Kui ma suudaksin valida kas ühe või teise stiili, poleks see kindlasti niivõrd häriv kui see mu praegune segastiil. Kord nii ja kord naa. Kirjuta võik kaudses umbisiklulises kõnemoes, kui niisugune üldse peaks olemas olema! Umbes et tuli mõte, et võiks kirjutada kirjastiili pahupooltest. Lausa imekspandav, et mu üksikud lugejad pole seni mulle seda stiilisegadust ette heitnud.
Aga kuidas on siis õige? Või kuidas on lihtsam lugeda? Kirjutada on lihtsam muidugi nii nagu parasjagu tuleb. Juhul kui kirjutan seda, millele ma parasjagu mõtlen või millega parasjagu tegelen, siis olevikus. Kuid kui ma panen kirja, millega tunni aja eest hakkama sain, siis minevikus. Viimast on kahtlemata lihtsam hiljem mõista. Kuid kas olevik hilisemat lugemist ei häiri? Kui silmas pidada, et tegu on ikkagi ajaveebiga, siis peaks see lubama kirja panna just täpselt seda, mis pähe tuleb. Näiteks et 5 mnutit pärast südaööd helistas Raimo ja küsis, kas ma ei saa talle kuskile Herne tänavale vastu tulla. Loodan, et ta ikka tervelt koju jõuab.
Pildistasin käesoleva valvekorra ajal usinasti, pannud poole pealt resolutsiooni maksimaalsele, nii et nüüdseks on järel vaid 153 kaadrit. Kindlasti lähevad paljud udukogud kustutamisele, kuid et enamik objekte on mikroskoopilised (nt 3 mm), siis loodan terava kaadri korral neist saada välja zoomitud normaalse pildi. Just niisuguses segastiilis on suurem osa minu tekstidest. Paraku olen märganud, et sama ei esine mul mitte üksnes blogides, vaid ka mitmesugustes kirjades ja artiklites. Viimaste puhul on suur kasu toimetajatest. Kindlasti saaks ka mu enda tekstidest parema naha, kui ma ise viitsiksin need läbi lugeda ja redigeerida. Kuid enda teksti lugemine mind millegipärast ei kütkesta. Võõraid tekste meeldib mulle küll redigeerida. Arvan, et üks ideaalilähedasi tekstiseppi on La propsis, kes ilmselt siiski loeb oma teksti ka üle, kuna tema juttudes vigu või kasvõi tippimisapsakaid leida on samaharuldane kui ilmaennustuse kokkulangemine hilisema tegelikkusega.
Igal juhul peab selle olukorraga midagi ette võtma, see on fakt. Paraku ei aita siinjuures ka mingisugused pulbrid ega pillid. Võimalik, et aitaks hiidpalgaline ametikoht, mis ei nõuaks nii suurt killustatust nagu see mul hetkel on. Isegi kui ma mõned tööd tegemata jätan, siis tavaliselt mitte sellepärast, et niisama logelen, vaid et midagi hetkel sobivamat või ahvatlevamat on käsil. Näiteks homme peaksin ma tegelema Polleni projekti raames õpetajaraamatu redigeerimisega, ELO asjus piimakatsete ettevalmistamisega [üleeile tuli mulle poes idee lasta lastel mingi kogus väljavalatud piimasid tuvastada vastavalt nende koostisele (rasvasus vms) ning sobitada vastavate pakenditega], AHHAA raames olnud küsimuse kokkuvõtete tegemise ja veebi heiskamisega, ENTA ning osaliselt Arcimedese ja TÜAÜK raames uue kursuse loomisega, Haabersti Sotsiaalkeskuse augustikuu kava publitseerimisega, ENTA FPEU projekti raames seminari ettevalmistamisega ja nõnda edasi. Lisaks peaksin kindlasti tegelema valvekorraaegsete piltidega ning mitmete blogide heiskamise ja illustreerimisega, ja ka see pole veel kõik, mida kõike tuleks teha.
Polegi vist mõtet kõike ette lugeda, kuna on juba ilmne, et kõige jaoks ei jagu niikuinii aega ning mõned neist ülesannetest tuleb edasi tõugata. See omakorda aga sunnib planeerima ja täpsustama oma tulevast päevakava. Ja selle kõige peale peaksin veel kuidagi Dimale suutma selgeks teha, et temaga üheks päevaks seminarile kaasaminekust keeldumine pole mul siiski lihtsalt laiskusest ja tõenäosest soovist puhata, kuigi ma toon paljudest asjadest keeldumise ettekäändeks just nimelt laiskuse.
Seesama terane La propsis on mitmel korral oma kommentaarides vihjanud, et ei usu hästi minu laiskust. Aga tegelikult on see küllaltki mitme otsaga asi. Isegi mitte kahe otsaga, nagu ta ise armastab kõiki vorstidega võrreldavaid olukordi nimetada. Otse loomulikult võiksin ma päev läbi üldse mittemidagi teha ning näiteks rannaliival lebada. Või siis koristada, alates tolmurullidest ja ämblikuvõrkudest, lõpetades 30 aasta vanuste "arhiivmaterjalide" minemaloopimisega, uue mööbli soetamise või millega iganes. Aga ei, selmet endale aega jätta, haaran ma hoopis kinni peaaegu igast pakkumisest, isegi kui see mulle eluvajalik pole.
Viimatine kummaline pakkumine oli see salaagenditöö, millest ma selle lõppedes ilmselt ka pisikese aruande koostan. Seda vastu võttes ei mõelnudki ma niivõrd sissetulekule, kui uuele väljakutsele (oi kui nõme tõlge inglise keelest, peaaegu samanõme kui sõna tüdruksõber). Ja kui veidikenegi arvutada, siis on missiooniga kaasnevad kulutused määratult suuremad kui sissetulek.
Kuid siin kehtib ka nn aumehe-mäng. Kuna Regina tabas mind tipptunni ajal liikluskeerises, siis soovisin kiiresti kõne lõpetada ning olin valmis peaaegu kõigeks. Hiljem aga olin justkui lubanud ning kuidas ma siis ikka ära ütlen... Siit põhjus, miks ma üldjoontes ei salli telefonikõnesid. Peaksin vist oma hands-free süsteemi üles otsima ja autosse paigaldama.
Ja niiviisi ma siis jõudsin kõnestiili juurest hõivatuse teemadeni, millistel on vaid õhkõrn seos läbi sissetuleku suuruse. Ja EI olen ma õppinud siiki ka ütlema. Kasvõi see äraütlemine Tallinnasse sõiduks. Ei saa salata, et ma isegi proovisin selle kuu viimast valvet ära vahetada, et seminaril osaleda. Et aga paar meest on puhkusel ning enamikul oma plaanid tehtud, polnud see võimalik. Ja üheks päevaks sinna kohale lennata oleks ka majanduslikult ebaotstarbekas, kuna ENTA juhatuse esimees peaks siis mulle tasuma kahe otsa kütuse (soovitavalt koos auto amortisatsioonikuluga, kui arvestada, et ajakulu kataks seminariga kaasnev toitlustamine ja majutus) ning lisaks veel enda tagasisõidu liinibussiga. Bussiga sõitmine tuleks ilmselt odavamgi. Äärmiselt tagasihoidlike arvutuste ja ökonoomse sõidu korral kuluks mul oma Toyotaga pealinnas käimisele 500 krooni, edasi-tagasi saaks aga kahe inimesega veel pisut odavamalt.
Ja just sedalaadi ootamatud sissekannate lõpud on minu kirjatükkidele ka väga tüüpilised.
3 kommentaari:
Millegipärast mind ei häiri see La xani blogilugude aegade ühildamatus :) Küll aga olen nurisenud poolikute lausete ja parasiitsõnade kallal.
Jah, tõepoolest, parasiitsõnad on mind aegade jooksul saatnud ning neist saaks lahti ehk vaid siis, kui oma tekst enne heiskamist läbi lugeda.
Poolikud laused tekivad aga sellest, kui keegi või miski mind kirjutamise ajal jõudsalt segab (nt töökohustused)... klaverist eemal viibides täituvad ajukäärud juba uute mõtetega... noid kirja pannes omakorda uutega... ja lõpuks esialgne kipubki lõpetamata jääma.
Tänan väga La kassi sedalaadi nurinate eest, millistele tänu olen hiljem saanud konarused siluda.
Aegade ühildumatus ei häiri mindki. Parasiitsõnad ka mitte niiväga. Samas oleks mõnusam ja ülevaatlikum, kui iga siinne blogilugu keskenduks enamvähem ühele kindlale teemale ja püüaks selle kuidagi ära ammendada (webxani mätta otsast). Aga loomulikult on webxani ainuõigus otsustada, mida ja mil moel ta oma blogisse kirja paneb.
Postita kommentaar