Pikad ja lohisevad, vigases inglise keeles peetud kõned kuulatud, asutigi medaleid jaotama. Neil oli kaela riputama palutud ministeeriumi tähtsad inspektorid. Medalita ei jäänud keegi, nagu juba varem mainitud. Kõigepealt alustati pronksmedalitest, mis pidi kätte antama tähestikulises järjekorras. Tähestik tundus aga kole kahtlane, kuna pärast Kreekat tuli veel Tšehhi jne. Nimistu lõpetas Küpros. Meie noorte vahepealne rõõm vaheldus ärevusega. Kuid lõpuks siiski said pronksmedalid otsa, ilma et meie omadele midagi antud oleks.
Hõbedaring aga üllatas meie A-teami sedavõrd ebameeldivalt, et neil kõigil läks tuju ära... Oli ju see meeskond eelmisel aastal kuldmedali toonud. Kõige kiiremini toibus Roland, Uku-Laur kirus end tükk aega maa põhja, Harri aga ei rahunenud enne, kui oli oma meeskonna täpse punktiarvu teada saanud. Ma üritasin neid omal moel lohutada, et isegi kui kõik said medali, mis medalite mainet alla viib, siis hõbmedaleid oli siiski vaid 11. Kui lisasin, et 30 aasta pärast ei huvita kedagi, kes veel milliseid medaleid sai ja lastele räägitu on ehtne hõbemedal.
Kuldmedaleid otsustati seekord siiski anda 7. Meie noortele see eriti ei meeldinud, kuna see viivat ka kulla maine alla. Karin muide ollagi olnud üks väheseid, kes hääletanud 5 poolt. Meie noorte B tiim muutus iga uue väljakuulutatud meeskonna võrra rõõmsamaks. Kui öeldi, et veel on jäänud kolm, olid nad peaaegu eufoorias. Kolmas oli Saksamaa. Siis kuulutas peakorraldaja, et veel on jäänud kaks kohta. Meie lastel polnud ikka veel medalit. Kui siis kuulutati teisele kohale tulnud Holland, oli selge, et meie meeskond oli absoluutne võitja. Kullale kaasnes ka rändkarikas, mis oli igavesti suur ja vähemasti kolmekilone kristallist lillevaas. See tuli nüüd koju tassida ning järgmisel aastal Hispaaniasse viia.
Omaette ooper oli aga meie tiimide esinemisega. Karin arvas, et kuna teistel riikidel on alati olnud oma riigilipud kaasas, siis võiks seekord kumbki tiim ka oma lippu kõrgel hoida. Et enne medalite jagamist Stan tegi lipuga igasuguseid imetrikke, siis ma lausa lugesin sõnad peale, et ärgu siis sellega vigurdagu. Kuid õige hull lugu oli see, kui põhikorraldaja Mikis hakkas meie niigi löödud A-tiimi tänitama selle lipu eest. Ainus lipp, mis EUSOl lubatud olevat, on Euroopa Liidu lipp! Tiimil oli niigi piinlik olla 15. Nemad, kes nad eelmisel aastal praktiliselt teised olid! Teine tiim lippu seetõttu ei kavatsenudki võtta, mitte et nende meelestatus vastav poleks olnud. Kuldmedalistidelt püüti igalt midagi küsida ka, et saalis olijail huvitavam oleks. Esimesena võttis sõna Taavi, kes teatas, et Eesti naised olevat kõige ilusamad. Midagi sedalaadi vastas ka Stas. Katrin aga lisas, et talle lihtsalt meeldib Eesti. EUSOst ja suurest vennastumisest vms ei osanud keegi midagi poliitiliselt korrektset kosta. Mitte et ma ise poleks võinud neile eelnevalt sõnu suhu panna. Kuid mulle siiski meeldib seesugune ehe olukord, mitte kunstlikult tekitatud nüansid. Nii ka näiteks piltide tegemisel...
Sööma saime me alles siis, kui esimesed juba lõpetama hakkasid, kuna rahvad tunglesid puha meid õnnitlema. Erckhard ütles, et muidu olevat ma nii vaikne, aga selgub, et madal vesi... sügav põhi. Tänan, tänan, tegelikud võitjad on hoopis õpilased.
Äärmiselt meeldiv oli B tiimist see, et nad lasid A tiimil end koos karikaga pildistada ning osal aust ja kuulsusest ka nende peale paista. Osalemistunnistused anti nurga taga, neil ei kajastunud kohad ega midagi. Nende jaotamine osutus mulle kaunis probleemseks... Õpilastel polnud neid lennujaamas lihtsalt kuskile panna. Kuid ilmselt pole see ka kõige olulisem küsimus.
Kui Larnaka lennujaamas tuli meil oodata vaid umbes poolteist tundi, siis Prahas oli ooteaeg märksa pikem. Mitmed magasid, mõned lugesid raamatut, mõned käisid kohvitamas. Taavi, Roland ja Katrin arutasid, kes võiks järgmisel aastal olla see keemik, kes Moussiasse (Hispaania) sõidab. Roland pakkus, et ehk Eero Vaher, kelle ego olevat veelgi suurem... Taavi võttis seepeale omaks, et ka temal on kole suur ego.
Timo pakkus, et ma võiksin ka tema pildid oma albumisse riputada. Jääb vaid küsimus, mis valemiga ma need pildid temalt endale saan. Mulle tuli õrn idee, et saaks ju kasutada mälupulka. Selleks aga peaks ta eelnevalt oma pildid arvutisse tõmbama. Teisalt, eks mul endalgi peaks neid pilte paarituhande ringis olema, mistõttu ma eriti ei kiirustaks tema omade heiskamisega. Kui soovib, kribagu ise need mulle kuskile plaadile või midagi niisugust.
Üldse on Timo kuidagi eriliselt lahkeks muutunud. Näiteks pakkus ta mulle hotellis oma 20 kasutamata internetiminutit. Paraku juhtus see aga umbes 10 minutit enne südaööd, mistõttu mu pikk kiri Kass27-le läks vett vedama. Võimalik, et see säilib mingi osana mul mustandina. Kui ma oleksin pärast südaööd uuesti sisse loginud, siis vaevalt ma oleksin ajakulgu märganud ning siis oleks ühe tassi kohvi (või ühe 0.33 Coca vms) raha niisama tuulde lennanud. Praha kohvikus maksid pea kõik joogid 100 krooni, olgu see tass teed või espressot või viini kohvi või cappucchino vms. Einesaiad, mistahes suurusega, maksid aga 115 krooni. Meie rahasse ümber arvutatuna oli 100 krooni €4.50. Vaatasin, et kui ma oleksin ühe kauaaegse tuttavaga selles baaris käinud, oleks 4 cl viskit maksnud 165 kohalikku krooni ehk siis vist €7. Kui ma nüüd midagi sassi ei ajanud. Igatahes viis see mõte minusse soovi uuesti kohvitamas käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar