid siiski mitte sellel eesmärgil, et tingimata midagi kommenteerida. Tänaseks on neid igasuguseid portaale tekkinud nii palju, mul aga üksnes Ratet kasutavaid “kliente” suhteliselt vähe. Ja enamasti saan ma vajaliku info vahendatud ka teisi kanaleid kaudu.
Oh häda! Ma pole vist pervert ka! Sedasi võib ju tekkida lausa eksistentsiaalne kriis!
Võib muidugi end lohutada, et ehk ma ei olegi kommentaator? Eks ta tõsi on, ka liblikaid on kaunis keerukas seenemääraja abil määrata.
Lohutav on Ivo Rulli lõpplause, millele ma võiksin küll oma digiallkirja anda. Ta kirjutab — Eelnevale mõeldes sõnastagem klassikaline deviis tänapäevasemalt: elada tuleb nõnda, et hiljem poleks piinlikult valus internetis veedetud tundide pärast!
Edevusemeeter: 1424/3854
4 kommentaari:
Ohh seda webxani küll! Taas on ta enamusest pahedest prii. Tema sõpradel pole vaja tema pärast kunagi piinlikkust tunda ning naised ei raatsi teda iialgi hätta jätta. Võin julgelt väita, et minul on need ja paljud teisedki pahed täiesti olemas. Ma ei rakenda neid lihtsalt mööda netti tuhlates, vaid keskendan pigem kellegi-millegi asjalikuks suunamiseks. Nn vastikud isikuomadused on edasiviivaks jõuks kui nende omaja oskab ära põhjendada, miks ta just sellist väljaelamist rakendab. Kui keegi väidab, et teeb oma elus kõike lihtsalt niisama, siis on ta puhastverd tossike.
Lõpplausega olen minagi absoluutselt nõus, kuid väljapakutud määraja on minu arust küll äärmiselt subjektiivne tõlgendus reaalsusest.
Eks kõik need isand Rulli kirjeldatavad tüübid ole kommentaariumides kuigipalju esindatud, samas ei saa seda taksonoomiat kaugeltki ammendavaks lugeda. Rulli jutust jääb mulje, nagu võimutseksidki kommentaariumides vaid erinevat liiki pahutsejad. Ega neidki (õelaid, kadedaid, torisejaid, parastajaid, räuskajaid, ropendajaid, nilbitsejaid jne) vähe ei ole, aga reeglina moodustavad enamuse siiski asjalikud arutlejad - argumenteerijad.
Eks netikommentaatorite puhul tuleb muidugi mängu ka teatav eputamis- ja originaalitsemishimu, samuti iha väljendada mõtteid, mida vahetus suhtluses tõenäoliselt heaks ei kiidetaks. Aga mina kui võrdlemisi innukas kommentaarilugeja (ehkki ise väga närb kommentaator) võin küll kinnitada, et ei ole see kommentaarimaastik nii trööstitu ühti. Tõsi, siin leidub kirgi kütvaid erandeid, milleks on nt poliitikat, usku, meditsiini ja seksuaalset orientatsiooni kajastavad kirjutised.
Webxan liigituks täiendatud käsitluse puhul ilmselt nt asjalik-informeerivate või pedagoogilise suunitlusega kommentaatorite sekka.
Ega vist küll. Mina isiklikult olen pigem autokommentaator või enda lugude kommenteerija, eriti aga sissekannetele lisatud märkuste kommenteerija kui aktiivne "kommija" Rulli mõistes.
Kahtlemata võiks mõned mind eelpoolöeldu põhjal klassifitseerida eneseimetlejaks. Aga mulle siiski meeldib väga Propsise määratlus, mis poleks ka mu enda määrangus saanud täpsemini kõlada. Ma tänan.
Postita kommentaar