Tibutamisi

Ornitoidiloos alustatud statistikat jätkates jõudsin oma redigeerimistööga, mida ma vahepeal teadmata põhjustel üldse teha polnud võtnud 13. leheküljeni valemiga 90 – 13984 – 91382 (104701) – 1381 – 3936. Seega, mõningaid muudatusi esines, ent siiski pole läptopi kompaktne klaviatuur ega MS Wordi version 2003 sedasorti toimetusteks kuigi kohane. Tagatipuks limiteerib vaatevälja suhteliselt kitsas vaateväli, mis just võrrelduna laiekraanse lauaarvuti kuvariga eriti ilmseks tuleb.

Otsustasin, et pigem jätkan selle tööga siiski kodus ning kasutan neid 5 tundi, mis vahetuse lõpuni jäänud, siiski pigem kogunenud mõttejuppide kirjapanekuks. Redigeerimine ei ole sedavõrd loominguline, et aitaks unisemate ilmaolude korral vältida silma klaasistumist või koguni kinnivajumist. Seekordse vahetuse puhul oli olukord tänu vihmale suhteliselt unine. Õhtul kl 16 algas välgutamine ja müristamine, mis ei kestnud kaua. Tõsisemat vihma tuli ehk paari minuti jooksul, ent seegi ei klassifitseerunud nn paduvihmaks. Pärast südaööd oleks justkui suuremakoeline pilv maapinnale laskunud, sadas imepeent uduvihma. Kella neljaks, kui käisin igavakoelisi müüriloomakesi pildistamas, oli seegi sadu lakanud, pärna ladvas kraaksus raevukalt vaid killervares. Kui 12 tunni eest oli olnud nii hämar, et süüta või prožektor, siis tolleks ajaks oli parasjagu nii valge, et välisvalgustus kustutada.



Otsisin välja varasematel valvekordadel tehtud märkmed, et neis korda luua. Kõigepealt olen ma pikemat aega meediat jälgides avastanud, kuidas meil kasutatakse pidevalt sõnu vales tähenduses ning hiljem imestatakse, et noored ei suuda väljenduda või et inimestel on komme valetada. Esimene sellealane vaatlus toimus mul 1967. aastal, kui ma esmakordselt puutusin kokku koolitunniga. Mitte keegi ei nimeta koolitundi muud moodi kui tund. Paar aastat hiljem sain teadlikuks sellest, et tunnis on 60 minutit. Koolis aga esines mitmesuguseid „tunde“, mille pikkused 5, 10, 15, 10, 30, 35, 40 ja 45 minutit.

Näiteks rääkis ka trikimees Jürgen Veber 11. juuli kordussaates kaardipaki poolitamisest, kasutades vastuolulist lauset: “tõstke kaardipakk suvaliselt kohalt pooleks“. Kuidas üldse saab midagi suvalisest kohast poolitada?

Muuseas, samas saates intervjueeris trikimees ka mingisugust ennustajapaari. Sellest intervjuust selgus ka Jürgeni võime imesid teha. Umbkeelse kaardimoori teksti purssis tõlkida tema meeskaasa. Daam teadis, et iga inimene elab 888 korda. Keskmine inimene elab 80…105. korda. Aga trikimees on meie hulka lastud kuskil 390…400. korda. Siit siis ka tema erakordsete võimete põhjus. Võta või jäta — väidetakse ja kõik. Loomulikult teab ka Jürgen ise, et tegelikult tal mingisuguseid müstilisi võimeid pole, küll aga on ta lihtsalt üliosav tähelepanu hajutaja ehk silmamoondaja.

Veel on mu lehel kirjas, et kirg ja himu on hinge mõrtsukad, nagu olla seriaali Diagnoos: mõrv järgi Leonardo da Vinci. Kes seda nüüd enam täpselt teab, kas need sõnad ikka kuuluvad nimetatud leidurile ja kunstnikule või oli tegu kunstilise liialdusega, ometi on tegemist mõtteteraga, millele võiks külge ehitada terve loo. Kuid kas pole hetkel selleks sobiv aeg või pole teema minule kohane, igatahes hetkel ma sellel pikemalt ei peatuks.

Need mõtted olid märgitud lehele, mille nurgale olin kirjutanud: Mõelsi, et ma naka ää kuulma, nii lämmi ja läpponu õhk oll. Näib, et muud märkmed on kas kaotanud aktuaalsuse või juba leidnud rakenduse ning ma võisin paberi ära visata. See-eest ühel varasemal lipikul oli kirjas suur hulk märksõnu, kaasa arvatud mu enda idee, mille kohaselt need mehed, kes pesevad hambaid, ei peaks naiste pärast kaklema. Emaste pärast kisklemine on loomariigis laialt levinud, kuid loomad ei pese hambaid hambapastafirmade meeleheaks ja nonde toodanguga, kuna vaevalt see pesemine hambaarstidele korda läheb. Kui inimene aga leiab, et ta on loomast kõrgemal seisev olevus, siis seda enam ei peaks laskuma nii madalale, et emase pärast kakelda.

Märkmete uurimist sain jätkata pärast järjekordset kohvi. See töö nõuab seda jooki enam kui varasemad, eriti sedavõrd unise ilmaga. Jook sai kole mõru ja ma lisasin suhkrut. Tühje purke on niisama minema visata kahju. Köögis aga seisavad meil tühjad ja kõledad riiulid. Nii ma siis olengi tühjaks saavaid kohvipurke järgemööda sinna riiulile paigutanud.



Sellele lehele olin ma kirjutanud veel mitmeidki märksõnu. Tõsi, teinekord tunnen ma kasvõi poolele teele mõeldud mõtetest samasugust rahulolu kui lõpuni tehtud tööst. Kui aga jätkuks veel maldust mõtted ka lõpuni selitada ning nende väljendamises lugejale nauditav stiiliühtlus saavutada…

Mingist telesaatest on pärit järgmised kaks mõttetera:

• inimestele ekstremistid ei meeldi;
• inimesel pole õigust loomi ekspluateerida.

Seejärel seisavad lehel märksõnad mõnedest erinevatest reklaamidest, mis ’a priori sisaldavad kas otsest vale, teaduslikku nonsensit, bluffi või muid tunnuseid, mille kohta mul on vastakaid mõtteid. Tõtt öelda on äärmiselt vähe reklaame, mis läbinisti positiivsed on.

1. Nätsud.


2. Juuksevärvid.


3. Hambapastad.


4. Hambaharjad.


5. WC loputusvahendid.


6. Pesupulbrid.


7. Hügieenisidemed.


8. Actimel.


9. Safeguard.


10. Siledad jalad.

Nende reklaamijuttude peale võib meenutada ütlemata inimlikku seisukohta, kus on suisa katseliselt tõestatud, et näiteks õlle puhul on kõige olulisem pakend, veini puhul aga hind. See on muidugi enamasti nii, mitte alati ja ilmtingimata.

Iga sellise teema kohta tuleks kirjutada eraldi jutuke, et siis sellesse põhjalikult süveneda, näidete ja vastuväidetega varustada, aga ka sarnaseid juhte esitada.

Möödunud ööpäeva pedagoogilise hõnguga skandaal puudutas riigieksameid. Mingi klassitäis noori olla kaevanud REKKi Kohtusse. Hilisemad uudised küll lisasid, et kohtutee olla ette võtnud siiski lastevanemad. Intervjuudest REKK tegelastega selgus, et jutt on inglise keele eksamist, kus tervest rühmast õpilastest vaid ühel ei tuvastatud spikerdamist. Õpetaja, kes oleks pidanud eksamiruumis korda jälgima, olla mingiks ajaks ruumist teadmata põhjustel väljunud. Kommentaarides imestati, et meie riigi ajaloos olla kõigil kolmel mahakirjutamise juhul tegemist olnud venekeelsete koolidega.

Tegelikult ei ole siin midagi imestada. See on kultuuriline eripära. Eestlased on kas ausamad, arusaavamad, egotsentrilisemad või võistlushimulisemad. Igal juhul ei riski nad sellises olukorras oma tulemustega. Venelased on aga märgatavalt kokkuhoidlikumad. Neis on tugev karjainstinkt. Ja see pole viimase aja nähtus. Võrdleme või tavalist maaküla möödunud sajandi algupoolelt. Vene külas ehitati majad külg külje kõrvale, moodustus küla nime vääriv ehitiste kogum. Samas, eesti külad on enamasti nn hajuskülad. Talu rajati valdavalt teistest eemale, üksikusse paika.

Eksamiskandaalis olla lastevanemad toonud kaasa advokaadid, et tõstatada peamiselt probleem sellest, miks see spikerdamise-asi üldse ilmsiks tuli. Tegelikult keegi ju ei eitagi seda, et sündmus aset leidis. Igal juhul sobib siinkohal tuua väga ilmekas näide minu EBO aegadest. Mu kolleeg Kokassaar ja oli ammu kahtlustanud, et ühest piirkonnast, eriti aga ühest koolist kohale tulnud venelastel on komme EBO kabinetitööst infot lekitada. EBO eesmärgiks oli välja selgitada parim bioloogiaoskaja. See aga eeldab, et kõik on võrdsetes tingimustes ega tea ette, mida konkreetselt küsitakse. Kokassaare juhatada oli tookord inimese anatoomia ja füsioloogia kabinet, kus ta muu hulgas kasutas ka mulaaži, millel olid erinevad kipsist ja paberist valmistatud organid eemaldatavad. Erinevatele organitele kleepis ta lipikud numbritega. Lõuna ajal aga vahetas numbrite asukohad. Kas mitu või vähemasti üks vene kooli õpetaja oli ennelõunal „rindele“ saatnud rumalama õpilase, kelle ülesandeks polnud mitte võita, vaid infot välja tuua. Pärast lõunat saadeti aga peale „võitjate grupp“. Noored usaldasid niivõrd oma spikrit, et ei vaadanud mulaaži poolegi, kui esitlesid põrna, mis asus silma juures, või kusepõit, mille number tähistas väikeaju. Loomulikult ei tähenda see seda, et 100% venelastest ebaausaid võtteid kasutavad. Kuid imestada siiski ei maksa, kuna venekeelste õpetajate hulgas on märksa suurem protsent ebapedagoogilisi tegelasi.

Enne tööpäeva lõppu üllatas mind Terevisiooni suvisest asemikust, Suvehommiku saatest kuuldud laul. Laulus algavad refrääni sõnad Sa mulle lehvitad ja sinu lehvitus on jahe…. Ma ei teadnud tänaseni, et seda laulu esitas originaalis ansambel ostapendel. Kas see on siis „Osta Pendel“, „Ostab Bendel“, „Ostap Bendel“ või midagi hoopis neljandat, vajab veel täpsustamist.

Samas ei saanud ma kuidagi leppida samast saatest kostunud lausega, et pärimusmuusika on seda väärt, et seda kuulajateni tuua. Ma peaksin ütlema, et mulle folkmuusika ei meeldi. Ma talun seda, isegi paremini kui rajurokki või džässi. Kuigi mul pole tekkinud elu sees vajadust seda vabatahtlikult kuskile spetsiaalselt kuulama minna, on seda folk-stiili siiski ette tulnud. Muidugi oleneb kõik siiski ka konkreetsest laulust, stiilist ja esitajast. Kindlasti annaks ka Neiokõstõ eurolaulu Tii folgiks, vähemasti popfolgiks nimetada. Tollest laulust olin ma aga omal ajal pöördes.