Statuujakultusest

Ma hakkan juba lausa mõistma neid, kes mingite oma mõtete edastamiseks kasutavad sellele mõjujõu andmiseks kellegi autoriteedi tsiteerimist. Muidugi teisiti ei saa uurimistööde ja teadusartiklite puhul. Kuid enamasti olen ma oma mõtteid suutnud ikka kedagi tsiteerimata esitada. Seekord aga tuli mulle kange tahtmine enda mõtteid illustreerida kuulsuste omaga. Või siis neile vastu vaielda. 29.07 Postimehes oli muu hulgas ka üks asjalik tsitaat Sirbist. See on toodud järgmise artikli juhtkirjana. Õigemini mõttena, mille vastu võtab sõna Andres Jaeger oma vastukajas Sambast ja vabadusest.

Jaan Kaplinskist ei oleks saanud keegi 'diplomaatilisemalt' öelda. Mina oleksin väljendunud hoopis nendele sambapooldajatele viidates, et käituvad nagu suures jalatõstmisvalus penid, kes selle sambata oma hädast kuidagi lahti ei saa. No mis kuradi sammas? Milleks sammas? Peab siis tingimata sambaid püstitama?

Tõsi, äärmiselt kahetsusväärne on, et me (inimesed) ei mäleta enam sedagi, mis ajast me siinkandis elame. Seni teadsime, et 5000 aastat, nüüd aga kaevasime veidi (tänu sellele samale sambale) ning saime teada, et hoopis 7000. No kas pole pöördelise tähtsusega avastus?! Praegu on meil infoajastu. Aga sambaid paigutame ikka umbes sama mõttega, et 7000 aasta pärast siinsed inimesed uut statuujat püstitades leiaksid, et näe, mis siis siin oli. Üsna analoogne on lugu ka nn nurgakividega, millistel on siiski lisaks veel ka traditsiooni nostalgiline hõng.

Loomulikult on sellisteks puhkudeks ajaloolasi tarvis. Mitte et need praegused ajaloolased ei võiks end tulevastele põlvedele veidigi selgemaid sõnumeid jätta kui mingid ristisambad.

Aga Andres Jaeger ei ole Jaan Kaplinskiga nõus. Samas ei ütle ta ka otse välja, et oleks just Jaan Kaplinski lausungist ajendatud, vaid viitab hoopis meie ülikooli eksrektori artiklile vabaduse mõistmise sambast, mis on ilmunud Postimehes 22.07. Vastukaja on järgneval pildil (mida saab peale klikates ka lähemalt lugeda).

Mina ei võtaks üldse sõna eksrektori artikli asjus. Küll aga meeldiks mulle veidi õiendada siinse vastukaja asjus. Võtame või teise lõigu: "On tõesti kahetsusväärne, et meie seas on veel märkimisväärsel hulgal neid, kes tunnevad hirmu suure naabri ees, kes selle hirmu ajel näevad samba kavandis koguni fašistlikku sümboolikat, kes nõukogulikust ateismipropagandast mõjutatuna ei suuda risti motiivis näha viidet meie identiteedi lahutamatuks osaks olevale kristlikule kultuurile/maailmavaatele." Kõik värvused on muidugi minu enda lisatud, et üht või teist nüanssi rõhutada.

No väärsuse ja hirmu kordamise ma neelaksin veel alla, kuid mulle ei meeldi sõna ateismipropaganda. Justkui see usueitus oleks mingisugune omamoodi usuvool. Mina ei ole ateist. Ma ei tahaks, et minu kirjeldamisel üldse jumalaga seotid sõnatüve kasutatakse. Kleepigu endale või kolm silti külge. Ja kust teab auline autor, et minu identiteedi lahutamatuks osaks on kristlus? Ja isegi kui minu emal oli ikoon ja isa oli preester, ei pea ju mina sellepärast seda kõike omaks võtma! Näiteks minule isiklikult just ei meeldigi see kuradima rist just sellepärast, et see on kristlus. Ja võibolla minus ongi kristlik kultuur, kuna ma pidevalt kuradit vannun.

Kuid mis pagana seost on kristlusel vabadusega? Kas see kristlus pole mitte veelgi suurem vaenlane ja salapärane ahistaja, ajude tohletaja ja häbiväärne vabaduse ning enesemääramise piiraja?

Seega ei näe ma vähimatki põhjust sedasorti viite märkimiseks vabadussambale. Kavandi koostajad olid noored pullivennad, kes mõtlesid, et mis oleks see, mis poliitikutele meeldiks ning mis esikoha kinni paneks. No mis muu see ikka olla saab, kui mingisugune aurist! Mitte et minul nonde auristidegi suhtes suurem aupaklikkus oleks. Rist on rist. Rist olevat tuletatud mõõga kujust või sümbolist, nagu keegi tark šamaan mingis kuradi nõiasaates väitis. Nii ei tohiks juba sellel lihtsal põhjusel olla sõjakuse ja surmatoova eseme sümbol vabaduse sambaks! Ja tagatipuks on mul isiklikult arusaam sambast kui mingisugusest püstisest postamendist, millel on mingi kindel funktsioon, nt tugifunktsioon.

Nojah, ega see Moskva kohvik pole ka mingisugune maailma keskpunkt, millest kõrgemat ehitist ei võiks olla. Kõrvalpõikena: mind paneb seejuures imestama, et mainitud kohvikut pole siiamaani veel ümber ristitud kas nimetusega Brusselx või vähemasti Brüssel.

Üsna süüdistavalt kõlab aga lõik, et "elu paranemisega 1960. aastatel asus mõningane osa eestlastest suuremale koostööle okupatsioonivõimudega. Agaralt asuti ka lapsi Nõukogude ühiskonnas läbilöömiseks ette valmistama – ei räägitud neile enam tõtt Eesti ajaloost, iseseisvusest ega Vabadussõjast". Pakun täiesti huupi, et see mõningane osa moodustas tol ajal kahtlemata röökiva enamiku. Mis kuradi mõtet oleks sääsel elevandigiga sõdida? Ja mille poolest on halb see, kui lapsi valmistatakse ühiskonnas läbilöömiseks ette? Autor justkui kahetseb, et kõiki lapsi ei kasvatatudki metsavendadeks ja barrikaadidel võitlejateks, halastamatuteks killeriteks. See, et lapsi ühiskonnas läbilöömiseks ette valmistatakse, on ainuõige viis ühiskonna püsimise tagamiseks.

Hr Jaeger on üllatunud, et "et oma üleelamistest laagrites ja Siberis nad lastele ja lastelastele enamasti rääkinud ei ole". Minu meelest on see väga hea märk. Igasuguse halva asja meenutamine ja kättemaksu õhutamine ei ole arukale olendile, kelleks inimene, eriti aga eestlane, end kahtlemata peab, üldsegi mitte kohane. Näiteks mina elasin siiras usus õitsvasse kommunismi. Igatahes oli mul selle võrra märksa helgem lapsepõlv. Tõsi, see usk hakkas hajuma 1980ndate alguses.

Ah et ajuloputus. Autor pahandab, et "nii või teisiti jäeti laste ilmavaate kujunemine/kujundamine Nõukogude koolis tehtava ajuloputuse hooleks. Osa paarist viimasest põlvkonnast jäi sellisel viisil ilma tõepärastest teadmistest Eesti saatuse ja ajaloo kohta". Ka see väide on sisuliselt vale. Mina saan aru, et ajuloputus on nähtus, kui kellegi varasemad mõtted ja arvamused püütakse nullida ja/või uutega asendada. Selles mõttes olid just eriti nõukogudeaegsed lapsed tabula rasad, tühjad lehed, kellel polnudki seal ajus veel midagi. Ma ise ju pärinen ka sellest viimasest paarist põlvkonnast ega tunne, et mulle oleks liiga tehtud.

Ma tundnuksin end ilmselt märksa halvemini, kui oleksin algul saanud paadunudkristliku kasvatuse, siis aga oleks mulle selgeks tehtud, kui eksinud ma olen. Mina aga sain ülevaate sellest, kui tublid on kõik nõukogude teadlased. Seda, et ehk on ka mujal maailmas tublisid teadlasi ning leidureid, kahtlustasime me juba õpilastena. Igal juhul oli nõukogude koolisüsteemi suurimaks plussiks see, et ta vabastas kooli ja üldse hariduse jõrmist religioossusest.

Loo puändiks näib olevat lõpulause: "Sellest soodsast pinnasest ongi võrsunud praegused ägedad sambavastased, ükskõik mis ettekäändel nad seda ka ei teeks. Rõõmustada võib aga uue põlvkonna aateliselt mõtlevate noorte esilekerkimise üle, kelle hulka kuuluvad kahtlemata ka kõnealuse samba loojad/kavandajad". Mul pole midagi selle vastu, kui noored teevad pulli ning vanurid peavad seda aateks. See on äärmiselt armas konsensus. Mina olen üks neist ägedaist sambavastastest. Ja ma ei kahetse seda mitte üks põrm.

Praegune statuuja planeeritud kujul saab olema minu jaoks nagu mistahes suvaline liivakuju mererannas. Oleks see siis veel kunstiliselt kaunis. Kunstilise ja arhitektuurilise kauniduse pärast olen ma ka suur kirikute külastaja.

Millal mina peaksin sambast lugu?

Arvan, et sellise küsimuse oleks tahtnud minult küsida igaüks, kes siiani kirjutatud teksti lugemisest veel "kaant pealt" polnud vihastanud. Aga eks ma siis seletan, milline oleks minu meelest olnud väärt vabadusesammas. Ja seda ehk isegi siis, kui selle keskel kõrguks kasvõi rist.

Mitte mingist kallist välismaa klaasist ei pea see olema, mitte infotehnoloogilise nimetusele tendeeriva riigi kohaselt elektripirnikestest sädelema, vaid hoopiski lihtsamalt ja kodukootumalt loodud.

Mina oleksin lasnud igal vallal kohale tuua oma põllu servast mõne muidu vedeleva kivi (loomulikult mitte looduskaitsealuseid rändrahne!) ning igal inimesel soovi korral OMA KIVI. Kõik need oleks saanud kokku koguda umbes ühe kuuga. Ja siis oleks kõik need kivid tulnud kodumaistest maavaradest valmistatud ehitusmaterjalidega kokku panna ühte suurde sambasse ning nii omapära kui ka lugupidamine oleks olnud garanteeritud.

Loomulikult võiks ilkuda mu idee üle, et keda see kivihunnik kotiks. Kuid ma ei hakanud ju siinkohal välja tooma kõiki mõtteis mõlkunud detaile!