Hommikul ärkasin ma põgusate põiepakitsuste tõttu ning jäingi üles, kuna vannituba oli traditsiooniliselt pikaks ajaks hõivatud. See oli ka hea, kuna vastasel korral oleksin sisse maganud, kuna unerammestus polnud minust lahkunud. Öösel ma ei hakanud aga mobiili kotist otsima, et äratus sisse lülitada, kuna kartsin häirida toakaaslast, kes justkui juba sügavasti magas, kuigi läks oma tuppa vaevalt veerand tundi enne mind. Nii ma jäingi lootma sellele, et kuulen tema äratussüsteeme. Need on aga müstilised. Me oleme nüüdseks kolmel hommikul sel aastal ühes ruumis ärganud, ent ma pole kordagi aru saanud, mille peale ta ärkab. Vähemasti pole ta sel aastal nurisenud mu norskamise üle, nagu varasematel aastatel. Huvitav, kas see tuleneb sellest, et ma ei norskagi enam eriti või on ta lihtsalt olukorraga leppinud? Peaks suisa küsima.
Igatahes tänu pakitsustele sattusin minagi hommikueinele. Olin taas kord kole tagasihoidlik ning panustasin peaasjalikult kohvile. Timo oli ülbelt istunud slovakkide lauda, mina aga küsisin ühelt hiina tõugu ettekandjalt meie meeskonna laua kohta. Selgus, et see oli kaetud fuajeesse, väljaspoole restorani Olympos. Peagi liitus minuga ka Karin, kes oli otsustanud mitte tulla linnatiirule. Mina arvasin, et kui ma söönuks saan, siis läheksin küll meeleldi kaasa. Vahepeal oli oma eine lõpetanud ka Timo, kes mõtles, et kuna kõht sai täis söödud, läheb ta taas magama. Samas oli ta viie minuti pärast tagasi ning ümber mõelnud, kuna kava järgi olevat seekordne "matk" ainuke mentoritele mõeldud üritus. Vahetult enne viimase kohvilonksu allaneelamist asuski rahvas fuajeest välja liikuma. Jõudsin massidele järele ning sisenesin kenamasse bussi, mis oli end hotellile mõnevõrra lähemale parkinud ja nägi üldse parem välja. Kui kokkulepitud stadiajast oli juba 40 minutit möödas, saabus giiditädi, kes palus kõigil esimesse bussi kolida, kuna seal olevat kole vähe rahvast ning meil polevat rentaabel kahe bussiga sõita. Ma vist ei oleks valjuhäälselt püstitanud küsimust sedapidi kolimise rentaablusest ka juhul, kui oleksin inglisekeelses väljenduses kole osav. Siiski olnuks lihtsam kolida nood paar-kolm inetumasse rohelisse bussi maandunud linnaekskursiooni-huvlist ju teise bussi. Vahetasin prillid tumedate vastu ning riietusin valgesse nokatsisse, kuna ennelõunane päike oli end juba kaunis valusaks paistnud. Ma ei suutnud ära kiita oma juhutarkust, et olin Sepa keskusest ostnud ülitumedate klaasidega optilised prillid, ehkki auto juhtimise jaoks, nagu ma vabandasin. Minu nõukaaegsed isetumenevate klaasidega prillid jäävad nii eredas päikeses pisut nõrgaks, lisaks on need optilises mõttes pisut tugevad ja liialt erinevate klaasidega. Pärast nende mõneaegset kasutamist tunnen end pidevalt kui kõõrdsilmne.
Linna peale sõites plõksisin sadu pilte ka bussiaknast, ehkki olin sellega pisut ettevaatlikum eelmisest korrast, kuna teatava nurga all paistev päike tekitas klaasile kohutava peegelduse. Ilmselt kulub koju naastes vähemasti terve päev piltide vaatamisele ja töötlemisele. Küllap siis on näha ka üllatusi. Et ma endiselt ei raatsi siin netiavarustes kooserdada, peaks selle tunniajase seansi jätma pigem vahetult ärasõidu eelsele hetkele, või koguni üldse mitte kasutama. Vaatamata sellele, et ma küsisin parooli, pole ma seda ju veel kasutanud ning loodan, et see mittekasutamine kajastub ka arvet pidava keskuse arvutis. Teine äärmus oleks muidugi see, kui see esimene sisselogimine (kui ma saingi hinnad teada ja kiirelt loobusin) tiksuks lõpuni, see on 24 tundi ööpäevas. See teeks summaks umbes €1000. Kuid samas on mul esimest korda elus reisil tunne, et ma ei pea iial kaaluma, kas mõnd pilti teha või mitte.
Linnaekskursioonil rõhutas giid väga jõuliselt türklaste okupatsiooni ning sõidutas koos bussijuht Marioga meid mööda Rohelist Koridori ning vahetult mööda automaatidega relvastatud poistest, kel tulevat Türgi sõjaväes pärast gümnaasiumi ja enne kõrgkooli pääsemist teenida 25 kuud. Läbi Rohelise koridori olevat vaid kolm läbipääsupunkti, tõsi, jalakäijatele küll rohkem. Erilisi takisusi läbipääsul ei tehtavatki, ent "piiril" pidavat olema kohustus alati passi näidata ning see olevat alandav. Inimesed aga elavad ka piiril ning kui läbi bussiakna tehtud piltidest midagi välja tuli, peaks avanevad vaated ka albumites kajastuma.
Siis kappasime kambatsi vabadusesamba juurest mingi kiriku ja kloostri juurde. Vabadusesammas oli väga kena, sellel oli kujutatud mingit vabastajat tädikest, kaht sõdurit, kes avavad vanglaväravaid ning päris mitmeid erinevast eluvaldkonnast inimesi, kes vangist pääsevad. Siinpuhul on muidugi juttu vabanemisest Briti ühendkuningriigi koloonia staatusest.
Giidi jutust selgus, et Küprosel olevat neli klassi inimesi, mille äärmuseks on täiesti vaesed ja miljonärid. Vaeseid toteeritavat riigi poolt, nii et neil pidavat olema vähemasti katus pea kohal. Suurim klass pidi olema tavaline keskklass, kes elavad ühismajades ega pruugi omada autotki. Jõukama klassi rahval on eramaja ning kindasti auto. Teenijatest ja muudest hüvedest juttu ei tehtud. Mingisugune jutt käis veel ka 93%, ent mul polegi päriselt meeles, mille kohta. Igatahes tundsin, et mu sisetunne ei vedanud mind alt, kuna olin ise ka midagi sarnast arvanud. Küllap hiljem meenub.
Üks linna [nikoziia / larkoziia] uhkemaid hotelle olevat nüüd UN vägede käsutuses. Küprosel endal ei näi sõjaväge olevat ning kui ühel pool mitteamatlikku piiri, mille türklased 1974. aastal tekitasid (kuid samas jutud pommitamistest ulatusid kuuekümnendate lõppu), olidki türklastest sõdurimundris äsja kooli lõpetanud poisid ning teisel pool ÜRO rahuvalvajad. Riigi kauneim ja suurim lennuväli Nicosias on samuti tollest ajast alates ÜRO valduses ning reisijatevedu sealt kaudu ei toimu. Giid tõi näiteid uhketes haiglatest, koolides ja raamatukogudest, millel nüüd lehvib mitte Kreeka ega Küprose, vaid Türgi lipp. Sõitsime bussiga mitmest sellisest objektist umbes 400 meetri kauguselt mööda. Mõõtmas me keegi muidugi ei käinud, kuid giid korrutas aina müstilist 400 meetrit.
Kuna kirikuasjandus mind ei huvita rohkem kui arhitektuurilisest ja kunstilisest aspektist, kirikus sees aga polnud pildistamine lubatud, siis märkasin ma seal kulda ja karda täis kuhjatud ruumis viiteid kristlusele ning väljusin üsna pea. Mida ma ikka passin kirikus, kui seal isegi pildistada ei lubata! Eks see ole muidugi ka arusaadav: kui seesugused pildid leviksid, siis ei köidaks eriti kedagi sinna kohale marssimine ja Küprose peamise sissetulekuallika - turismi - toetamine.
Kuna teised jäid andunult kuulama, milline püha isa milliseid suuri teeneid oli osutanud, siis hiilisin mina rododendronipõõsasse ning üritasin pildistada lehetäisid ning kolme värvi triinusid. Üks neist meenutas meie lepatriinu, ent oli kole vilgas. Teine oli pisut suurem ning ühevärviliselt tume, kolmas aga keskmise triinu suurune, pealt täiesti valge. Ei õnnestunud see mutukajaht mul! Küll aga hiilis meie ekskursioonirühm minust mööda ja ma kaotasin nad silmist. Käisin tagasi kirikus neid otsimas, polnud. Siis jalutasin tänavale, kuid ei näinud ka tuttavaid valgeid nokatseid. Jalutasin siis ühe kvartali jagu kõrvale ja tegin mõned vastupäevakaadrid ka kõrvaltänavatest. Jääb loota vaid tehnika osavusele, et neist piltidest inimsilmale nauditava kujutise saab. Kui ma siis teisest küljest bussile lähenesin, selgus, et see oli minu järele juba jupp aega oodanud. Samas ei mäletanud ma, et bussile naasmise aeg oleks kokku lepitud. Vaid Timo ja üks läti daam ka puudusid, kuid nemad olevat käinud mind otsimas. Kui idioodiks küll Timo mind pidada võib!? Suunistumisega pole mul siiski erilisi probleeme olnud. Lihtsalt poleks paha asju ka veidike organiseerida. Näiteks ei kontrollitud bussis inimesi nimeliselt, vaid loeti lihtsalt üle. Tundus üldsegi, et ainuke üldorganiseerija oli neil EUSO ja IBO päevilt tuttav Mikis. Või vähemasti sedasi nad teda kutsuvad. Näiteks Saksamaal ja Belgias seevastu on alati olnud maailmama tegus ja suur meeskond. Aga võibolla võtavad teised riigid asja lihtsalt liialt tõsiselt.
Timo hoiatas mind, et kui ma järgmisel korral ära kaon, siis ta ütleb giidile, et ma palusin öelda, et mind ei oodatakski, ja vaadaku ma siis ise, kuidas on olla dokumentideta võõras linnas. Valasin tema ootuste vesiveskile vett ning teatasin, et dokumendid on mul olemas. Seepeale oli tal võimalus mulle seletada, et need olevat ju read ühest laulust.
Sõitsime siis paarsada meetrit edasi ning meile anti umbes 50 minutit vaba aega ning hoiatati, et kes selleks ajaks bussi juures pole, jäägu maha ja sõitku taksoga. Soovitati minna paar kilomeetrit mööda peatänavat vaateplatvormile, kust paistvat kogu linn. Ma küll ei viitsinud paari kilomeetrit selleks maha jalutada ja istusin maha lähedalolevasse kohvikusse, kus küsisin eelnevalt, kas ka kaardiga maksta saab. Ka seal kohvikus teenindati küprosliku aeglusega. Igatahes kui olin poole oma Jacobs presskannukohvist joonud, palusin arvet. Kuigi kõrvallauas olnud ja õlut tellinud abielupaar loobuski ootamisest ja lahkus, jätmata maksmata ka jäävee eest, mis neile peaaegu et küsimata valati. Selleks, et olukorda veidi kiirustada ning bussist mitte maha jääda, käisin ise ebasoliidselt kassa juures ja vabandasin, et buss on lahkumas. Igatahes jõudsin bussile, kus keegi isegi ei tundnud huvi bussi saabunud inimeste hulga pärast ega isikkooseisu vastu. Timol oli isegi väikest viisi üllatus, kui ma toauksest sisse marssisin. Ta küll jalutas oma linnajalutuskäigul minust mööda, kuid oli pildistamise hoos ega märganud mind. Bussis ta ka huvi ei tundnud, kas ma tulin või mitte. Võimalik, et niiviisi peabki olema, kuigi mulle seesugune kollegiaalsus ei istu.
Karin kahtles hommikukohvi juures tublisti, kas seekordsest olümpiaadist tulebki midagi välja, kuna kogu tegevus on küll aeganõudev, ent jõukohane ning ka teostatav vaid ühe inimesega. Samas, mitmekesi paralleelselt polegi kerge neid töid teha. Sisuliselt tulnuks alguses läbi lugeda see pikk ja ülesannetega väga õrnalt haakuv udujutt. Seejärel pidanuks toimuma välitööd katseaia proovilapil, siis taimede määramine. Alles siis tulnuks pigmentide lahutamine ja voolutamine jne. Kromatograafiat viisin ma meie seekordseid võistlejaid ju ise Evi Padu juurde õppima, määraja põhimõtet aga tutvustasin ise. Ka ökoloogiakursuse töötas vähemasti üks kummastki tiimist läbi. Minu meelest ei tohiks meie laste tulemus kuigi vilets olla, kuigi Karin pelgas eelkõige seda, et suurest igavusest hakkavad teised tegijat segama. No näis. Möödunud aastal oli keegi hakanud "laia lehte" mängima ning sellise suhtumise ja segava käitumise peale oli eelkõige heitunud Taavi. Meie vestlusega liitunud Timo aga lisas, et Taavi ise ongi seekord see kõige "laiem leht", mispeale ma avaldasin lootust, et ehk ta ise sama viga ei korda, mille üle eelmisel korral kurtis.
Magasin pea kolm tundi, sirutamaks oma tüütut seljaluud. Seekord äratasid mind liigne jahedus ja BCC jutt surmanuhtlusest. Huvitav, kas konditsioneeri paneb +10 kraadile toateenindus või Timo? Igatahes näikse ka õues olevat tuul tõusnud. Meie seekordne õhtueine peaks kavade kohaselt toimuma väljaspool hotelli Akropolise Pargis kell 20.
Timo saabus uuelt linnatiirult kolmveerand seitse ega uskunud, et ma internetis pole. Kuna ma talle ju teatasin, et ei kavatse netti kasutada ega selle eest maksta, temal aga on minuga sama kasutajanimi ja parool. Olukorda komplitseerib nüanss, et see netindus on minu nimel. Loodame siiski parimat. Tundub, et järgmine sissekanne tuleb teha kas homme või vähemasti mitte enne õhtueinemuljeid. Kuna õhtueine on meil koos võistlejatega, siis saab olema vastastikuselt põnev muljeid vahetada. Mina isiklikult olen meie õpilaste suhtes positiivselt häälestunud ning kujutan ette, et nad jõudsid kõik eksperimendid kenasti läbi teha ja ülegi kontrollida ning ka tegid seda, mitte aga ei istunud jõude ega seganud tegijat, nagu Karin kartis. Aga eks see näha ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar