Suurepärase järellainetusena tundus mulle Toomas Pauli Päevalehe artiklis toodud lõik, mis originaalis käis küll pisut teise nähtuse kohta:
Kõikvõimsus (omnipotens) on sama, mis matemaatikas lõpmatus. Veel lootusetumaks läheb lugu, kui eri lõpmatusi figureerib valemis mitu. Kui kõikvõimsusele liita kõikteadmine ning korrutada lõpmatu headusega, kas siis tuleb välja täiuslik maailm?
Igatahes püüti jutuks olnud filmis jõuliselt tõestada vee kui imetabase aine omnipotentsust...
4 kommentaari:
Suurepäraselt väljendatud :)
Lugesin ka Toomas Pauli esseed, mis puudutas maailmas vohava kurjuse teemat ja Jumala võimalikku "süüd" selles. Tõsi ta on, et kolme erineva lõpmatusega tehteid tehes me tõsiseltvõetavate järeldusteni ei jõua - Jumala eksistents ja olemus on ilmselt määratud jääma igaveseks müsteeriumiks.
Samas ei saa ma (tõsi, vaid üks kord filmi "Voda" vaadanuna) nõustuda, et selles sugereeriti vaatajale vee omnipotentsust. Kõikvõimas vesi suudaks end mängeldes puhastada igasugusest saastast ja oma "õilsa struktuuri" tarvidusel hetkega taastada. Filmis toonitati ühest küljest vee tähtsust elule meie planeedil (mida ei saa alahinnata ka kõige suurem skeptik), teisalt aga rõhutati ka selle eluaine haavatavust inimtegevuse läbi ning kaasnevaid raskeid tagajärgi nii inimese kui kogu looduse jaoks. Mis oli minu meelest täitsa hea ja asjakohane sõnum.
Samas ei poolda ka mina sarnaselt webxanile vee kuulutamist "ainete kuningaks" - miskiks teistest keemilistest ühenditest olemuslikult kõrgemal seisvaks, jumalikuks substantsiks. Tõsi, tegu on tähelepanuväärsete omadustega ning elu tekke ja püsimise seisukohalt ülitähtsa ainega. Samas koosneb vesi täiesti tavalistest vesiniku ja hapniku aatomitest, need omakorda universaalsetest (kõigile aatomitele ühistest) subatomaarsetest osakestest - prootonitest, elektronidest ja neutronitest. Kusjuures huvitav on märkida, et eri ajastutel on "jumalikuks substantsiks" peetud ka mitmeid teisi aineid, näiteks kulda, teemante, müütilist Tarkade Kivi jne. Tõde seisneb selles, et vees sisaldub olemuslikult täpselt sama palju jumalikkust kui näiteks kõnniteel vedelevas koerapabulas või auto heitgaasis. Vastav jumalikkuse määr aga sõltub igaühe isiklikust uskumusest. Omaette teemaks on inimese arvatav võime mõjutada suvaliste substantside "võnkesagedust", ent see väljub praeguse arutelu raamidest.
Sellel pole tõepoolest vähimatki tähtsust, kas propsis saab nõustuda või ei saa... film siiski just nimelt räägib peaasjalikult vee omnipotentsusest.
Selline jõrm lühivastus paneb küll mõtlema, kas edaspidi hakatagi nii pika kommentaariga vaeva nägema. :S
Postita kommentaar