Muidugi on Mihkel Mutt ju ka ise oma mõtetega väärt jututeemaks olemist. Kuid siiski ma võtan ta endale hoopis appi iseenda mõtteid heietama, mida ma saan teha tema Jaak Alliku loo kriitika abil, mis on kirjas 18.07.08 Postimehe loos Rahva vaimsest tervisest. Seda enam, et Alliku enda jutt mind eriti ei köitnud, oli koguni vastukarva.
Mihkel pahandab endise kultuuriministriga, võttes kritiseerida tema artikli Jaanalinnulik kokkuhoiupoliitika. Elegantselt viitas Mihkel asjaolule, et meie inimestele on kõige olulisem paljunemine. Kuid seda siiski vaid möödaminnes. Ma tahaksin siinkohal lisada, et bioloogilise liigi seisukohalt on inimene ammugi selle planeedi üle asustanud ning pigem oleks vaja katku, sõda või epideemiat, et rahvaarv viia tagasi maksimaalselt 2 miljardini. Sellega tuleks meie planeet toime. Eestlase kui rahvuse seisukohalt oleks aga tarvis suisa rakendada meetmeid, et igas peres oleks vähemasti neli last. Alla selle ei mängi kuidagi välja. Kui iga paari kohta sünnib vaid üks laps ning 10% neist end autoroolis surnuks sõidab või süstib, siis püsib negatiivne iive järjest järsemas languses.
Aga lapsed, keda sigitatakse, peaksid olema oodatud. Mulle näib, et ses mõttes pole suurt midagi muutunud. Inimene saavutab sotsiaalse küpsuse umbes 30...35 eluaastal. Enne seda sigitatud lapsed on valdavalt ühel või teisel põhjusel õnnetud. Samas, selleks ajaks on mõni usinam suuteline juba vanavanemaks saama. Kuid seni kuni meil propageeritakse preservatiive, et juhuslikest vahekordadest mitte nakatuda, paremat suhtumist ei sünni. Ja mitte sellepärast, et preservatiivita on vahetum. Ka mitte sellepärast, et haigused peaksidki levima. Vaid ikka seetõttu, et perekond peaks olema püha kooselamise ühik ning igasugused lõõgastumiste, pidude, ulaelu ja hooraelu reklaamimised seda ei soodusta.
Kuid et mu lugeja ei saaks mind taas vaimses menstruatsioonis süüdistada (nagu eelmise sissekande puhul MSNi kaudu mainiti), püüan püsida Muti loo juures, kuigi see polegi seekord nii oluline.
No üldjoontes olen ma Mihkliga päri: loomulikult ei ole riigikaitse olulisem kui kultuur ja loomulikult pole kaitseväkke tarvis noormehi, kes sinna vaid püssiga mängima tulevad. Tänapäeval on selleks puhuks kaunis tõetruud maketid olemas, mis lasevad pealegi kas värvi- või hernekuule. Väga õnnetu juhuse tõttu võib isegi vigaseks jääda, kui pihta saad. Näiteks silma. Aga samuti olen ma väga nõus ka Eri Klasi seisukohaga, et sport ei tohiks olla kultuurist olulisem ega saa ammu aru, miks olümpiavõitjad sedamoodi üle kullatakse nagu üldiselt tavaks.
Aga Mihkel tümitab Allikut mõnusalt. Kui mina oleksin kolumnist, oleksin tahtnud omada samuti Mihkli teravaid mõistust ja sulge. Kuid ka see polnud põhjus, miks ma Muti lugu lugema jäin. Mulle meeldis hoopis järgmine lõik:
Eesti ühiskonnas on üks suur probleem. See on laiutav vaimne väärakus, normaalset ületav egoism, «mina pean saama ja kohe» ühepäeva-mentaliteet, mille ilminguid kohtab igal sammul.
Seda mentaliteeti toidavad ka lastevanemad, kes panevad oma võsukestele veel enne sündi "raha kasvama" ning kingivad pulmapäeval tuttuue luksusauto või pärandavad osa maalapist või firmast. Võimalik, et siinkohal tõstab minus pead eestlaslik kadedus, kuna minule pole midagi pärandatud ning mul on tulnud kõik olemasolev oma tööga teenida. Olen küll püüdnud oma poisse kasvatada selles valguses, et kulutusi tasuks hoida madalal. Praktikas pole ma ise kuigi hea näide. Ma tean samas küll suurepäraseid näiteid kokkuhoiust. Aga alateadvuses prõmmib lapsepõlves korrutatud lause, et koonerdamine pole kokkuhoid, milles on kahtlemata oma tõetera.
Eks me elagi ju ühe korra. Ja lihasuretaja kombel elu aeg veeringuid koguda, et siis üks korralik ümar juubel maha pidada või maja osta, see pole ka just kuigi mõistlik tegu. Mihkli jutule võiksin ma seetõttu vastugi vaielda, kui ta poleks sinna kirjutanud sõna egoism, mis mõjub mulle kui pullile punane rätik. Vot egosimiks pean ma end sundima. Mida päev surmale lähemale, seda kergemini see mul välja tuleb. Kuid siiski mitte sel määral, et ma oleksin hakanud elama ühe päeva korraga. Mu poistel on see võimalus. Nemad ei tea midagi üürist, elektrist ega väikelaenudest. Nojah, tänu oma abikaasale teab vanem poiss liigagi hästi SMS-laenudest.
Vaatamata sellele, et olen siin sõna võtnud ka multikultuurilisuse teemadel, ei tunne ma tegelikult teisi kultuure suurt üldse. Kui, siis ehk käibelelastud anekdootide põhjal, millistel ei pruugi olla vähimatki seost tegelikkusega. Näiteks tšuktšid olla muinasjutuliselt lollid, soomlased ja lätlased samuti... Iseäranis lollid olla aga Ivanuškad ja blondiinid. No ei usu ma seda juttu. Seda ma usun aga küll, et eestlasi iseloomustab kindlasti kadedus. See on suisa edasiviiv jõud. Ma ei ole kindel, et see tunnus neid ka teistest rahvustest eristab, võib-olla on see üldiselt inimestele omane.
Igatahes tänu kadedusele peavadki noored saama kõike kohe ja hästi palju. Parem, kui naabrist rohkem.
Aga oma loo lõpupoole viitab Mihkel ka püstitatavale ristile. Tõsi, tema küll soovib, et viidagu see asi kiiremini lõpule, sest need haavad, mis selle ümber tekkinud jagelemiste käigus üksteisele lüüakse, ning sellega kaasnev rahva vaimse tervise edasine halvenemine, ei ole mõõdetavad mingi esteetika ega rahakotiga, jättes oma sisulise suhtumise seekord mainimata.
Võiksin vaid sarnaselt öelda, kuigi mulle see sammas ei meeldi vähemalt kolmel erineval põhjusel ja ilmselt külastan ma seda ainult ühe korra elus, et lihtsalt oma silmaga ära näha. Üks mu vastumeelsusi peitub kindlasti faktil, et mulle ei meeldi üldsegi igasugused statuujad. Teiseks ei meeldi mulle rist. Ma ei tea, kas isegi haua peal peab tingimata rist olema. Kuid kui selle üle mõelda, võiksin ehk välja tuua enamgi kui kolm vastumeelsust tingivat põhjust.
6 kommentaari:
Seda lugu lugedes käisid minu mõtted hoopis teisi radu. Pole see kadedus vaid eestlastele ainuomane ühti. Hoopis suure Ameerika on sama inimomadus õitsele viinud :P Seega on meilgi lootust. Niiumbes 200 aasta pärast.
Siinjuures ei mõista ma, miks Eri Klas toriseb sportlaste-olümpiavõitjate preemiate kallal. Jälle on rõhk sellel, et kellelegi antakse liiga palju. Pigem peaks töötama väite kallal, et oluline osa talente saab liiga vähe.
Olümpiavõitjad toovad riigile au ja kuulsust ning on noortele positiivseteks eeskujudeks, väärides minu hinnangul taolisi preemiaid igati. Samas tuleks võrdväärselt tunnustada ka kultuurivallas suursaavutusi toime pannud korüfeid. Ehk siis nõustun kass27-ga 100%.
Mis puutub webxani pikka ja põhjalikku kirjatükki, siis esiteks torkas silma idee 2 miljardist inimesest, keda meie planeet lahedalt ära elataks. Too 2 miljardit on sageli kuuldav poolmüütiline number, millele korrektset põhjendust ma samas veel kuulnud polegi. Teisalt leidub ka optimiste, kes usuvad, et ka 10...15 miljardit inimest poleks aruka majandamisviisi ja säästva ühiskonna puhul meie planeedile veel ülejõukäiv koorem. Praeguse mentaliteedi püsides tundub samas 2 miljardit siiski adekvaatsema arvuna. Igatahes eelistaksin, et vastav langus toimuks teadlikult, pereplaneerimise läbi. Suuri katastroofe ma inimkonnale ei soovi. Eesti puhul oleks optimaalne praeguse rahvaarvu säilimine - see eeldaks naise koha 2,1...2,2 last.
Jutt perekonna pühadusest mõjub moodsa materialistlik-hedonistliku elukäsitluse juures täieliku anakronismina (mis faking pühadus??? miski usujura? mis sa, mees, jahud?). Seda toredam on seda lugeda aga minusugusel vanamoodsate vaadetega isikul. Laste sünnitamiseks olla bioloogiliselt soodsaim aeg ikkagi 20-ndail eluaastatel. Teisalt, laste kasvatamine eeldaks nagu suuremaid elukogemusi. Sellega seoses tundub optimaalseimana lahendus, mille puhul noore issi-emme võsukestega tegelevad tihti ka maimukeste vanavanemad, või siis lausa pensioniealised vanavanemad.
Riigikaitse võiks Eestis toimida palgaarmeena, pluss lühemad õppused vabatahtlikele. Nii saaksid selles osaleda vaid isikud, kellele asi tõesti huvi pakub ja kellel sõdalase-kutseks ka eeldusi on.
Webxan on viimane isik, kelle puhul saaks kõnelda egoistlikust ühepäeva-mentaliteedist. Samas ei arva ma, et eestlased oma egoismi või muude pahedega muust maailmast niiväga esile kerkiksid. Eks meid kimbuta lihtsalt kange soov sarnaneda soomlastele jt jõukatele rahvastele ("jõuda Euroopa 5 rikkaima riigi sekka"), mis sageli ka kentsakaid ilminguid kaasa toob.
Vabadusristi ümber käiv kisklemine ja kraaklemine on tollelesambale juba enne sündimist külge pookinud negatiivse aura. Tahaks loota, et see aegamööda hajub ja sammas siiski linnaruumi naturaalse osisena omaks võetakse. Aga üldiselt olen minagi sambasaagast juba ülimalt tülpinud ning ihkaksin kiiret ja otsustavat lõpplahendust. Mulle ei tekita kusjuures vähimatki probleemi ei samba kuju, asukoht ega materjal.
Mis pagana riik see selline on, mis muidu midagi väärt pole kui vaid mingite medalite paistel?
Jah, ka mina olen kassiga nõus, et ka muusikud ei peaks mitte vähem tasustatud olema, seda enam, et ka nemad toovad sellele kah-riigile au ja kuulsust. Kuid samasugust kuulsust toovad ju ka noored, kes osalevad aineolümpiaadidel...
Tagatipuks, kas selline iseenda tagumiku upitajate nuumamine on ikka aus päristöötegijate suhtes? Mõned bussijuhid teevad ennastsalgavalt igapäevast tööd, pidamata puhkepäevigi. Või arstid, kes päästavad surmasuus vaaksuvaid patsiente... Või ka koolmeistrid ja lastekasvatajad... Seda rodu võiks lõpmatuseni venitada. Ja miks meie niiöelda riigis on siiski nii, et ministeeriumi arveametnik saab umbes sama palga mis ülikooli assistent.
Mina ei ole seda "poolmüütilist" 2 miljardit inimest kusagilt lugenud ega kuulnud. Ma olen ise ökoloogias piisavalt pädev, et oma teadmisi rakendada. Igatahes polegi siin midagi nii väga müütilist, kui selle teaduse aluseid pisutki uurida.
Igasugune pereplaneerimine jäägu teise korra teemaks, kuna see teema on pisut tõsisem kui paarilauseline repliik seda võimaldaks.
Riigikaitse toimimisest palgaarmeena on tõepoolest meedias juttu olnud. Kui meil oleks neid huvilisi kusagilt võtta, siis poleks see teema üldse probleemiks. Kui varem, nõukaajal, said kõige kõvema peaga tüübid ülikoolis kas kehakultuuriteaduskonda või siis tol ajal põlu all olnud kutsekooli, siis nüüdisajal pakub propsis sellistele palgaarmeed? Kas nii? Ei ole neid militaarsete kalduvustega kodanikke meil nii müstiliselt palju. Rahuaeg ju ka!
Näiteks sel suvel oli kaitsekolledžis 50 vakantset kohta mitmele peenele ohvitserierialale, muu hulgas esimest korda ka lennunduse alal. Katsetele laekus soovijaid aga maksimaalselt 30. Vähemasti pooled neist olid seesuguse välimusega, justkui poleks iial sõjaväeski käinud. Seesugused lipsustatud nupsukesed ning lapsenäoga viisakad noorukid. Mis naiivne jutt palgaarmeest?
Muti ajendil küsisin retooriliselt, et mis on see eestlasi teistest rahvustest eristav tunnus. No kui egoism see pole, siis pole... Küsimus on, et mis see on?
Mis vabadusest me muudkui siin räägime? Me OLEMEGI vabad. Või kui pole, siis ehk võlakoormast pole. Enamik eestlasi on kellelegi võlgu. Ja kuni me pole võlgadest vabad, ei aita ka rist. Igaüks kandku oma risti ise!
Rist on kole sümbol, mis assotsieerub ristiusuga, religiooniga. Samamoodi ka igasugused teenete ristid ja aurahad, mis on ristikujulised. Muidugi teab siinkohal propsis pikalt pajatada risti kui sümboli saamisloost ja selle kasutamisest juba enne vana Rooma riiki, kuid siiski... milleks just rist?
Mina ei saa aru, mis koolkonnast on need kunstnikud, kes seesuguse risti Vabaduse väljakule planeerisid, igatahes mingit erilist maitset neil küll pole. Tõsi, kui see rist oleks olnud nii kõrge ja võimas, nagu esialgselt planeeritud, et ületanuks ka Oleviste kiriku tippu, ehk siis oleks asjal jumet olnud. Nüüd saab sinna miski kummaline junn. Nagu üks paljudest ristidest surnuaial.
Ristiusukummardajate sümboli ehitusmaterjal mulle ka muret ei tee, küll aga KUJU ja asukoht.
Loomulikult võiks veel eestlaslikult parastada (äkki on see eestlase tunnus?), et juubeliaasta on peagi ümber, kuid rist ei paista veel kuskilt, kuna - üllatus-üllatus! - ükski ajaloolane ei osanud ilma peal siiamaani arvatagi, et tolles paigas võiksid mingid varemed asuda!
Pooldan igati ka aineolümpiaadide medalistide rahalist premeerimist. Ehkki üks "aga" siin on, nimelt saavad spordis tiitlivõstluste medaleid vaid kolm parimat, rahvusvaheliste aineolümpiaadidel teinekord aga lausa kõik osavõtjad.
Veelgi enam: aineolümpiaadide meediakajastus ei ole siiski võrreldav suure spordivõisluste omaga, nii et nende puhul ei saa paraku kõnelda erilisest kuulsuse toomisest. Aga sellegipoolest vääriksid tublid olümpiadistid senisest suuremat riiklikku tunnustust.
Profisportlased on "ürgolemuselt" eeskätt meelelahutajad, moodsad gladiaatorid, võrreldavad popmuusikute jm artistidega. Samas lisandub nende ettevõtmistele ka hariv ja kasvatav aspekt (esinemised koolides, kehakutuuri propageerimine jne) ning sageli on nad kaasatud mitmesugustesse heategevuskampaaniatesse. Rääkimata juba mainitud riigi tutvustamisest välismeedia kaudu - eriti väikeriikide puhul kannavad üksikud sporditähed maailmas omamoodi suursaadikute rolli. Seega toodavad tippsportlased siiski ühiskonnale lisandväärtust, mitte ei tegele vaid "oma tagumiku upitamisega".
Väide, nagu poleks webxan arvu 2 miljardit kusagilt kuulnud ega lugenud, alahindab tugevasti tema lugemust, telerivaatamust ja kokkupuutumust ökoloogiavalla suurkujudega. Aga mulle tundub ka 2 miljardit optimaalsem arv kui 10...15 miljardit, millega meid 21. sajandi keskpaigaks ähvardatakse. Mida enam inimesi, seda tugevam surve liikidele, ökosüsteemidele ja biosfäärile - juba täna näeme 6,5 miljardi Homo sapiensi kordasaadetu karme tagajärgi.
Palgaarmee eeldaks tõesti korralikku palka, millega kaasneks jõuline ühiskondlik promo sõjaväelase elukutse reklaamimiseks. Ma ei näe põhjust, miks ei peas palgaarmee süsteem meil toimima, kui paljude riikides on see täiesti heal järjel. Igasugune sundus tekitab pigem trotsi ja halba "aurat" - ehk selle tõttu ongi praegu vabatahtlikkuse määr militaarerialadel nõnda madal, nagu webxan värvikalt kirjeldab?
Eestlaste ja teiste rahvuste võrdlemisest ma meesamini loobuksin, sest lihtsalt pole kuigipalju kogemusi teiste rahvuse esindajatega. Eestlaste eripära on lahanud juba kahekroonisel olev suurteadlane von Baer, kusjuures tema minu mäletamist mööda egoimi küll ei maininud. Aga miks peaks leiduma just mingi üks ja ainus tunnus, mis eestlasi kõigist muist eristab?
No surnuaedadelt siiski taolist hiigelkõrget klaasristi ei leia - asi saab olema kaunis unikaalne ja pilkupüüdev. Kindla religiooniga seostatav risti sümbol Vabdussõja võidusambana on samas väga vaieldav, seda ma ei eitagi. Mind see ei häiri, aga saan aru, et paljusid häirib (eeskätt vast pühendunud ateiste ja maausulisi).
Mul vist jäi varasemasse kommentaari lisamata, et meie õppeasutuses on õppija stipendium (juhul, kui ta kuskil lisaks ei tööta) võrdväärne riigi keskmise palgaga. Igatahes suurem kui ülikooli doktorantidel. Järelikult ei ole siiski raha hulk määrav.
No see, et gladiaatoritest kirjutatakse igal sammul ning noortest olümpiadistidest mitte, on küll nii meedia kui ka ühiskonna süü. Äärmiselt jabur on argumendiks tuua medalite hulk.
La propsise vaidlused on äärmiselt huvitavad ja intrigeerivad, kui vaid tihtilugu ei tekiks kahtlust, et ta võtab vaielda üksnes tasakaaluseadust silmas pidades ehk siis ei vaidleks üksnes vaidlemise pärast.
Vähemasti viimane siinne kommentaar - igale nüansile vastu vaielda - jätab niisuguse mulje.
Webxan jätab siiski märkamata arvukad puhud, kui ma temaga nõus olen. Samas, tasakaalustamise seadus on blogikommentaariumis väga aktuaalne - enamus blogides esitatavaid seisukohti on nimelt vaieldavad ja nende vastu võib leida häid kontrargumente. Absoluutne tõde on kusagil olemas, aga üldjuhul meile raskesti kättesaadav või üldse tabamatu. Erinevate argumentide väljatoomine ja põhjalik vaagimine on ainus tee tõe suunas. Seega pean mina blogis asetleidvat väitlemist väga normaalseks ja kasulikuks ilminguks.
Postita kommentaar