Modereerimisel oli kujunenud teatav järjekord ning ma tassisin mitu tooli koridori, et oleks, millel istuda. Ise jäin muidugi seisma, kuna kõik toolid leidsid kasutust ja ma ei viitsinud sedavõrd raskeid kobakaid rohkem tassida. Nende toolide puhul on veel märkimisväärne suur haakuvus vaibaga, mistõttu tõlkimiste ja arutluste ajal oli kaunis tülikas üle teiste ronida, kuna neil omakorda polnud lihtne toole nihutada. Vähemasti need toolid ei kolisenud vastu maad.
Tuli välja, et poolest punktist jäi kumbki meeskond ilma tänu sellele, et oli taimede keskmist hulka proovilapil arvutades leidnud komakohaga arvu. Muidugi on selline keskmise leidmine täielikus kooskõlas matemaatikas ja füüsikas õpetatuga, ometi aga ei meeldinud pikajuukselisele nooremapoolsele kohalikule ökoloogile. Samas, toitumispüramiidi eest saime puuduva punkti tagasi, kuna meie õpilased olid usinasti ruudukese haaval välja arvutanud proportsioonid ning lisaks veel teinud joonise kaunis sümmeetrilise. Näidisena eeldati, et vastavad tasemed joonistatakse ühekõrgused, millele ma kaunikesti vastu olin. Kui nad seda oleksid soovinud, oleks nad ju võinud seda ka kirjutada. Igatahes saime mahaarvestatud punkti kummalegi meeskonnale tagasi.
Õpilased ise on kaunikesti ära hirmutatud ja läbi hoiatatud, mistõttu nad eriti meiega rääkida ei julgegi. Veel eile öösel hõikas keegi mind kolmanda korruse aknast ning küsis, kas tulemusi on. See võis olla Uku, kes ei kujuta ilmselt ettegi, kui puudulikult näeb üks kanapime hämaras, eriti kui tal ka prille ees pole. Modereerimast naastes leidsime Kariniga A tiimi pinksi tagumas. Niipaljukese nad siis küsisid, et kummal läks paremini. Karin vastas, et teisel meeskonnal ning et nad peaksid täna pingutama. Tänase laboritöö kohta ei esitatud isegi mitte vihjelaadset küsimust.
Modereerimisele hilinesid bulgaarlased, kes olid kas ilma jäänud või kaotanud biokeemia hindelehe ning seda alles meilt laenasid. Ukse taga järjekorratades saime teada, et bulgaarlaste osalus EUSOlt oli selgunud vaid paar päeva enne olümpiaadi. Ministeerium olla sedasi otsustanud. Muidu olid kõik kolm daami Sofia ülikoolist, erinevatelt erialadelt. Igatahes lasid nad meid tänutäheks endast ikkagi ette. Teisalt, neid ei tahetudki veel näha, kuna nad polnud omapoolseid hindeid veel komisjonile andnud ning polnud, mida võrrelda. Aga meeskonna moodustamine käis neil lihtsalt: võeti lihtsalt parimad igalt asjakohaselt aineolümpiaadilt.
Veel tegi Karin mulle ettepaneku minna nendega vahetult pärast lõunat linna peale, mis oli kaunis hea idee, kuna meie tänane järgmine ühine üritus pidi olema alles õhtune einelus traditsioonilises tavernas. Huvitav, kas seal peale õlle ja veini ka süüa antakse? Mitte et minuga midagi juhtuks, kui mul mõni söögikord vahele jääb. Kuid siiski oleks parem, kui vahelejääv kord poleks õhtune.
Ega ma enne lõunat muud teha ei jaksagi kui oma ikka veel pooleli olevat Vee filmi vahtida ja kommenteerida. Saagu sellest siis uus tore osa mu torinaisse.
Kiituseks oma füsoloogiale peab mainima, et Suur Reede käib mul nüüd kaunis regulaarselt ja põhjalikult külas, tulemus on ehk veidi liimjam kui see kohane oleks. Ei mingit kinnisust ega lahtisust. Kindlasti oleks tulemus veelgi roosilisem, kui iste jõuaks järele ka toidukordadele, mida on kolm tubli korda päevas. Iseteeninduse eeliseks on see, et tavalselt saab igaüks endale valida siis just selle, mida ta tahab, erinevalt ettekantud menüüst. Suurimaks puuduseks on aga asjaolu, et neil on iga päev mingi üllatus varuks ning pidevalt ilmub uusi artikleid, mis on degusteerimata. Aga näiteks täna hommikul sihtisin ma väga kindlalt munapudru ja krõbedaks praetud peekoni poole, mingi umbrohi lisaks. Algselt mõtlesin küll lasta endale omleti teha, siis aga meenus, et ma oleksin hoopis eelistanud praemuna. Kui edaspidi ka see omlet station tegutseb, püüangi tellida paar muna. Näis, kas tehakse.
Ruumi saabus Timo, kes reetis end, et oli mu blogisid lugenud. Kuna selles oli päris palju mainitud ka tema nime, siis loomulikult käis talle see üleskribamine närvidle ning ta võrdles seda pigem teismeliste telefonimulaga, kus nad artlevad selle üle, mis on parasjagu seljas või kus jalad paiknevad. Selline päevikupidamine olevat tema meelest täiesti ajuvaba ning ta tahaks kaasa tunda neile, kes neid sadu lehekülgi hiljem kohustatud lugema on. Kui ma piiksusin, et ma ei kohusta selleks kedagi, siis olevat selline teguviis seda enam napakas ja mõttetu.
Siis aga tuli tal tahtmine filmi vahtida. Mina keerasin oma venekeelse parateadusliku loo heli seepeale kordi väiksemaks, tema aga pani oma multika suisa põhja. Suhtumise küsimus või siis maitseasi. Vältimaks igasuguseid edasisi nurinaid ja norimisi peitsin oma päevikulood teise kausta. Seesuguse ülemäära valju filmivaatamise peale oleks minu filmi analüüs kaotanud igasuguse mõtte, kuna ma ei kuulnudki enam õieti enda filmi juttu.
Poole ühe paiku sulges mu toanaaber korra arvuti ning tahtis juba sööma rutata, kuna polnud seinalt taasmuutunud kellaaegu uurinud. Seepeale viibis ta pikalt vannitoas ning ma sain paar minutit filmist siiski ära kuulata.
Sedalaadi peened "ärategevad" käitumisjooned viitavad kaaslasega mittearvestamisele ning mulle need tõtt öelda ei istu. Kindlasti oli tal veenev põhjus filmi sedavõrd valjusti kuulamiseks, et isegi mu vaigutropist osaliselt umbunud kõrval oli seda valus kuulata. Eks ma saan vast oma filmi ka mõnel teisel ajal edasi vaadata.
Taksoga linna maksis €10 ja tagasi €7 (esimesel juhul oli taksomeetri näit 10.35 ja teisel juhul 6.15). Jalutasime mööda kesklinna. Karin keskendus šoppamisele, mina tegin pilte. Timo käis ajaviiteks Türgiski ära. Putukate pildistamisega on keerukas, kuna neid olen ma siin näinud vähem kui hulkuvaid kasse. Ehkki ka viimastest siin just ei kubise.
Kl 18 pidi algama mingi järjekordne miiting, kus kõigil kohal kästi olla. Veerand tundi hiljem see ka algas. Tegelikult tutvustas Mike seal plaane, mida kavatsetavat juba Hispaanias uuel aastal ellu viia. Nende hulka kuulusid ka testi pikkuse limiteerimine 10 leheküljele, tõlkimise alustamine kohe hommikul, diskussioonide pidamine eraldi tõlkimisest ja muud seesugused organisatoorsed asjad. Siis kutsus Erckhard Saksamaalt kõiki osalema Koeras IJOSol, kuna pooled kohaleolevatest riikidest seda veel teinud pole. Korea olla endale nimelt plaani võtnud vastu võtta 60 riiki. Hispaanlased tutvustasid oma olulisemaid tegijaid, toimumiskohta ja kohalikku veini, mis Karini sõnutsi olla maitsnud kui siirupivesi.
Piduliku õhtueineni Tavernas jäi pärast koosolekut terve tund. Sisustasin selle meeldivalt Vee filmi vaatamisega. Õhtueine toimus aga päris kesklinnas, ühes lagunenud majadest, mille sisemusse oli kõrts kujundatud. Üpris kiiresti jäi rahvas meeldivast lõhnaõlilõhnalisest 45% alkoholisisaldusega vedelikust jommi. Lisaks voolas ka valge ja punane vein ojadena, mittealkohoolsest joogist aga vaid pudelisse pandud kraanivesi. Sumin tõusis peagi taevani. Lauldi ja tantsiti. Eriti agar laulu- ja tantsumemm oli meie biokeemia ülesandeid koostanud daam. Karin ei suutnud ära imestada, et ma olen täiskasrsklaseks hakanud. Roogasid toodi lauale pisikeste liudadena ning need erinesid euroopalikus tavamenüüs traditsiooniliseks saanutest. Eksootilisemad minu jaoks olid hapukad viinamarjalehtedesse mässitud vorstikesed ning tomatimarinaadis teod. Ökoloogist pikajuukseline noormees jõi end kole purju ja krabas naisi tantsima. Kella 1 paiku hakkas mul kole igav ja palav.
Maja õue ja sama hoonet väljastpoolt vaadates selgus, et tegu oli varisemisohtliku objektiga, millel võibolla on mingi kulutuuriväärtus. Omavahelisest jutust selgus, et maja kuuluvat peakorraldaja heale sõbrale. Igatahes pidavat tal olema plaanis teisele korrusele suur ateljee ehitada. Meile lisandus teisigi selliseid, kes vahva elava muusika saatel end tingimata kõigutada ei tahtnud. Uurisin põhjalikult, miks valgeõielise oleandripõõsa sees on punaste täidisõitega oksad. Alles üsna maadligi jõudes tekkis mul kahtlus, et ilmselt oldigi need kaks erinevat taime teinteise kõrvale istutatud mõttega, et anda kevadisele õitsemisajale jumet. Juttu oli veel ka sellest, et oleandrilehed olla kole mürgised ning et pärast seda, kui oli ilmunud mingi uudis, et neid lehti söönud kariloomad olid mürgistusse surnud, oli tollane Küprose haridusminister käskinud kõikide koolimajade lähedusest need põõsad välja juurida.
Trahteri tagahoovis haises, köögiblokk asus räpase siseõue taga ning toitu tassiti saali osaliselt läbi õue. Imekspandav, kuidas seesugune toidukoht üldse eksisteerida saab, kõiki elementaarsemaidki euronõudeid eirates. Kui meid lõpuks hotelli tagasi sõidutati, olime valdavalt väsinud. Kuna ma veel viivu värsket õhku hingasin ning suurema hulga liftri trügijaid ette lasin, jõudsin tuppa, kui Timo juba magas. Ei ole temastki erilist peolooma, tantsulõvi ega viinanina. Ta istus tülpinuna nurgas vähemasti samakaua aega kui mina suurele lärmile vaheldust otsisin. Mitte et duetil midagi viga oleks olnud. Akustilistel pillidel saadetud Demis Roussose laadse häälevärina ja indiapäraste huigetega täielikult arusaamatud kreekakeelsed laulud kõlasid nii kummagi mehe üksi kui ka duetis laulduna päris kenasti. Üks mängis tavalist kitarri, millele oli võimendus sappa pandud, teisel oli midagi bändžolaadset. Kui ma vaid neid pille tunneksin! Aeg-ajat laulis ka meie biokeemik, nagu juba mainitud, siis ka kohalik kreeklane, kelle funktsioon žüriis mulle selgusetuks jäi. Võimalik, et kohaliku tiimi liider. Kohal oli ka terve jõuk kohalikke, kes vist olid tegevad olümpiaadi korralduses, kuid keda ma iial tegutsemas näinud polnud. Ainsana jäi silma üks kena kreeklanna, kes ka suurepäraselt prantsuse keelt rääkis. Sellest ei maksa järeldada, et ma temaga nüüd prantsuskeelseid lembusi vahetasin. Mulle ei meeldi isegi emakeeles rääkida, kui taust nii vali on, et ma peaksin enda kuuldavaks tegemiseks karjuma.
Aga küproslased on ilmselt tagasihoidlik rahvas. Vaid see lõpuks purupurjus D-tähega eesnime algul pikajuukseline nooremapoolne ökoloog kordas aeg-ajalt, et küproslased olla parm tõug ja et nad püüdvat... Tagasihoidlikkusele viitab seegi, kui me kuskil pargiservas linnapeaga "kohtusime". Enamik ei pannud tähelegi, et ka linnapea käis vahepeal salaja šašlõkki söömas. Üksikutel tähtsamatel tegelastel surus lihtsalt ühtaegu mingi ülikonnastatud inimene kätt, istus siis lauda ja jõi ära oma õlle, ning peagi ta kadunud oligi, samamärkamatult nagu oli saabunud.
Ometi olla mitte üksnes küpress saanud oma nimetuse sellelt saarelt, vaid ka vask. Küpros olla ladina keeles Cuprus ning siit ka nimetus. Ilmselt oldi ehk veel enne seda, kui saarele Inglismaa kolooniaks sai, avastatud siin maailma suurimad vasemaardlad. Hetkel ei paista see suur vase kaevandamine kusagilt silma, ilmselt on varud ammendunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar