Kingpoolsus

Jääb täiesti mõistetamatuks, kuidas on võimalik ühe minutiga virguda, riietuda, ase teha ning rivvi joonduda, kui mul kulub üksnes ühe saapa paelte kinnitamisele rohkem kui kolm minutit. Paraku pelgan, et siin ei aitaks ka harjutamisest, kuna need paelad poolsaabastel on sedavõrd pikad ning saapad ise täiesti sobimatud suviseks jalanõuks. Minu meelest on seesuguse vormijalatsi nõudmine mitte üksnes inimväärikuse vastane, vaid ka reaalne ahistamine muidu niivõrd liberaalses ühiskonnas, kus kadetid isegi kraanivett ei joo, vaid Saku allikavett pruugivad. Seda muidugi siis, kui on tööaeg. Muul ajal sobib ilmselt ka õlu või veelgi kangem kraam.

Ka ei saa sajaga kindel olla, et meie sõjaväes üldse enam kehtibki minuti-reegel. Äkki lubatakse neil rahus tõusta, kohvi juua, elu nautida? Välja arvatud need neetud jalanõud. Ja justkui jalanõudest oleks veel vähe. Tegelikult käib vormi juurde ka müts, mida peab väljaspool siseruume kandma. Õnneks ei loeta siseruumide alla siseõue.

Tänaöises valves ei ole ma kaugeltki üksi. Nende ridade kirjutamise hetkeks on kell tiksunud kolm tundi 9. maisse, mil meie idanaabril algab maailmama suur jõudemonstratsioon. Ehkki nn pronksöö aastapäeval ei juhtunud midagi ning on küllaltki pisike tõenäosus, et tänagi juhtub, ollakse igaks juhuks siiski valmis. Lauaklaasi all on täpsed suunised vastavate aadresside ja telefoninumbritega. Käsitisi on pisut vähegrammatiliselt juurde kirjutatud: Kui läheb mäsuks seoses tead küll millega, neile ühest kohe teatada! Aga hetkel on vaikne. Mõned kiimalised linnud vaid laulavad.

Eile päeval pärast vihmasadu oli varasemast ohtramalt metsvinte kuulda. Muidu ikka vaid rohevindid ja rasvatihased. Isegi tihaseid on väheks jäänud. Seoses sellega meenub mulle, et ikka veel on mul tegemata endale lubatud Toome linnud. Kui märtsikuu ja aprilli tegude eest oleks tasutud, mida kahe kuu peale on kokku umbes poole kuukoormuse jagu, oleks veidikenegi stiimulit sedasorti omainitsiatiivsete ettevõtmiste hoogustamiseks. Hetkel lihtsalt ei leia ma endas eriliselt suurt indu selle hiigelesitluse teostamiseks. On üpriski tõenäone, et enne 20. maid ma sellele mõelda ka ei saa, ja siis on juba selleks aastaks ilmselt hilja. Praeguseks ei sirista siiski enam ka need üksikud. Küll aga jäivad mõned rõõmsapoolsed kadetid korra tunnis õues suitsul.

Ruumi sisetemperatuur on ohtlikult kõrge, isegi kuni +25 kraadi Celsiuse järgi. Sellises leitsakus veel kuus tundi vastu pidada ei ole just kerge. Käin aeg-ajalt värsket õhku hingamas, ent vaatamata pisikesele filtrile kipub kops juba sellestki tüdinud olevat, nii nagu on ka paistes mu neerud suurest kohvi filtreerimisest. Avasin köögiruumi akna, selle eelnevalt valve alt maha võtnud. Tollest pisikesest aknast mahuks heal juhul sisse vaid see 13-aastane lapsuke, kes paari päeva eest 2,7-promillise joobega mööda linna oma pere ja muid sõpru sõidutas, enne kui politseinikud ta rajalt võtsid.

Meil, riigi elamisväärseimaks kuulutatud linnas, on oma pime purjus autojuht, oma psühhoneuroloogiahaiglast põgenev autoärandaja-rallitaja ning ka oma laps-roolijoodik. Näis, mis on järgmiseks.

Aga fakt on ka see, et homme on see päev, mil ma pean kohtuma vähemalt kolme inimesega, vahetama vähemasti kolme organisatsiooniga kirju ning tegema vähemalt kolm rahaülekannet. Rääkimata siis sellest, et peaksin ka veel jõudma oma asjad pakkida ning ülehomme lõunaks lennujaama jõuda. Õigemini, eriti öötundidel, need tänase ja homse mõisted on endiselt täiesti mõttetud.

Olen planeeriunud teha EUSO käigus iga päev väikese päevakokkuvõtte nii pildis kui ka sõnas. Seda isegi siis, kui puudub võimalus netti pääseda või pilte arvutisse tõmmata. Pärast läppari suurkorrastust ei tööta sellel enam mitte üks lisaseada, nii ka mitte pildilaadimise programm. Üsaraal ei tunnista ainustki välist seadet, võimalik, et isegi mitte ka mälupulks. Õnneks olen varustatud piisava hulga fotokaameratega, mille mälukaartide täispildistamiseks oleks erilist meisterlikkust tarvis. Ilmselt võtan kaasa vaid kaks või kolm aparaati, mitte rohkem. Või kas isegi kolmandat vaja on? Arvutipildiks piisava resolutsiooniga pilte saaksin teha kokku kolmele mälukaardile (6 GB), mis teeks umbes 18tuhat pilti. Sellist hulka ei jõuaks keegi läbigi vaadata. Õnneks ei sõida ma EUSOle mitte fotograafina, vaid eelkõige tõlgina. Seega polegi nagu erilist põhjust muretsemiseks.

Ma ei kuulu inimeste hulka, kes kuigi palju reisivad või seda üldse teha armastavad. Teisalt pole ma aga ka see, kes sõidu eel koledasti närveeriks, kuna olen kõigele vaatamata selleks liiga palju reisinud. Seda naljakam oli lugeda, kuidas üks daam nädala algul arvas, et mul on reisiärevus. Ma kardan, et see ärevus ei saabu isegi mitte homme. Kuid mingisugust eraldi blogi ma selle sündmuse jaoks ilmselt tegema ei hakka. Sel oleks ainult sel juhul mõtet, kui ma kirjutaksin kõigile asjaosalistele arusaadavas keeles. Paraku aga ei oska ma nii palju inglise keelt, et arusaadavalt väljenduda. Nii et jääb seesama blogi ja seesama keel.

Avasin nüüdseks ka ukse. 45 minutit on möödunud, olen juba kolmel korral käinud värskemat õhku hingamas. Umbes tunni aja pärast peaks valgemaks minema, peaksin kustutama välivalgustuse ja sulgema ukse. Umbes kuue paiku tulevad värsked ajalehed, pool seitse prügiautod, kell seitse pirukaauto ning poole kaheksast kaheksani enamik töötajaist. Väljas on kõik vaikne, ei mingit mäsu...