Hiina Agrnoomiateaduste Akadeemia peaaegronoom Van Guihua seletas, et selle veega kastetud taimede varred olid kõrged, sirged, tugevad ja sitked, kuid töötlemata taimedel madalad, peened ja pehmed. Daam demonstreeris kahte vilja ning kordas, et struktureetitud vee kasutamine omas tõepoolest efekti. Seejärel kordas veel ka jutustaja, et vee keemiline koostis jäi samaks ning muudeti vaid selle struktuuri. Siinjuures ei selgita keegi, mida endast kujutab vee struktuur. Seda enam, et jää esineb filmis siiski eraldi terminina.
Jutustaja jätkab, et tänaseks teadvat teadlased, kuidas see kõik toimub, et ei suutvat veel vastata küsimusele, miks?
Edasi lajatatakse faktiga, et inimene koosneb, vanusest sõltumata, 79% veest ning tarbib iga päev 2,5 liitrit vett oraalselt ning lisaks veel 1,5 liitrit vannis või duši all käies läbi naha. Miks ma küll veidi kahtlen selles?
Kuid enne kui vesi meie majja jõuab, läbib ta pika ja raske teekonna. Ekraanil on torud ja ventiilid ning kraanid. Jutustaja toob vaatajani koletu võrdluse: kui looduslik vesi volab vabalt mööda õrnu ja ümaraid kallakuid, siis kuni tuhandete kilomeetrite kaugusele juhitud veetorustikus on vesi suure rõhu all ning läbib hulgaliselt täisnurkseid pöördeid. Just tänu seesugustele järskudele pööretele lõhutakse järjest rohkem ja rohkem vee struktuuri. Pidevalt tekib sedasorti teksti kuulates mulje veest kui DNAst märksa keerukama struktuuriga konglomeraatmlekulist. Keegi Leonid Izvenkv lisab pisut ebalevalt, et torujuhtmeid pidi saabunud vesi omab paljusid erinevaid vorme, kuid kõik need on deformeerunud. Kinnituses näitab ta ebasümmeetriliste kristallidega fotosid, mis olla justkui tehtud veest.
6 kommentaari:
Masaru Emoto katsed on kuulsad üle maailma ja tema kaunid veekristalli-raamatud saadaval kõigis hästivarustatud raamatupoodides. Loomulikult ei puudu kusagilt ka skeptilised valve-klähvitsad, kes Emoto töörühma uurimusi diskrediteerida üritavad. Põhiliselt siis toonitades tema metoodika küsitavust ja tulemuste ebapiisavat kontrollitavust. Üks kodumaine näide on siin (koos järgneva kommentaariumiga): siin . Tasakaalustatum, aga ka skepsise-poolt rõhutav käsitlus leidub Wikipedias
Emoto esimene raamat "Vee sõnumid" on venekeelsena saadaval (sisaldab ka lühikest metoodika kirjeldust): siin ja sama raamatu illustratsioonid siin .
Eestikeelne lugemine "vee-usklike" sulest koos linkidega Emoto enda lehtedele: Võluvesi .
Mis puutub asja teaduslikku sisusse, siis on selge, et nii sõnad kui mõtted on seotud energia liikumisega. See on ilmne ka tõsiteadlasest skeptikule. Telepaatia-alased uuringud viitavad, et mõtte-energia võib kanduda ka kehast väljapoole. Nii ei tundu mulle üldse imelik, et hääle või mõtetega seonduvad võnkumised võivad mõjutada ülitundlikke piirprotsesse, nagu need näiteks aset leiavad jääkristallide moodustumisel. Teaduslikus mõttes märksa kahtlasem ja märksa raskemini seletuv on juba erinevate kirjalike tekstide mõju veele. Teisest küljest tekib ka küsimus, kui "puhtad" on sellised katsed mitmesuguste kõrvalmõjude suhtes, st kui tõhusalt suudetakse vältida muid väliskeskkonna mõjusid.
mis sellest emotost ikka seletada? jäägem fakti juurde, et emopto on siiani ainus, kes on selliseid "tulemusi" saavutanud, hoolimata neutraalsete katsetajate püüetest. rääkimata sellest, et emoto on oma jügreid julgustanud "veekristalle# uurides pöörama tähelepanu tulemustele, mis teooriat kinnitavad ja heitma kõrvale tulemusi, mis teooriat kummutavad.
sellises olukorras ei ole mitte midagi, mis tema teooriat vähegi kinnitaks. peale uhhuulise mõttemaailma muidugi...
Ma olen Jasoniga päri. Ka mina pole mitte kedagi teist kuulnud peale Emoto noid imekatseid tegemas. VÕi tõepoolest, mida siin üldse arutadagi...
psustan, et eksperimenti on püütud korrata ent tulemusi pole olnud. muidugi tuleb möönda, et ILMSELT siiski on ka tulemuslikke korduseksperimente ette tulnud ent need on teostatud otseselt emoto juhiseid järgides (valige tulemuste seast välja kristallid, mis teooriat kinnitavad, heites sobimatud kõrvale).
Kui aus olla, pole ma selle Emoto metoodikaga tutvunud rohkem kui filmist paistis. Ei kutsu mind miski tutvuma, kui lähe on vale.
Esiteks kõneleb film sellest, kuidas veemolekulid oma struktuuri muudavad. Õigemini, mitte molekul, vaid too molekulidest moodustuv kägar. Kui me mõtleme veemolekuli mõõtmetele, siis on selge, et ka see kägar ei saa teab kui suur olla. Igal juhul ei saa see olla vaadeldav valgusmikroskoobis, elektronmikroskoopi olen aga ma vaid korra elus näinud. Igaühele pole selline taskukohane (st isegi igale riigile mitte).
Oletame, et tavainimese tarvis lavastati film selliselt, et nad justkui vaatlesid jäätükke. Isegi kui tegemist on väikese "filmitrikiga", ei oskaks ma kuidagi taibata, mis valemiga nad pildile tabasid täpselt ühe jääkristalliks moondunud känkra.
Kui vaadeldakse elektronmikroskoobiga, siis mis garanteerib, et just see elektronidega pommitamine ei mõjutanud tulemust?
Igatahes sedamoodi küsimusi tekib hulgaliselt. Ja et küsitavuste hulk kaalub üles mõistusega adutava, ei suudagi ma seda trikki uskuda.
Kui see film poleks mitte kantud varjatud ideest usku õhutada, siis oleksin eeldanud, et vaatajal sedalaadi küsimusi ei teki. Järeldan siit, et kas on filmi loojad harimatud inimesed või pole nad seda filmi meisterdanud haritud inimese silmale.
Võib ju spekuleerida, et kõik tolles filmis näidatu on selge tõde ning kogu inimkonna senised teadmised on väärad. Sellisel juhul on film didaktiliselt valesti koostatud. Ühtki uut ei ole inimesed suutelised vastu võtma selliselt, et kogu varasem maailmasüsteem kokku variseb.
Postita kommentaar