Räägitakse ju, et professorid on kole hajameelsed. Ma kardan, et kui see oleks oluline selle paljude poolt ihaldatud väärt ameti saamisel, oleksin selle kuhjaga ära teeninud.
Muidugi algas kogu päev sellest, et avastasin oma tööplaanides suurepärased töövabad päevad. Pisut küll kahtlustasin, et enda meelest justkui nägin tööplaanides enda nime ka 27. kuupäeva all, kuid et veebiplaanist see puudus, siis nautisin seda vabaduse ideed täie rinnaga. Olin planeerinud tänase päeva ju nurgakivipäevaks, mis pidi koosnema suurest hulgast üritustest ja kus mina pilte tahtsin teha. Aga vaatamata juba paari päeva eest küpsenud plaanile, olin unustanud fotokate akud laadida. Nii siis kuluski terve hommikupoolik ja tiba pärastlõunastki akude laadimisele.
Lõpuks said akud enamvähem korda, ehhki kõige vingema paari leidsin laadumas alles siis, kui pildituurilt naasin. Ma küll mäletasin hetke, et panin viimase paari noid laadima, ent siiski unustasin need viimaks laadijasse.
Linnatiirule jõudsin ma siiski parasjagu sel ajal, kui Keskuses oleks pidanud olema mahti mulle palka maksta. Paraku aga kujunesid asjaolud siiski nõnda, et kiirete toimetuste tõttu tõugati dokumendi vormistamine mõnele edasisele päevale.
Käisime Margoga einestamas, ostsime kauneid šveitsi franke ning mina talusin päikesevalgust. Täiesti meelest läks mul aga osta bussipiletid. Kuigi seda jõuab ju veel ka hiljem teha. Näiteks homme.
Siis saabusin koju ning asusin Raimole pisikest ülekannet tegema, et ta oma viimase koolinädala ei peaks nälga kannatama. Et ma aga unustasin panganeti lehe lahti, siis otsustasin juba eile võetud elektrinäitude eest ka maksta. Eile ma võtsin küll näidud, ent unustasin sootuks maksta. Suvisel ajal elektrit ju eriti ei kasutagi, arve ei oleks tohtinud kuigi suur olla. Kuid kui mina need numbrinäidud siis süsteemi toksisin, arvutati mulle maksesummaks 2407 krooni. Tormasin välgumihkliga pimedasse esikusse ning uurisin näitu uuesti. No viga pole! Õige näit! Masendav! Maksin oma viimastest rahadest arve ära ja nukrutsesin edasi.
Siis ründas mind ENTA juhatuse esimees küsimusega, et millal ja kus me siis homme kokku saame. Ma olin tema seesugusest küsimusest mõneti üllatunud, kuna reeglina ta minuga kokkusaamisi ei korralda. Lasin end kenasti ära rääkida ning tahtsin siis hakata kiitma tema uut lähenemisviisi. Selle peale ta teatas, et on kole paindlik ega pea tingimata just lepitud kellaajal kokku saama. Ma arvasin jupp aega, et seekord ma küll ei unustanud, et tegelikult meil polnud olnud varem mingit selleteemalist juttu. Ta vastas, et ega polnudki. Tahtsin hakata märkmikku seda koledust üles märkima, kui leidsin sealt eest taas märke, et pean olema homme hoopis tööl. Esimees oli aga tolleks ajaks oflaineerunud ja mul tuli talle iimeil kirjutada, et kokkulepitud kohting päeva võrra edasi tõugata.
Kuid ega ma siis seda koheselt ei teinud. Ma ei uskunud oma silmi ning tahtsin töö juurde helistada. Paraku olin aga unustanud telefoninumbri. Ükski ametlik allikas seda ei avaldanud. Õnneks trehvas just MSNi tulema Mehis, kes andis mulle numbri, millele keegi ei vastanud. Ta arvas, et see on tal KL number. Hiljem aga selgus, et ta eksis.
Umbes kuuendal katsel sain kätte ühe end magama sättiva kolleegi, kes pärast pikka otsingut leidis oma märkmikust siiski sama numbri, mille mulle ka Mehis andis ja millele keegi ei vastanud. Lõpuks siiski vastati. Selgus, et mees oli taas suitsetanud ega saanud mulle vastata. Vaadanud graafikut, oli ta sunnitud mind kurvastama, et tegelikult siiski mul on homme tööaeg. Ma olin oma isikliku graafiku kuskile unustanud või oli see lihtsalt kultuurkihi alla mattunud.
Siis kurtsin kõigile oma muret suure elektriarve pärast. 100% mu poistest eitasid süüd, Jaanus aga arvutas välja, et isegi kui kõik kuus triikrauda oleksid kuu aega jutti võrgus olnud, poleks arve pidanud siiski nii suur tulema. Käisin veel kord kontrollimas... näit oli õige! Kuid ma olin unustanud ühe pisiasja. Varem ma võtsin ju näite kolmelt voolumõõtjalt, üks neist 13. Kuid 13 on nüüdseks juba ammugi teise valdaja käsutuses! No tule taevas appi! Ma olin vaadanud vanast harjumusest krt 13 voolumõõtjat ja sootuks unustanud, et mu enda oma on rea võtta madalamal. Sellise jama peale peaks vaid lootma, et ma ei pea enne uut suve tolle ruumi eest tasuma.

2 kommentaari:
Sellisid professorile iseloomulikke päevi tuleb üsna tihti ette. Eriti viimasel ajal :P Minul ka, muide.
Ei ole minagi sellest professori-sündroomist prii, nagu eriti webxan hästi kursis on. :)
Siinkirjeldatud lugu oli aga tõesti kurioosne ja pani meid vahepeal MSNitsi juba lausa üleloomulikke "energiavampiire" kahtlustama. :P
Postita kommentaar