Igatahes oli 8. juuli seesugune päev, mis oleks igavaimate päevade pingereas esikolmikusse sattunud. Ilmselt tulenes see madalast õhurõhust ning ähvardavast vihmast. See oli esimene kord üle pika aja, kus mul polnud tunnet, et midagi väga kiireloomulist on pooleli. Kuigi elevust tekitas asjaolu, et eelmisel korral kaasa võetud külastaja kaart, millega ma lootsin vaevata tõkkepuust läbi pääseda, avajana ei toiminudki.
Jah, kui töölauale (desktopi) vaadata, siis oleks muidugi tarvis üks järjekordne õpetajaraamat redigeerida ning sellega ma lootsin ka tegeleda esimesel soodsal hetkel. Kõigepealt aga haaras mind pisike mure selle üsaraali installitud MS Office’i pärast, eriti Wordi pärast. Mul ei õnnestunud avada ei uut ega ka olemasolevat dokumenti. Masin seletas, et ta ei leia stiilifaili. Dokumendi avamine oli keerukas kunst, mida ei saanud alustada käsust „ava uus dokument“ ega dokumendi ikoonilt ning mis suutis tööle minna alles siis, kui asuda „ava Office’i dokument“ kallale. Huvitav, mis sellise olukorra põhjustas. Kui ma enne Küprosele sõitu selle originaalplaadilt installisin, ei töötanud mul korralikult klahv [o], mistõttu oli atribuutides ettevõtteks märgitud xan prductin või midagi sellesarnast. Ent vaevalt see sai olla probleemi põhjustajaks.
Sellistel igavatel hetkedel püüan ma tavaliselt enda meelt lahutada uute trikkide õppimise või millegi sarnasega. Just tulingi mõttele, et minust oli äärmiselt tobe punnitada selle Wordi avamisga, et siis enne heiskamist kogu tekst veel ringi tõsta programmi, mis ebavajalikud wordilikud vormistused kõrvaldab, selmet kohe MS FrontPages kirjutada. Pealegi on tarvis nii Wordis kui ka Notepadis vaja pidevalt lisada tagisid, mida tolles elegantselt ja suurema vaevata teha saab.
Jah, mõte oli suisa kulda väärt. Selle rikkus ära vaid see pisiasi, et mu süleraalis ei olnud enam seda programmi. Meelis tegi enam kui aasta eest suure teene, pannes masinasse suurema kõvaketta ja susserdades midagi protsessori võimsuse kallal. Igatahes sai mu süleraalist päris võimas riist. Alles hiljem on selgunud, et tegemist oli omamoodi karuteenega, kuna koos kõvaketta vahetamisega kadusid ka kõik seni oivaliselt töötanud programmid ning draiverid. Igatahes ei tunnista masin enam isegi hiirt ega klaviatuuri, rääkimata peenematest instrumentidest nagu skänner, printer või veebikaamera. Mälupulk siiski töötab. Ja mul pole iial olnud aega ega tahtmist ka masinat korrastada, kuna enamasti on see ju Raimo kasutada. Kuid süleraalide kompaktsed klaviatuurid mulle ei meeldi. Kõige tülikamaks on osutunud need paganama puutepadjad või kuidas iganes neid nimetatakse.
Mõtlesin, et kui kõik plaanide kohaselt läheb, valvan ma algul ühiselamus, päeval aga pealauas. Alates poole seitsmest õhtul peaksin ma aga uuesti hommikuni ühiselamus olema, sealhulgas ka puhkeaeg kl 1…7. Viimast on mõnus kasutada magamiseks. Ent kui sellest mistahes põhjustel midagi välja ei tule, võib ju käia duši all, vaadata telerit või surfata kaasavõetud süleraaliga netis. Võib ju ka mängida mänge, vaadata arvutikettal olevaid filme või teha tööd. Keelatud pole ka lugeda, võimelda, jalutada või mida iganes, üksnes objektilt lahkuda pole ilus. Ma ei olnud kindel, millise tegevuse mina valin.
Poolteist tundi pärast tööpäeva algust avasin 88 leheküljel paikneva õpetajaraamatu teemal — meeled. Sõnu on selles 13933, märke 90919 (tähemärke koos tühikutega 104185), lisaks 1376 lõiku ja 3927 rida. Mitte et sel üldse mingit tähtsust oleks. Siis tekkis mul aga idee katsetada kaasavõetud netijuhtmega. Leidsin nimelt seinast ühe vakantse augu… Paraku aga vastas tõele, et see auk pole funktsionaalne ja see on kurb.
Tegin lohutuseks endale uue kohvi, käisin suitsetades auto juures ja tõin oma seljakoti ning jätkasin teleka kuulamist ja teksti redigeerimist. Töö edenes kole vaevaliselt, kuna siiski oli tööpäev ning rahvast vooris uksest ning sõidukeid tõkkepuu alt. Võtmete väljastamine, ruumide valve alt võtmine ja taasvalvestamine nõudsid samuti oma aja. Kui nüüd seda mõttetut statistikat jätkata, oli tunniajalise töö tulemusel läbi töötatud kõigest kaks lõiku, reas lk–sn–tm(0tm)–lg–rd oli siis tulemus vastavalt 88 – 19928 – 90882 (104143) – 1376 – 3926.
Kell 13 tuli Peeter magamist katsetama. Kuid mulle vahetust ei tulnud. Oleks ma ette teadnud, oleksin juba tunde enne seda saapad ebareeglipäraselt sandaalide vastu vahetanud. 13:20 see juhtuski. Jalatsite vahetamine nimelt. Nüüd võis lootma jääda, et kl 19:30 tuleb Reedi magama ning Peeter läheb pealauda ning mina võin siin kuni enda puhkeajani segamatult ühiselamus püsida. Töötamine ei edenenud endiselt, kuna Võsareporter ja Ärapanija tahtsid ka vaatamist. Vanade saadete kordused küll, aga ma polnud näinud. Näiteks sain teada, et mees, kes oma blogis Inno&Irja mistahes teemal sõna võtab, on Inno Tähismaa. Jääb veel vaid välja uurida, mis seos on tal „Tähetunni“ saatejuhi Ingrid Tähismaaga.
Kl 14:10 saabus hoopis väsinud ilmega vahetuse vanem, kes võttis võtme ning näis minevat magama, kuna ütles enese väsinud olevat. See aga tähendas, et vaevalt ma täna üldse pealauda peangi minema, mõtlesin endamisi. Siis aga saabus Suur Reede, juba kolmandat korda sel päeval. Ilmselt aitas sellele kaasa hommikul manustatud pool liitrit Jogobella jogurtit. Samas tundub, et kui end varustada ööpäevaks piisava hulga šokolaadi ja soolakurkidega, siis neid vaheldumisi limpsides võib täiesti edukalt ära elada, ilma et mingeid silmipimestavaid himusid tekiks. Muidugi ka lahustuv kohv. Et ma koos šokolaadidega oma päevast manustatud kaloritehulka sajakordselt ei ületaks ning et pool sahtlit mu suhkrut täis poleks, soetasin Diamanti (sahhariini ja tsüklimaadi sisaldusega tabletid). Tass on töö juures pisike, selle kinkis Loksa kool, ja piisab kolmest teelusikatäiest Nescafe Gold pulbrist ning ühest tabletist. Saku Läte aparaadi punasest kraanist saab peale valada tulise vee – ja kohv ongi valmis.
Tegelikult on objektil umbes seitse erinevat kohvi valmistamise võimalust. Esimene on kohvimasin. Selline, kus läbi oapuru lastakse tulist vett. Teine moodus on seesugune kodune, kus oapurule lihtsalt tuline vesi peale valatakse ja veidiks tõmbama jäetakse. Siis võib sobivat nõud kasutades ka türgi kohvi teha, kui valada kohvipurule kuum vesi ning lisada suhkur ning lasta pliidiplaadil keema tõusta. Et köögis on kaks pliiti, siis on siin ka 8 vastavat plaati. Lihtsam on lahustuvaga, kuna siis pole tarvidust hiljem nõusid pesta. Kõige lihtsam on keerata kuumaveekraan lahti ning lasta mõni aeg voolata. Juba mõne sekundi pärast voolab sealt pea keev vesi. Vee keemaajamiseks võib kasutada mikrolaineahju, kiirkeedukannu, elektripliiti ja praeahjusid. See veeautomaadi kasutamine on sellepärast kõige mugavam, et Saku Lätte vesi on kraaniveest märksa puhtam ega tekita katlakivi ning veetemperatuur on selline, mis võimaldab valminud kohvi koheselt juua.
Kl 15:45 toimus Suure Reede neljas istung ning selle tulemusena tuli puudu aukudest püksirihmas. Mõtlesin, et peaksin neid juurde tegema. Näis, et hommikune Jogobella, mille BEST BEFORE oli ilmselt kuuenda kuu märkega, oli jõudnud minu torustiku läbida.
Aga Peeter käis juba kl 16 suitsetamas ning haaras mindki aktsiooni. Temal siiski ei tulevat päeval und. No vaatame, kas tal reedesel ööl tuleb. Mina olen juba vist kolm korda järjest öösel maganud. Päevane magamine toimub, nagu öeldud, kl 13…18:30, õhtune kl 19:30…1:00 ning öine kl 1:00…7:00. See on muidugi teooria, kuna ikka nihkuvad patrullid ja muud tegevused veidi siia- või sinnapoole. Igatahes läks ta uuesti „proovima“, kas tuleb uni või mitte. Samas kurtis Jüri, et oli eilses vahetuses alles kl 4 uinunud ning siis täiega sisse maganud ning patrullist kõrvale hiilinud. Andre aga magas suisa poolteist tundi pärast seda, kui meie vahetus juba alanud oli. Seega oli täna hämmastavalt unine päev. Näis, mis kell vahetuse ülem ärkab, käis mu peast läbi. Seni pidin mina Reedile nõuandmisega hakkama saama. Tema on siinsel objektil uus. Tollest hetkest hakkas meil kehtima ka uus telefoninumber, nii et ma ei välja helistamine osutus tol hetkel võimatuks, kuna juhised numbrite muutuste kohta minuni ei jõudnud.
Kell oli peaaegu 16:40, kui algas KKK ehk „Kodu keset küla“, nagu me seda omavahel kutsume. Võiks suisa hakata kahtlustama, et ma olen telerisõltlane… Kümme minutit enne viit tuli Lauri ja nõudis Martinit, kes oli ju magama läinud. Ega ma küll tegelikult täpselt ei teadnud, kuid oletasin, et ta läks ruumi 513. Nii see ka oli, Martin ei kuulnud koputamist, kuid vastas mobiilile. Lauril oli vaja autovõtmeid, et Luunja objektil käia.
Kl 17:20 toimus Suure Reede ülimalt vesine kiirnõupidamine, ehkki väljas polnud piiskagi sadanud, vaatamata varastest hommikutundidest saati mõjunud ähvardusele. Kabinet 108 täitus kiiresti metaani ja H2S ebameeldiva lõhnaga. Vist ei maksagi imestada, et mu silmaalused alailma tumepruunid on, kui sedasorti mürgiste gaasidega peab seespidiselt pidevalt vahetus kokkupuutes olema. Enne seda manustasin oraalselt Jassi seemneleiba koos Maks&Mooritsa jahimehe poolsuitsuvorstiga.
Helistasin ka oma poistele. Üks hakkas lõpetama oma tööpäeva ja teine oli juba kodus ning komponeeris muusikat. Margo oli tööle kaasa võtnud oma vana telefoni, kuna eile ostetud tuliuus pidavat jääma vaba ajal kekutamiseks. Käskisin tal seda paelaga kaelas kanda, muidu on taas ligi 5tuhat krooni niisama vastu maad visatud. 10 minutit enne 18 tõi Lauri Corolla võtme tagasi ning pani mulle südamele, et ma Martinit ühiselamust ilma selleta välja ei laseks. Lõpuks tuli paarikümneks minutiks pilve tagant välja ka kollane kääbustäht. 18:15 tõusis Martin, talle oli luugi juurde tulles kõne, andsin talle autovõtme, tema aga unustas 513. ruumi võtme enda taskusse ja lahkus.
Varblane on aga kole kohmakas liblikapüüdja. Ta ajas vaksikut pikka aega taga, ent too loperdas siia-sinna ega sattunudki teratoidulise kangurlindlase nokka. Ilmselt oli see toomingavaksik, kuna nägi väga seda moodi välja. Lõpuks loperdas ta eemale, koduvarblase emaslind võttis hoogu, et rünnata, kuid siis tegi liblikas haagi ning maandus tumerohelisele musta numbrimärgiga autole. Ta nägi auto tumedal taustal väga silmatorkav välja, ent lind ei teinud teda märkamagi ning lendas teda hoopis auto alt otsima. Mardikate püüdmisega saavad varblased paremini hakkama, kuna nood ei tee lennates haake. Putukaid püüavad nad aga vaid poegadele toitmiseks. Kui ma oleksin sooritanud näiteks vaatlust linnuatlase tarvis, oleksin saanud kirja panna lühendi T, mis tähendab toitu otsivat vanalindu ja on üsna tõenäose pesitsemise tunnus, või VT ehk „vanalind toiduga“, mis on kindla pesitsemise tunnus.
Veidi enne 19 käis Margo mu juurest läbi. Seekord ma ei vajanud midagi poest ning temagi ei tihanud minult isegi mitte bussiraha küsida. Ta abikaasa jõudis meie põgusa kohtumise ajal kolm korda helistada, mispeale ta ka minema kiirustas. Ja oligi käes TV37u aeg. Aga oma õpetajaraamatuga polnud ma ikka kuigivõrd edenenud. Selle näit oli 13930 — 90903 (104167) — 1376 — 3928.
Aga ega siis töö pole ka ometi mõni jänes, kes eest lippab. Mõtlesin, et homme lähen ja otsin võimalikult sobiva sülearvuti, astun läbi raamatupoest, külastan nelja baari, eriti kui nende külastamiseks on mulle raha laekunud ning teen mitu kodust tööd. Seda kõike eriti pärast seda, kui mu öine puhkus asja ette läheb. Küllap jõuan ka selleni, et see õpetajaraamat korda saada. Iseenesest on seekordne päris heas keeles ja peaaegu veatu. Muutsin vaid kohati sõnade järjekorda. Hoopis keerukam tundus saadud lisaülesanne, mille järgi ma eelmise õpetajaraamatu peaksin teosolevaga samasse vormi panema.
See baaride külastamine on üks kole kummaline ajutine töö, mis langes mulle kaela täiesti juhuslikult. Mu sõbrad ei taha kuuldagi, et ma millegi sellisega tegelen. Ja veel eile olin ma ka peaaegu kindel, et jätangi selle töö tegemata. Milles see töö täpsemalt seisneb, saan ma alles kahe kuu pärast öelda. Kui eile õhtul poleks Regina minuga sel teemal suhelnud ega koguni kontonumbrit küsinud, olekski see idee pooleli jäänud. Nüüd aga sõltub sellest, kas raha on kantud või mitte. Isegi kui see ülesanne pole kõige õilsamate killast — propsis koguni soovitas, et kui ma seda raha pärast teen, siis võtku juba narkodiileri amet ligi — andsin ma siiski lubaduse, ehkki kergekäeliselt ja „võib-ollana“, mille täitmata jätmine, eriti pärast avanssi, oleks teiste altvedamine.
Kl 19:40 lootsin, et keegi, kes üle õue tuli, oleks mu puhkama suunduv kolleeg. Seekord mu lootus täitus. Nüüd jäi mul kella 1-ni aega, ehkki olin juba kaotanud lootuse, et viitsin kuigi süvenenult seda redaktsiooni teostada. Seda enam, et parasjagu oli mul hoog sees nende ridade kirjapanekuga ning nendega olin juba 21. lõigu juures. Igatahes pärast kl 18 enam suuremat liikumist objektil polnud.
Suure Reede uus ja tõsiselt võetav istung oli umbes veerand tundi enne 21. Tavaliselt ma nii põhjalikult protokolli ei uuri, ent seekord jäi silm peale suurtele seemnetele ning mulle ei jäänud vähimatki kahtlust, et realiseerunud oli paari tunni eest manustatud Jassi teraleib. Samakiirest metabolismist räägitakse veel vaid linnuriigis ning mul jäi vaid imestada, kuidas ma olin suutnud sedavõrd kiiresti ornitomorfiks metamorfeeruda. Muidugi kui arvutada, oli siiski neli tundi möödunud.
Pisut enne poolt kümmet käis Peeter kas minuga suitsetamas, end sirutamas või salaja inspekteerimas. Vaevalt ta selleks üle hoovi lonkis, et mulle teatada, et pool nii-öelda tööpäevast on veel ees. Kui ta tavaliselt kimub paar suitsu järjest, siis piirdus ta seekord üheainsaga. Tõsi, lisaks muule tõi ta tagasi ka mingi taskusse ununenud võtme.
Kell 22:30 oli juba piisavalt hämar, et õuevalgustus sisse lülitada. Kaamerad kohandusid ümber pimedale ning kuvariekraanilt paistis, justkui oleks alles valge. Aga 22:45 selgus, miks Martin ennist võtit ära ei andnud. Ta nimelt tuli patrulltiirult ning läks koos jääteepudeli ja Pringlesi pakiga uuesti magama. Kl 23 algab ka vahetuse vanema ametlik puhkeaeg.
Südaööl jätsin kohvipuru ja tableti tassi panemata ning lasin sellesse voolata hoopis külma Saku vett. Lausa kolm korda. Puhas külm vesi on väga hea pärast mitut liitrit lahustuvat kohvi ning enne und. Vähemasti on manustatud liitritest suur kasu ärkamise innustamisel.
Veerand tundi uues kuupäevas köitsid mu tähelepanu, vaatamata lõpuks sadama hakanud tihedale uduvihmale, hulganisti prožektori valgusvihus lendlevad putukad. Et valgusallikas asus katuse serva juures, polnud liiki võimalik tuvastada. Mõtlesin, et kui allesjäänud 45 minuti jooksul vihm tiheneb, laskuvad ka loomad madalamale ja ma saan mõnda neist lähemalt uurida. Igaks juhuks seadsin mobiili kella 6:30 tirisema, kuigi Margo lubas mind tunni võrra varem äratada. Otsustasin, et kui ta ka äratab, saan virgumise saatel pisut netis surfata. Loomulikult polnud ma maha matnud ideed enne uinumistki MSNi põigata ning päeva jooksul kogunenud kirjavahetuselegi pilku heita.
10 minutit enne kl 1 oli vihm järgi jäänud ning üksnes vihmaveetorud kolisesid. Ruumis 110 süttis valgus ning ma ei pidanudki Reedit äratama. Tõkkepuu valvesüsteem oli vilistama hakanud, kuna viimne avamine oli toimunud umbes kolme tunni eest ning ilmselt oli selles mehhanismis tekkinud mingi ülesurve. Restartisin vilistaja. Kell 1 vahetasime Reediga kohad, kuigi ta isegi veel mainis, et võib ka siia jääda, mis tähendas ilmselt seda, et olin taas unustanud, et ärkaja peaks graafiku kohaselt pealauda minema. Aga vahet pole. Mina sain võrku ning suhtlema propsisega.
Igatahes minul unehäireid ei esinenud. Uinusin umbes 1:30 paiku ja magasin ülisügavalt 5:30-ni. Oleksin veelgi maganud, kuid ilmselt polnud ma oma äratust korralikult kinnitanud ning mobiil tirises tavapärasel ajal. Sekundi võrra hiljem helistas ka Margo, nagu oli lubanud. Õues oli asfalt märg, vihmaveetorudest voolas. Kuid hiljutine sadu polnud olnud suurem kui enne uinumist. Isegi puualused olid kuivad. Päike oli tõusnud veidi pärast 4 ning Reedi oli juba tuledki kustutanud. Võtsin kohvi ning istusin tunnikese arvuti taga, et siis kl 7 pealauda lonkida.
Vabandan lugejate ees, kellele seesugune kronoloogiast ja füsioloogiast pakitsev lugu ehk pisut nilbe tundus, kuid sellisel juhul soovitaksin seda teist korda lihtsalt mitte lugeda.
2 kommentaari:
Igatahes on see üks sisutühjemaid, kuid samas mõnusalt jälgitavamaid lugusid siin blogis. Seda võib tuju tõstmiseks suisa korduvalt lugeda :P
Selle ääretult pika ja põhjaliku epopöa läbilugemine võttis mult, nagu näha, mitu head päeva. :P
Mõned jooksvad märkused ülevalt alla:
1) Meelis pani läpakale vist koguni uue protsessori, kuna olemasolevate "tuunimisest" pole nagu kuulda olnud (riistvaranduses, tõsi, täieliku võhikuna) :P
2) Inno Tähismaa on Ingrid Tähismaa endine mees. Nende dramaatilise abielu kõigist nüanssidest saab eestlane põhjalikult lugeda Inno ja tema praeguse abikaasa Irja ühisblogist.
3) Webxani kohvi kangus on sõprade-tuttavate ringis kujunenud omaette legendiks. Samas suhkruasendajaid kui täiesti kehavõõraid sünteetilisi substantse ei saa talle küll soovitada.
Kass27-ga ei saa aga sedapuhku küll nõustuda: kuidas saab sisutühjaks nimetada lugu, mis väga põhjalikul ja ammendaval viisil kirjeldab webxani tööpäeva? Sisu missugune ju! :P
Teisalt sisaldub webxani kui paadunud pedagoogi kõige spetsiifilis-privaatsema sisuga blogistusteski mõni üldõpetlik iva, sedakorda näiteks sain targemaks varblaste toitumiskommete kohapealt. :)
Postita kommentaar