Hommikueine oli tavaline, nn rootsi laud. Huvitav oli jälgida üht hoolikat Rootsi neidu, kes Eesti meeskonna lauda istus, kuna rootslastele oli kaetud laud vaid kuuele, meie noormehed aga olid otsustanud viimase hetkeni põõnata. Neiu kooris keedumuna, siis lõikus tükikesi poolitatud kuklile ning jättis munakollase söömata. Ei midagi eriskummalist, ent seesugune tegevus tundus mulle lihtsalt ajaraiskamisena. Ma ise maitsesin kolme sorti kala, ehkki ei suutnud ka loobuda traditsioonilisest omletist krõbedaks praetud peekoniga. Tavalise lahja kohvi asemel lasin endale teha espressot. Kui söömisega suuta mõõdukas olla, siis mõjub see ilmselt tervisele isegi turgutavalt.
Avatseremooniaks riietusime oma T-särkidesse. Paljudel meekondadel olid oma vormisärgid, meie oma erines aga selle poolest, et igaühel oli varrkual ka särgikandja eesnimi. Tseremoonial peeti paar mittemidagiütlevat kõnet, president Michael Cotter Iirimaalt tutvustas mingisugust nende rahvusmängu, mis seisnes hokikepisarnaste kaigastega tennisepalli sarnase asja tagumist, kusjuures teine pool pidi selle palli käega kinni püüdma. Kaikad olid spetsiaalselt mässitud EUSO värvi kleepsudesse - üks sinisesse, teine kollasesse. Ei mingeid tantse ega laule. Siis tutvustas iga meeskonna koordinaator kogu saali ees oma rahvast, taustaks vastava riigi lipu ja osalejate nimedega slaid. Lõpuks tutvustati kolme vaatlejariiki, sh Suurbritannia. Sõna võtsid vastavad vaatlejad. Ja oligi tseremoonia läbi. Fuajeest laualt vedelemast võis leida ajakava, mille kohaselt pidi lõuna olema umbes pooleteise tunni pärast, misjärel toimub mentorite väljasõit võistluskohale, tutvumaks laboritehnikaga.
Neljandale korrusele peaks hakkama trepist käima, kui vaid see trepp fuajeest nii kaugel ei asuks ning mitte just külastajetele kõige kohasem ei tunduks. Trepikotta, kust algab trepp, mis praktiliselt meie ukse taha viib, oli kuhjatud igasugust kola nagu vanasse kolikambrisse ning ilmselt ei olnud see mõeldud külastajatele kasutamiseks. Kahest liftist üks oli aga rivist väljas. Pealegi on see lift kole majesteetlik ning jõuab esimese korruseni alles siis, kui väledama sammuga inimene treppi kasutades juba teisel korrusel on. Uste avanemise eel jõuab alati tunne tekkida, et ilmselt läks seegi lift rikki. Toas oli toateenindus käinud ning asemedki ära teinud. Imelikult kombel jagatakse ka kahelistesse tubadesse igasuguseid šamoopne ja dušigeele pisikestes pudelites ükshaaval. Valikus on küll oma 7 nimetust, kuid kõiki üks. Timo satub vannituppa tavaliselt esimesena ning võtab kõik need enda valdusse, kuna pole harjunud jagama. Võiks ju kahtlustada, et ta on üksik laps. Teisalt, ega minagi oma 14 aastat endast vanema poolvennaga end just suure pere lapsena ei tundnud. Kaasa olin aga ostnud hirmkalli kosmeetika, meeste silmakreemi Nivealt. Reklaami kohaselt pidanuks see kaotama väsinud silmaalused. Ma ei teagi, millest see tuleb, kuid kui mul enne selle kreemi kasutamist olid silmaalused põlvini tumedad, siis pärast kasutamist ei kadunud pruun kuma kusagile, see-eest aga lisandusid jõulised kotid nagu neeruhaigel. Pean selle kreemi kiiresti realiseerima, kuna ilmselt seisneb Nivea efekt selles, et mõjud kaovad kohe pärast kreemi kasutamist. Ehk on siis loota ka rõõmsamaid silmaaluseid.
Laborid asusid teises linna otsas ja sinna tuli sõita rohkem kui pool tundi. Tsiksisin pildistada läbi liikuva sõiduki küljeakna, et jäädvustada üldmuljet. Veidi üksluiselt kollakasvalge, kummalised traadid madalamate majade katustel, mis ilmselt viited valatud raudbetoonpostidest. Paljude hoonete katustel olid veepaagi moodi anumad, mida kasutatakse ilmselt vee soojendamiseks. Päikesepatareisid ma ei trehvanud.
Ülikool on 13-aastane, selle kõrvalhoonel pole praktiliselt seinu, aknaid ega katust. Uksed olid. Labori sisustus oli sarnane meie omale, kuigi selle 13 aasta jooksul olid mõnedki pliidid ja kuivatuskapid rooste läinud. Esimene eksperiment oli praktiliselt sama, mida lapsed just Evi Padu juures õppisid. Timo tuli geniaalselt mõttele üldse mitte tõlkida, vaid lasta lastel täita otse ingliskeelsetesse testidesse.
Ülikoolist põhja poole jäi madal mäestik, mille veerele oli teadmata tehnikaga ehitatud Türgi lipu kujutis. Pärast laborit jäi vähem kui pool tundi aruteludeni, millele peaks plaanide kohaselt järgnema usin tõlkimine.
Meid pressitigi pisikesse ruumi, mis polnud elektrifitseeritudki. See-eest paistis lagipähe umbes 300-kilovatine hõõglamp, mis ei lubanud unustada lõunamaist paiknemist. Konditsioneeri selles ruumis kas ei olnud üldse või polnud see arvestatud nii suurele rahvahulgale. Vett anti jao pärast, pudel kolme peale. Jõin oma klaasitäie kahe sõõmuga tühjaks. 20 minutit pärast ametlikku algust polnud veel midagi juhtunud. Minul aga läks katki oma ridiküli õlarihma otsik. Viskasin rihma minema ja mossitasin natuke.
Siis algas kohaloleku kontroll. Selgus, et kohal on 22 võistlevat ning 3 vaatlevat riiki. Et kõigile lastele on medal ette nähtud (50% saavad pronksi), siis polevat me kohal selleks, et medaleid saada. Ka polevat vajalik lastele küsimusi ette öelda, vaatamata sellele, et asume ühes hotellis ja omame ühist vaba aega. Sissejuhatav jutt viitas ka sellele, et erilisi vaidlusi ei ole meil ette nähtud, kuna kui 50% kohalolijaist ei nõua muutust, siis seda arutlusele ei võeta. Koheselt leidus üks riik, kes leidis, et ei saanud ingliskeelseid vihjeid võistlust puudutavate teemade kohta. Mikis pareeris küsimuse kaunis resoluutselt.
Seejärel räägiti tulevastest EUSOdest ning sellest, kuidas erinevad riigid valisid oma meeskonna. Seejärel sai sõna ökoloogiaboss, kelle sõnutsi rajati see ökopark, kus õpilastel tuleb ekspriment, mõne aja eest. Neil olevat seal ka ohtlikke loomi nagu must lesk, skorpionid jne. Sellele, kes tõlkimise esimesena lõpetab, lubas mees õlle välja teha.
Seejärel hakati ekraanile näitama küsimusi. Paraku oli tekst just seesuguse suurusega nagu see Wordis 10pt paistab. Isegi suurelt ekraanilt ei näinud ma kolmandasse ritta mitte midagi. Käisin kuvajamehele seda trikki õpetamas, mistõttu olukord veidike paranes. 20 minutit pärast koosoleku algust voolas igast mu poorist higi. Ma poleks iial arvanud, et mul nii palju higipoore on...
Jagati mõned küsimustikud. Paberil. Tundus, et neil on suuri raskusi paberi printimisega. Ilmselt on neil vilets printer. Meie meeskond sai ka ühe paki küsimusi. Millal need antakse elektoonselt, pole teada. Väljaprinditud paberil oli õnneks vähe lehekülgi, neistki pooled tühjad või suurte piltidega.
Teise küsimuse arutelu hõlmas kogu järgneva tunni, kuna mitte kuidagi ei suudetud kokkuleppele jõuda, millised ökosüsteemi osad omistavad atmosfäärist süsihappegaasi. Muudatused küsimuse nüanssides võimaldasid vastusevariante kord A, siis A ja B, lõpuks A kuni D. Siis sõltus kõik sellest, kas tigu on elus või mitte, ent ülesanne nägi ette, et õpilased leiavad surnud teo, õigemini selle koja. Kord oli nokk lahti ja saba kinni, siis vastupidi.
Käisin vahepeal WC-s värsket õhku hingamas. Selgus, et ruumis ei töötanud tõepoolest konditsioneer, tualetis aga töötas. Lisaks sellele oli seal kenasti puhas ning pidevalt piserdus õhku aprikoosilõhna. Kraanidest töötas küll vaid soojaveekraan, ent sellest tuli leiget vett. Paberist käterätte sai aparaadist, mille punast tulukest esipaneelil tuli selleks puudutada. Enne järgmist paberitükki ei väljastatud kui eelmine rebitud.
Keskealine meesterahvas, kes oli pandud failis parandusi tegema, töötas selle faili kallal umbes nagu mu vanaema, kelle surma ajaks polnud veel arvuteidki leiutatud. Lisaks koletule aeglusele ning täielikule oskamatusele oli mehike unustanud läpaka veel ka vooluvõrku lülitada, mistõttu vähem kui pooleteise tunni jooksul kadus pilt sootuks.
Siis arvati, et neid faile võiks juba otsast tõlkima hakata. Kuid silmas pidades on aeglust otsustati failide jaotamine viia üle järgmisse ruumi. Veel üks sõõm värsket õhku. Mulle langes osaks tõlkida kõige pikem udujutt, millist olla otsustatud mitte muuta. Tuli välja, et tegemist on puhtalt ilukirjandusliku looga, mille tõlkimine minusugusele just kuigi meelt mööda pole.
Suur viga oli anda ökoloogile kätte mikrofon. Ta suisa kuritarvitas seda, kuigi ta enda võimendamatagi hääl eriti vaikne polnud. Nüüd, läbi võimendite, võis seda hea tahtmise juures kindlasti ka hotelli viimasel korrusel kuulda, ruumis istujate kõrvadele mõjus aga lausa valulikult. Võtsin endale selle ülesande, et sulgesin igakordselt demonstratiivselt kõrvad, mis jutustajale meenutas, et ta võiks mikrofoni suust pisut kaugemal hoida kui estraadilauljad.
Timo ei jõudnud ära imestada korrektorionu, kes mitte et ei osanud kasutada DEL nuppu, lohistamist ega mitme klahvi kombinatsiooni, vaid oli absoluutne möku igas tekstitöötlusprogrammiga töötamise nüansis. Ta nakatas oma imestusega ka mind ja Karinit. Erkard Saksamaalt aga ei suutnud aegajalt oma valjuhäälset naerupahvakat tagasi hoida. Kogu see korrektuur käis ju terve saali silme all.
Meie rõõm tõlkimisest ei kestnud kaua. Erchard Lucius tõstatas küsimuse, et kas me peame ikka nii pika lugulaulu laste jaoks tõlkima, kui nad saavad sellele lugemisele pika aja raisates ja õigesti vastates vaid ühe punkti. Entusiastlik ja juba tigedaks muutuv noormees seletas, et tegelikult on see pakk küsimusi alles esimene. Tegelikult tuleb homseks tõlkida veel ka keemia töö. Kuigi vähemasti kolmandik ruumis viibivatest tõlkijatest käis ülikooli laboris kohal ja oleks pidanud aimama, et ka labritööni tuleb veel jõuda, tundus see paljudele siiski hämmastav. Seda enam rõhutas diskussiooni juht, et ei maksa raisata aega niisama vaidlusele, vaid ainult sisukatele küsimustele.
Keegi ingeltiibne oli vahepeal sisse lülitanud konditsioneeri ning elu ei tundunudki enam nii muserdav. Suutsin enne õhtueinet ära tõlkida kõigest kaks lõiku. Kuid siiski tundub õhtu tulevat pikk.
Õhtusöögilauas kiitis Karin sakslaste töökorraldust möödunud aastal, kui vaidlemisvooru peaaegu polnudki. Mina võisin oma kogemustest vastu panna vaid sarnaste lõputute arutlustega olümpiaadid. Toiduvalik on aga liialt suur. Isegi kui igast liuast vaid pisima killu valid, ei ole pärast einet üldse mitte meeldivalt kerge olla. Peaksin end püüdma tulevikus taltsutada ning spetsialiseeruda vaid üksikutele roogadele.
Veerand kümne paiku juhtis bioloogia laboritööd kisades tutvustav tädi toanurgas jalutavale tarakanile. Timo kippus vastu vaidlema, et tarakan olevat seesama prussakas, ainult vene keeles. Sellise märkuse vastu tõesti ei saa. Kuid tegelikult on prussakad meie laiuskraadil veel kuidagiviisi vastu pidavad punapruunid loomakesed, tarakanid aga nende lõunapoolsema levikuga soojalembesemad ja suuremad mustad suguvennad. Et venelased neil vahet ei tee, olgu nende probleem. Kahju vaid, et ruum sedavõrd tihedalt asustatud oli ja minul ikka veel vähem kui lehekülg sellest kasutust udujutust tõlgitud. Nii ei saanudki ma tõtata seda hiiglaslikku kaunidust pildistama. Kuid lootus jääb.
Alles kell 22, kui kuulutati välja kohvipaus, sain esimese lehe tõlgitud. Enda lohutuseks võib öelda, et tegu on 10 pt kirjas peene Times New Roman kirjaga, reavahega 1. Kuid siiski segab see pidev ülevaljustatud dialoog mind seesuguse töö juures, kuna ma siiski ühe kõvaga pidevalt ka jälgin mängu.
Kohvile lisaks pakuti ka küpsiseid ja pirukaid, kuid ma suutsin kerge vaevaga need vahele jätta. Kell 1 lõppes aruteu ning tšehhi tõstatas küsimuse, et kui meie nüüd tõlkima hakkame ning ühtlasi kell 5 või 6 lõpetame, siis vaevalt lapsed suudavad ettenähtud ajaga oma testi sooritada.
Meie aga siiski lõpetasime tõlkimise. Ma olin valesti aru saanud, selgus, et minu teha jäi ikkagi kogu selle faili lõpp. Kuid vaatamata sellele, et ametlikku tõlkimise aega polnud veel välja kuulutatud, võisime nautida olukorda, kus meie meeskonna küsimustik oli juba tõlgitud. Ma oleksin ka meeleldi tõlkinud sisulisemat osa kui mingeid ajalehelugusid. Kohati vahetasime Timoga kohad, kuid seda vaid põhjusel, et ta arvas, et ma oskan dihhotoomset määrajat temast paremini tõlkida. Õigupoolest pakkusin ma selle võimaluse talle ise. Ma sain tolle tõlkimisega valmis, samas kui ka tema polnud sama ajaga jõudnud kaugemale kui kaks lõiku edasi.
Korraldajad jagasid pärast kl 1 uusi suuniseid, et äratus olgu kell 10 ning muud seesugust. Ega ma kõike seda küllaltki põhjalikult enam ei jälginud. Nüüd jääme ootama B-osa tõlkefaili.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar