Väga hea indikaatorina sobib siinkohal jälgida noorte tegevust. Piisab, kui pool tunnikestki surfata näiteks netis. Muidugi on parimaks näiteks rate.ee ja teised sedalaadi portaalid, kuid kes sõnadele pilte eelistab, valigu fotoalbum.ee. Püüdke leida vastus näiteks kolmele esimesena pähe juhtuvale küsimusele:
- mis on noorte meelest in (popp, änks, vinge, äge)?
- mis noortele ei meeldi (poistele, tüdrukutele)?
- keda noored peavad oma iidoliks?
Kui mu lugeja mahti leiab, võiks omapoolsed arvamused siia kirjutada ning arutelu algatada.
Siiski saame osalise vastuse eespool toodud küsimustele juba samas lehes avaldatud uuringust kolmandik Tallinna koolilapsi suitsetab pidevalt. Asjad pole paraku sedamoodi üksnes Tallinnas.
Samas on kole mõeldagi, millise tulemuse annaks korrektselt läbiviidud uuring üle Eesti.
Veel võiks sõna võtta Venemaa ja Ukraina vahel seisneva usutüli teemal: Venemaa juubelit varjutab usutüli. Loo point on selles, et Kiievi-Venest sai 1020 aasta eest kristlik riik, juubelit tähistatakse aga hoopis Ukrainas. Selle siin märkimise point aga selles, et usk koos oma rituaalide ja tabudega on nagu haigus. Õnneks on viimasel ajal vähemasti selle nakkuslikkust pidurdatud.
Minule on alati olnud mõistatuseks, kuidas pealtnäha nii taiplikud riigimehed selle jamaga kaasa lähevad ning olen lohutanud end kahtlusega, et ilmselt nad vastasel korral ei oleks riigipead.
Ütlemata huvitav on Ahvide ja inimeste õigused kellegi Peter Singeri sulest.
See artikkel on suisa eos jabur, kuna kui rääkida INIMõigustest, siis peaksid need minu meelest kehtima siiski inimeste kohta. Autor kirjutab: Kui me peame inimõigusi millekski, mis on kõigil inimolenditel sõltumata sellest, kui piiratud võivad olla nende intellektuaalsed või emotsionaalsed võimed, siis kuidas saame keelduda tagamast samasuguseid õigusi inimahvidele, kes ületavad selgelt teatud osa inimesi nii ratsionaalsuselt, eneseteadvuselt kui ka emotsionaalsetelt sidemetelt teistega?Kas pole mitte veider? Mina isiklikult ei oleks küll nõus, kui näiteks krokodillid minu õigusi reglementeeriksid. Miks peaks siis inimene ahvide õigusi reglementeerima? Või kui, siis miks ainult ahvide? Ehk võiks siis ka koerte ja hobuste õigused letti lüüa?
Muidugi peaks neid teemasid pikemalt ja põhjalikumalt lahkama, et omapoolne idee selgemini esile tuleks. Paraku oleks seda aga parem teha esimese emotsiooni toel, mitte aga enam kui 30 tundi hiljem. Ent mind tundvad isikud saavad ehk aru, mis mulle just nende artiklite juures meeldis või ei meeldinud.
8 kommentaari:
Kõik need lood püsivad püsti vaid kõige edevamate isendite arvamusel. Ja üldistusi teevad samuti need edevaimad. Juba ammu ei lase ma end nn arvamusliidrite jutuvadast segada. Mina elan oma keskkonnas ja arvan oma ümbrusest oma moodi :))
Kiiduväärne hoiak kass27 poolt! :)
Vastuseks webxani päringutele:
1. "In" on noorte seas ääretult erinevad asjad, olenevalt subkultuurist ja ei tea veel, mis teguritest. Negatiivsematest "in" asjadest võiks mainida alkoholi, suitsu, vesipiipu, kanepit, "korgijooki", "ellekat" jm ollusi, samuti eneselõikumist (emode seas), unearteri kinnisurumist, poeglaste pööraseid autorallisid, neiude haiglast dieedipidamist jmt.
2. "Out" on eeskätt kõikvõimalik täiskasvanute (sh vanemate) diktaat.
3. Iidolitega kipub moodsas kirjus ja multikultuurses maailmas ka keeruline olema. Vaevalt et leidub enam üht-kaht üleüldist noorsoo mega-iidolit - pigem on ka iidolivärk läinud spetsialseerumise teed. Eks kergelt teistest esile tõusevad muidugi suured pop-, räpp- jms staarid, aga samavõrra on noortele trikirattureile iidoliks mõni BMX-proff jänkimaalt, kergejõustikupoistele Gerd Kanter jne, jne.
Mis puutub ahvide inimõigustesse, siis olen suurepäraselt kursis webxani argumentatsiooniga, mis puudutab antropomorfismi laidetavust ja sügavat ekslikkust. Ega ma ka ei arva, et ahvidele peaks kohaldama mingid erilised õigused, võrrelduna näiteks koerte või jääkarudega. Kuhu see võiks väja viia - ahvid valimisurnide äärde? Ahvidele õigus haridusele??? Need ahviõiguslased kõnnivad minu meelest rabedal jääl eetilisuse ja naeruväärsuse vahel. Meie kaasprimaatidele piisab täiesti loomakaitseseadusest, mis vastaks teatud üleilmsetele standarditele, välistades piinamise, ahistamise ja põhjendamatu mahanottimise.
Või kui päris otse ütelda, siis võiksid need isehakanud targutajad-ahviõiguslased oma ressursid suunata pigem võimaluste otsimisele, kuidas päästa kümneid ahviliike neid hetkel akuutselt ähvardavast väljasuremisest.
No mina La kassi üldsust ignoreerivat hoiakut ei kiidaks. El propsise kõike paikapaneva stiiliga olen juba harjunud, kuna võin ju ise alati juurde mõelda lausejupi: propsis arvab nii...
Vaimselt asotsiaalsetena on mul koos el propsisega muidugi kõige targem sedalaadi sotsiaalsetel teemadel targutada. Aga ma lähtun neis targutusis siiski valdavald didaktik-pedagoogi lähtepunktist ning sellest, mis mulje üks või teine avaldus, olgu selleks siis reklaamiklipp või ajaleheartikkel, noorele arenevale inimesele jätta võiks.
Loomulikult ei kukus maailm ka siis uppi, kui ma pohhuistlikult kõigele käeva viskaks.
Jah, Le webxanil on muidugi õigus, et pedagoogilis-humanistlikust lähtepunktist lähtudes tasub arvamusliidrite jutul siiski silma peal hoida. Samuti on taoline jutt ja selle vastukajad huvitavad inimloomuse-uurijale. Aga nõustusin La kassiga just ses osas, et ükskõik kui auväärsete arvamusliidrite targutustest ei tasu end liialt loksutada lasta, vaid lähtuda tuleks esmalt ikka omaenese kogemustest ja arusaamadest.
Päeva pirn on muidugi see, et El webxan ennast ja mind vaimseteks asotsiaalideks kuulutas. Nõustun selle väite taga oleva ideega, ent asotsiaali ja asotsiaalsuse mõiste on omandanud liialt negatiivse varjundi ('bussis haisev asotsiaal', 'asotsiaalid panid maja põlema', 'asotsiaal songis prügikastis'), et oleks meeldiv näha seda enda kohta pruugituna. Seega ütleksin pigem, et oleme ühiskonna peavoolust kõrvale hoiduvad introverdid.
Mis puutub nüüd minu väidetavalt kõikepaikapanevasse kirjastiili, siis pean Le webxanile meenutama, et MOSJJO (Meil On Sellest Juba Juttu Olnud). Ma lihtsalt ei viitsi iga oma väite järel toonitada, et palun seda mitte mõista absoluutsele tõele pretendeerivana. Või siis igas lauses kasutada sõnu 'vist', 'oletatavasti', 'võibolla' jms. Leppigem kokku, et kui ma midagi väidan, siis see on minu personaalne arvamus/seisukoht/oletus/tõekspidamine/kusagilt leitud infokild vms (mis neist täpselt, see selgub vast kontekstist). Ja see ei välista ühelgi juhul teiste inimeste teistsuguseid seisukohti/ personaalseid tõdesid jms. Samuti puudub objektiivne mõõdupuu minu väidete reaalse tõeväärtuse hindamiseks (et saaksin iga oma lause järele sulgudesse lisada nt: see väide kehtib 35% tõenäosusega). Nii et heal Le webxanil ei jää lihtsalt muud üle, kui propsise tekste edaspidi ignoreerida, või siis mu kindlas kõneviisis väljendumisega lihtsalt leppida. Igatahes selle asemel, et isiklikuks minna, olnuks vastastikku tervislikum vastu vaielda mu sisulistele väidetele.
Ühtlasi teen ametliku ettepaneku neist kummalistest ja mulle jätkuvalt ebaselge algupäraga artiklitest (mis originaalis kirjutatakse väiketähega: el, le, la, ja üleüldse mitte pärisnimede ette) loobuda ja omavahelise kokkuleppe korras üle minna suurtähelistele nimedele (Webxan, Propsis, Kass27). Mida arvate?
Ei, webxan on firmamärk, mis käib väiketähega nagu ka xan production. Nimi on Xan, seda võib suurestada küll.
Propsisega olen nõus, aga see numbriga Kass on kohmakas. Vaatame, mis La kass ise ütleb.
Propsis on just selline tegelane, kes suudab oma tekstid selliselt seada, justkui tegemist oleks ilmümberlükkamatute tõdedega. Tänan, et selgitus muu võimaluse pakkus! Selline stiil sisaldab endast varjatud kujul algteksti autoriga isiklikku konfrontatsiooni minekut, tolle paikapanemist ja muhetänitavat õpetamist. Soovitaksin siiski vähemasti mõnes karmimas väites pruukida lausejuppi "ma arvan" vms... Muidu jääb täpselt selline mulje, et kõik, mis Propsis siia kribab, on 100% tõde ega ümberlükkamisele ei kuulu. Seda enam, et kõnealune persoon ise on kole hell nn personaalse "rünnaku" suhtes.
Nojah, ega ma ei eitagi, et teinekord olen mõnes oma sõnavõtus võtnud teadlikult jõulisema tasakaalustava hoiaku. :P
Olgu, ma siis edaspidi ei kasuta enam väljendeid nagu: "Tegelikult saabub 23. detsembril 2012 maailma lõpp" või: "Mis siin üldse vaielda, päkapikud on olemas, ja jutul lõpp!"
Aga rünnake mind ikka edasi, nagu torust tuleb (ainult et paluks ikka asja eest, mitte niisama hetketigeduse ajel vms)!
Postita kommentaar