Religioossusest

Sel umbes 6...7 korda kuus toimuval ööpäevapikkusel valvamisel on ka oma varjuküljed. Varjuküljed ei tähenda tingimata midagi paha. Mul on hea meel mainida, et puht ajaviiteks loen ma läbi sama päeva ning mõned vanemadki ajalehed. Tõsi, sageli olen ma enamikus lehtedes kajastuvaga enamvähem kursis, kuna mulle meeldib hommikuti vaadata Terevisiooni, mida suviti asendab saade Suvehommik. Seekordselt aga hakkas mulle tigedalt silma Eesti Päevalehe 18. juuli  numbris Evi Arujärve ilmutatud lugu Mõtteid religioossusest, milles avaldatud mõtted mulle sedavõrd meeldisid, et ma pidin selle mõnuga läbi lugema. Eks igasuguste lugudega ole ikka nõnda, et kui leiad selliste sisus mõttekaaslust, tundub see kole tähtis ja huvitav. Näiteks pole ma eladeski läbi lugenud ainustki spordireportaaži, nagu ma ka alati spordisaadete ajal kanalit vahetan.

Täiesti omaette küsimus on, mis Evi sellise artikli kirjutada võttis. Ju ehk seetõttu, et ta on kolumnistina selle lehe juures tööl ning arvamuse rubriigis polnud millestki paremast kirjutada. Mitte et seegi lugu hea polnuks. Et eristada Arujärve osaliselt siin edastatavat juttu enda mõtetest, värvin originaali tumekollaseks. Vaatame siis, millisele trükimustale minugi mõtted tugineda saavad. Õigem oleks küll öelda, milline trükimust minu mõtetega kooskõlastub, kuna ma pole oma suhtumist religioossusse kujundanud ühelegi iidolile tuginedes.

Arujärv vabandab juhtkirjas: Võib-olla ma ei kirjutaks nii intiimsel teemal nagu religioossus, kui Eestis, aeg-ajalt vaibudes ja siis jälle tuure kogudes, ei valitseks pealetükkiva kroonukristluse suundumus, mis kipub avalikku ruumi ja kooliharidusse. Siit ma leian huvitava termini — kroonukristlus. Minu sõnavaras pole seda varem olnud ning ma pole kindel, et see sinna juurdub. Kuid ometi on see huvitav leid. Eks see olegi õige: religioossus on intiimne teema, igaühel on vabadus uskuda mida iganes. Uskugu terviseks! Ja parem oleks, kui see uskumine tema ega kaaskondlaste elu ei häiriks. Pisemad veidrused on võimalik ju alla neelata. Mitte et need veidrused ei võtaks mõnikord ka kolossaalseid mõõtmeid.

Näiteks oli minu jaoks lausa pisikest moodi šokk, kui ma sain aastaid tagasi võimaluse esimest korda elus külastada Pirita olümpialinnakut ning nägin selle peaplatsil mingit kabeli sarnast ehitist, mis olevat palvemaja. Olgu, see siiski ei sega. Pean hoopis mainima, et suisa huvitav on külastada ja pildistada erinevaid kirikuid kui kunsti- ja kultuurisümboleid. Issanda juuresolekut pole ma aga iial talunud, küll aga inimlikku idiotismi. Teadmata põhjustel pole aga kaugeltki kõigis pühakodades pildistamine lubatud. Mind kui nõrgamälulist isikut, kes soovib kõike nähtut ka kuu aja, teinekord koguni ka aastate pärast mäletada, saab aga mälestusi esile kutsuda üksnes oma vanu pilte uurides, ahistavad pildistamise keelud vägagi. Hiljem olen IBOga seoses mitmes riigis kohanud võistlejate tarvis spetsiaalselt ehitatud või kujundatud ruume, kus nad saaksid palvetada. Minu jaoks tekitab selline asi veidi hämmeldust. IBO on mõeldud siiski spetsiifilise teadusharuga — bioloogiaga — tegelevatele noortele inimestele. Ma pole kindel, et seesugustest noortest, kes enne võistlust jumalat appi paluvad, saab kunagi teadlast. Sportlased ehk küll...


Minul tekib õigustatud küsimus: miks ahistatakse mitteusklikke? Miks näiteks igasugustele jumalasõna-kuulamise-tseremooniatele kutsumiseks kolistatakse kirikukelli ega lasta puhkepäeva hommikul erksama loomuga inimestel magada? Üldjoontes kulub hea tava hulka igas asulas keelustada mistahes müra. Ainus lohutus on see, kui mõne kiriku kellad mõttetut monotoonset kolinat ei tekita, vaid mitme kella kooskõlast mingigi meloodilisema helina püüavad ilmutada. Miks näiteks ei ole sealsamas IBO-l spetsiaalselt sisustatud helikindlaid ruume, kus võistlejad saaksid kuulata hevimetalli või rajurokki, nii et kõrvad valutavad? Isiklike vaatluste põhjal võin kinnitada, et muusikaline elamus meeldiks 99.99% noortest märksa enam...

Autor alustab oma artiklit: Peamine põhjus on siiski huvipakkuv saladuslikkus, mis iseloomustab kõiki võimukatel metafooridel põhinevaid maailmamõistmise viise. Ei allu ju see mõttetegevuse "jõnks", mille käigus usklik "pakib" kogu olemas olemise ime üheainsa püha loo või tähendamissõna raamidesse, mingile loogikale ega kriitikale. Ma ei taha hakata ennustamagi, mis usklikud ise sellise avalduse peale väidaksid. On selge, et harimatum soiuks midagi jumalakartmatutele mõeldud karistusest või paneks suisa needuse peale. Haritum usklik tsiteeriks kümmetkonda psalmi ning kommenteeriks neid mahlakalt. Kas on see minu isiklik kõhklus või on tegelikult ka nii, et usklikud on reeglina vähese haridusega inimesed? Ma ei tahaks siinkohal üldse rääkida üksikutest eranditest, teoloogidest (kellest kõik ei pruugigi usklikud olla) ega Darwini-aegsetest. Tuua suure argumendina fakt, et Darwin ise oli ka süvausklik, vähemasti algul, on samatark tegu kui süüdistada meie ekspresidenti selles, et ta kuulus kommunistlikusse parteisse. Nii ühel kui teisel juhul oli omal ajal kaks võimalust: kas masside ja vooludega kaasa karata, ise vaikselt oma rida ajades, või saada kõrvale tõrjutud kuni hukatud.

Inimlikul idiotismil ei ole ju piire! Kus on need sellid nüüd, kes õigustasid Koperniku tuleriidal põletamist? Ja eks ikka selle eest, et ta ei laulnud kaasa! Kui meie ei elaks infoajastul ega tunnistaks end demokraatlikuks riigiks, kus igaüks oma mõtteid võib vabalt avaldada ning kui Arujärv oleks kirjutanud analoogse artikli kusagil Venemaal või Valgevenes, näiteks valitsuse pädevuses kaheldes, siis oleks ta ilmselt juba "teadmata" kadunud. Muide, kui ma ise 1986. aastal avaldasin "Nõukogude Õpetajas" ^{[vt nr 23 (2198), 7. juunil 1986]} artili, kus ma avaldasin kahtlust kohustusliku keskhariduse osas ^{[Milleks villemile keskharidus? (Rubriigis "Suur klassituba")]}, olin algul kaunis kindel, et seda ei avaldatagi. Kartsin hoopis, et mul tuleb anda mingis kinnises ruumis mingitele tundmatutele meestele aru oma rikutud mõttelaadist nagu ka siis, kui veelgi varem saatsin ETV esindusse kirja küsimaks, miks nad ei võiks teinekord "eetrisse lasta" ka ingliskeelseid ja eesti subtiitritega filme. Et sedasi õpiksid inimesed mängeldes keelt. Tegelikult on mul tulnud aru anda vaid kahel korral. Esimene oli siis, kui ma 1987. aasta suvel lahkusin Elva Keskkoolist Loodusmaja direktori ametisse ning mind süüdistati karjerismis, tõusikluses ning algorganisatsiooni ideaalide õõnestamises. Teisel korral aga (vist 1988) siis, kui pidin pingete  leevendamiseks valetama oma NLKP-st lahkumise soovi põhjendamiseks, et tahan astuda roheliste parteisse. Igatahes on selge, et teatud ajaperioodidel on mitmesuguste usklike käes olnud ohjad. Sa kas usud sama mis meie usume, või me heidame su oma ridadest välja. Mitte et ridadest väljaheitmisele tagakiusamised ja muud topeltkaristused ei kaasnenuks.

Järgneva jutu puhul pole mulle teada, kas autori arvates on kristlus religioonina üks masendavamaid või pole ta lihtsalt teiste uskude tuimade dogmadega kursis, kui ta jätkab. Kristluse puhul tundub too teadvuse "jõnks" eriti hämmastav, kui arvestada kandva metafoori inimlikku ahtust ja "erapoolikust". On ju sureliku inimese päritud süü, millel põhineb lunastuslugu, ilmselgelt liiga "väike" kategooria, et sellesse võiks mahtuda olemas olemise saladus. Pärispatu dogma manipuleerib varjamatult inimtunnetega ning tsementeerib sotsiaalsed hierarhiad ja kogu inimliku viletsuse, kannatuse ja ebaõigluse. Kõigekõrgem, kes kasutab nõrgema kallal põlastusväärseid jõuvõtteid, tundub moraalselt liiga väike, et teda võiks jumalustada. Lõpuni minnes võiks küsida: kui inimeksistents on suure metafoori teoks saamise ettemääratud ja igavikuline kehastus, milleks siis usuinstitutsioonide võimuambitsioonid, edev butafooria ja suurejoonelised rituaalid? Ja kuidas üldse on võimalik olla tõsiusklik ja innustunult kaasa teha seda ahnuse, edevuse, näivuse, tinglikkuse ja tühisuse paraadi, mida nimetatakse eluks? Ega mina ei mäletagi enam täpselt, kumb "fakt" mind rohkem esimest korda veidi lähemalt kristluse dogmasid uurides vihastas. Kas see oli see, et mina olevat kui mingisugune ajaviiteks sepitsetud mängukann, kelle tegemiste üle pidevalt valvatakse ning kellel olevat jumalal mingi plaan, või et vanemate patud pidavat nuheldama laste peal. Ja isegi kui mu vihastumise põhjustas mingi kolmas asjaolu, ei väsi ma siiamaani imestamast selle üle, kui mõni kodanik tõsimeeli piiblit raamatute raamatuks nimetab.

Huvitav, et nende ridade kirjapaneku ajal algas ETV pealt saade Teadus kui religioon, mis sai mul avatud üksnes tänu sellele, et ma olen harjunud pidevalt taustaks töötava teleriga, ent teistel kahel eestikeelsel minu jälgitaval programmil algas spordisaade. Arutluse alla tuli esimese küsimusena, kas religioon segab teaduse tegemist. Keegi stuudiokülaline tõi siis näitena raamatu, mille pealkirigi ütlevat, et materialism võib olla teaduse tegemist takistavaks teguriks. Oskuslik demagoogia: ilmselt on tegemist pigem mitte aruteluga teaduse teemal, vaid religiooni õigustamiseks. Kui hoiak olevat selline nagu see praegu on, siis teadus ei suutvat lahendada ühtki probleemi. See on aga tõepoolest hoopis isemoodi teema ning ma ei tahaks sellel pikemalt peatuda, kuna siin materdatakse teaduse ülistamist. Ma pole üldse kindel, et ma kuulun teaduse ülistajate hulka ega tunne end puudutatuna.

Tagasi tsitaadi juurde tulles, ei saa mul midagi sellise sõnastuse vastu olla. Miks inimene ei tohiks oma elust rõõmu tunda? Miks ta peab tingimata kartma jumalat? Miks jumal on nii tige? Ise loob inimesed ja siis kehtestab oma reeglid, mille geenidesse sulandamiseks tal jõudu ei jätkunud, et pidi kõiksugu prohveteid ja preestreid appi võtma. Terve mõistuse seisukohalt tundub see totaalselt totter. Lisaks veel artiklis toodud näide sellest edevast butafooriast. Väga raske on mul autori kirjapanduga mitte nõustuda. Tõsi vaid, et ma pole religiooni sellele küljele seni sedavõrd suurt tähelepanu pööranud.

Aga autor jätkab ise järgmiselt:  Kui nende asjade (ühest küljest tõsiusklikkus, teisest küljest aga ahnus ja edevus) ühitamine on siiski võimalik, siis saab selle põhjuseks jällegi olla vaid mõtlemise müstiline "jõnks". Tundub, et mis tahes nn eluterve religioossuse eduka toimimise aluseks ongi vastassuundades kulgevad teadvusehüpped, mis teevad võimalikuks elureaalsuse kompromissitu tõlkimise mingi suure metafoori võimukasse ja ülevasse keelde, aga ka sundimatud "tagasitulekud" eluvoolu, mida valitsevad mõnu- ja võimuprintsiip. Ja asja tuumaks ei olegi teadvuse sidususe või isiksuse harmoonia saavutamine, mida religioossusele omistatakse, vaid pigem see katkestus või "pime koht", mis teeb võimalikuks süüdimatu eksistentsi paralleeluniversumites. Siinkohal tekib tahtmatu paralleel haigete inimeste, näiteks narkomaanide käitumisega. Kui narkomaanidel käib nuhtlusena kaasas veel teinegi ravimatu haigus, AIDS, siis usklikele pole nende kaasnev asotsiaalsus letaalne. Neile tähendab asotsiaalsus piiratud suhtlemist väljaspool omasuguste ringi. Mõistagi käib see tõsiusklike kohta. Ehkki samas tekib uus huvitav küsimus: kui inimene pole süvausklik, siis kas ta on üldse usklik või hoopis variser?

Mina saan suurepäraselt aru, mida tähendab mitte tunnistada mingisuguseid jumalaid. Ma oman piisavalt empaatiat, et aru saada haigusest, mida nimetatakse religiooniks. Kuid ma ei suuda aru saada, et oleks võimalik olla pisut usklik või kergelt usklik. Juua, laaberdada, elada hooraelu ja kanda risti... see on variserlus. Nädal otsa petta, varastada ja klatšida, et pühapäeval pihile minna ja kõik "andeks paluda" — ka see on variserlus. Niisiis, haigete ega usklike üle pole ilus ega viisakas naerda. Eriti siis, kui nad omaette usklikud on ega sega mind. Häirivaks muutub aga lugu siis, kui need usklikud hakkavad oma "kõrgemalt poolt" saadud "ilmutisi" teistele tõe pähe edastama või seda haigust mitte põdevatele inimestele silte külge kleepima. Üks tuntumaid siin on materialist ehk siis väide, et inimesed, kes ei usu jumalaisse, usuvad tingimata teadust või muud seesugust. Sellest poolikust usust räägib ka kõneks võetud artikli autor, jäädes seejuures märksa erapooletumale seisukohale. Ta mainib muuhulgas, et  tõsimeelne, kompromissitu, "lõpuni" omaks võetud kristlus on üsna vampiirlik nähtus, mis piirneb täieliku vaimse asteeniaga: lisaks pärispatule ja igavesele süütundele nõuab see autoriteedikeskme tõstmist väljapoole uskuja personaalsust — isedusest loobumist. Sellised inimesed justkui enda arvamust ei omakski. Igas diskussioonis otsivad nad ilmtingimata kinnitust kui mitte kõigevägevamalt, siis vähemasti toetudes mõnele tuntud autoriteedile.

Igal juhul assotsieerub mulle igasugune täispuhutud vagadus ja jumalakartlikkus variserluse ja valetamisega. Samas pole ma kindel, kas kurja hundi või jõuluvanalood lastele räägituna ei täida sarnast otstarvet. Räägitakse, et see seostuvat laste fantaasiaga. Tegelikult ma kahtlen selles. Kardan, et see on legaalne moodus lastele valetamist õpetada. Isegi kui enamik inimesi täiskasvanueas enam jõuluvana olemasolu ei usu, on ometi enamik neist veendunud, et hunt on tige kiskja, kes passib metsas üksnes sel eesmäril, et sinnaeksinud inimest esimesel võimalusel rünnata. Või et ilves hüppab puu otsast kaela. Need on vaid paar pistelist näidet. Sedalaadi muinaslood on head vaid selleks, et inimesi metsast eemal hoida. Kuigi samal ajal sisendavad need aukartust ja hirmu metsa vastu, kujundades alateadlikult metsast vaenlase.


Tulgem tagasi kõigile religioonidele omaste rituaalide ja butafooria juurde – selles elab igivana inimlik püüdlus tungida läbi universumi ja aegruumi külmast vaikimisest ning "kõnetada" kõiksust loitsimise ja enesesisenduse teel. Igatsust turvatunde järele ja maagilise enesekehtestamise püüdu kehastavad ühtviisi nii vanad ussisõnad kui ka kanoniseeritud palved. Mulle meeldib sedamoodi lugusid filmidest vaadata, kuigi neid sisaldavad filmid ei moodusta just mu lemmikžanrit. Ja nagu teame: alati saadakse ka vastuseid. Need on kirjas taevamärkides, käejoontes ja prohvetite unenägudes. Sedalaadi usku suurendavad ei tea kelle tellitud nõia- ja kummituslood, mis ei vihastaks mind raasugi, kui neis kirjeldatavaid nähtusi püütaks ratsionaalselt seletada. Pigem lõpeb 9 saadet kümnest sisendusega, et usk on see kõige tähtsam. Ja seesugune asi ajab mind lausa marru!

See on ju veelgi otsesem rünnak inimese mõttemaailma vastu. Igasugust usku tuleks ikkagi tasahiljukesi süstida, märkamatult. Näiteks nagu teeb seda süüdimatu emmehäälega neitsi mingis päikesekaitsekreemi reklaamis, mis algab sõnadega, et laste nahk on õrn ja see vajab kaitset. Vaataja seatakse vaieldamatu aksioomi ette ja siis esitatakse päästerõngas. Hambapastad ja pesupulbrid kuuluvad samasse rühma, veelgi hullemad on nätsud. Kui sa meie nätsu ei näri, kukuvad sul hambad suust! Samamoodi muutub aasta-aastalt inimene üha räpasemaks ning hambaharjatööstusel on tööd kuhjaga. Kui varem toodeti igemesõbralikke hambaharju, siis nüüd on suuremate summade väljameelitamiseks tootmisse võetud igemeid bakteritest puhastavad harjad. Ootame huviga, kuni kogu sooltoru puhastavad instrumendid, umbes nagu solgitorusiil, tarvitusele võetakse. Eks ole ju veelgi enam baktereid just seedetraktis!

Aga, nagu ütles mu kunagine kolleeg Kimsto, pole olemas kaupa, mida inimesed ei ostaks. Tuleb vaid sobiv legend luuletada. Ja vastupidi: mis tahes "suur metafoor" närbub koorilaulu ja trummilöömise, rituaalide ja maagiliste toiminguteta. Kindlasti ei ole maagiale ja metafooridele toetumine mingi "klassikalise" religioossuse eripära. Maagia on laia kasutusalaga sotsiaalne ja äriline tööriist, mille kommertslikud vormid kinnistavad ja edendavad tänapäevast tarbimisusku. Ja metafooril ehk tõeluse "pakkimisel" lihtsatesse, kuid mõjuvatesse, "ajalooga" kujunditesse põhineb kogu keeleline mõtlemine, kogu kultuur. Kui juba jutt reklaamile kandus, siis eks ole omamoodi maagia ka närimiskummi. Seda usku on meisse koos emapiimaga joodetud, et hambad peavad tingimata säravvalged olema, naturaalne "elevandiluukarva" hammas polekski nagu hammas, see oleks justkui haigus.

Ja selles vist ei kahtle ka keegi, et hambaid peab hommikul ja õhtul hambaharjaga nühkima. Kes seda ei tee, see ju ei osta ei hambaharja ega hambapastat ning tekitab seeläbi vastavale tööstusele potentsiaalse kahjumi. Tubli reklaami tulemusena ei tohiks ka enam ühelgi pidevalt telerit vaataval kodanikul olema kahtlust, et kõik kehaomased bakterid on pahad ning need tuleb mistahes moel hävitada. Suust saab need kätte siis nätsus oleva kusihappega, ja et ammoniaagimaitset varjata, on need reeglina vängelt piparmündimaitselised. Aga eks täiskasvanud inimene peagi närima midagi mõru ja vastikut, kuna magusad asjad on mõeldud lastele. Las siis lapsed nätsutavad, kuni neil hambaaugud tekivad. Ja kui paljast nätsutamisest ei piisa, siis hambapastas on siiski aineid, mis hambad lagunema panevad. Siis on garanteeritud ka stomatoloogide töö ja leib ning nätsutootjad saavad oma reklaami lisada paradoksaalse fraasi tervetest hammastest, milliste ainsamaks puuduseks on pruun kohvilaik. Samad reklaamitublid vaatajad peaksid olema ka veendunud, et kõik kehaomased bakterid tuleb asendada mitmesugustes piimatoodetes juurutatud bakteritega, näiteks sea peensoolest leitud bakteriga, mida Helluse toodetes kasvatatakse. Kuigi ma ei tea, mille poolest geneetiliselt nii lähedased vormid nagu inimene ja siga peaksid oma bakterid vahetama, näib see suurepäraselt toimivat. Me ei joo kaevuvettki, vaid pudelisse pandud vett, millesse on lisatud mineraale. Kaevuvee joomise eest ei pea kuigi palju maksma ning sellest poleks kellelegi kasu. Kuid pudelisse pistetud vesi on umbes 400 korda kallim ning selle tootjad elavad saadud rahast kenasti ära ning saavad ka oma peresid ülal pidada. Vot selline on tänapäevane maagia. Inimesed tuleb uskuma panna ja nad usuvad mida iganes.


Pole kahtlust, et suurtes metafoorides kehastuv religioossus on kasulik individuaalse või grupiteraapiana ja ühiskondlikke hierarhiaid säilitava mehhanismina. Usklikud, kes maksimarketites odavate telerite pärast rüselevad või rituaalselt Õnnistegija verd joovad, ei tunne piinavat olemistühjust ega ole endale ja teistele ohtlikud. Religioosse mõtlemise, aga ka mis tahes muu "usklikkuse" ebameeldivaks ja ohtlikuks küljeks peab siiski pidama kilbile tõstetud metafoori ainuvõimu – maailma kujunditesse tõlkimise monopoolsust ja vaieldamatust. Kui mänguna esitatud metafoorid ehk loovkultuur ei suurenda inimeste kannatusi, vaid leevendavad neid, luues virtuaalset (aga teistsugust eriti ei olegi) vabadustunnet, siis kompromissitu tõsiusklikkus suleb inimese etteantud kujutluste puuri ja muudab ta kelleks tahes – isiksuseta tapamasinaks või elukutseliseks ohvriks. Kui neid ridu süvevenult lugeda, siis ei teki kahtlustki nende õigsuses, vähemasti mitte mulle. Kirikus koos käimine on ju suurepärane viis seltsieluks. Ilmselt tunnevad sarnast ühtkuuluvustunnet ka kõik need võidurikastuvad naabrid, kes püüavad teistest paremad olla. Oluline pole see, kes rohkem kordi päevas palvetab või mediteerib, vaid see, kellel on vingem varandus ning kes suudab külalises sügavama ahhaa-efekti põhjustada. Samasse patta sobiks panna ka mistahes moeloojad, kes lihtsalt lambist leiavad, et selle aasta moevärv on kollane ning et sel aastal on kombeks kanda püksisääri üleskäärituna. Seltsielus ega üsteise ületrumpamises polegi midagi halba. Kuid tegelikult ei kuulu need minu arusaamist mööda uskliku inimese elustiili juurde. Muidu jõuamegi tagasi olukorrani, et palgamõrvar pääseb paradiisi, kui käib pärast iga oma tööpäeva kenasti kirikus pihil või vähemasti palvetamas.

Mulle tundub, et ka minu tagasihoidliku heietuse võiks lõpetada tsiteeritava artikli ridadega. Igal juhul on olulised piirid: kui sõna liiga otseselt ja võimsalt lihaks saab, siis on asi paha. Odava teleri või Lunastaja nimel ligimese veristamine ei ole hea ega ilus. Lõppjärelduses puudub ülevus ja poeesia, aga pole parata: kisub sinnapoole, et topeltteadvusega ja sujuvate ümberlülitustega kroonukristlus on parem kui "lõpuni minev" tõsiusklikkus. Teisiti öeldes: usklikkus on talutav, kui seda tasakaalustab tervel mõistusel põhinev uskmatus. Igal juhul: häid jõule!