Vahemereheietused (IX)

Ärkasin ja ajasin habeme ning läksin sööma.

Iga kord pakuvad nad uue kujuga vorstikesi, mis maitselt puha sarnased on, sisaldades mulle nii harjumuspärase pune (vorstirohu) asemel mingeid kohalikke ürte, umbes nagu tüümian ja koirohi. Ka jääb sageli arusaamatuks, mis neil vorstide sisse pannakse. Kui meil on kas tärklis ja kruubid ning lihaaroom või veri, siis siin on justkui subproduktid ja muud soolikad. Igatahes vorste ma siin enam ei uuri. Õigupoolest ongi meil veel jäänud üle elada üks hommik, kui pilk kalendrisse visata.

Seesugune ulaelu võib ju meeldimagi hakata, kuid üha sagedamini leian end mõttelt, mis kõik mind võiks ees oodata, kui kodus lõpuks oma kirjakasti avan. Meenub, et unustasin ju AHHAA küsimuse vahetada, millele vastuste kogumiseks oleks just äraoleku aeg sobinud. Samas, võib ju end vabandada pika näitusega, mille reklaamide tõttu ilmselt kuigi paljud küsimuseni ei jõuagi. Tegemist tõotab olla palju, kasvõi isegi reisil tehtud piltide vaatamine. Ka jäi mul ennist pooleli mõte teostada õpetjatele veebiküsitlus. Lisaväärtusena tekkis mul mõte, kuidas "kontrollida" paari lisaküsimusega, mismoodi nad kasutavad nt Office'i programme tegelikult.

Aga kohviga on siin tõeliselt kitsas. Seda antakse vaid hommikueine ajal, ja ka siis jao pärast. Kusjuures see on suhteliselt lahja joogikohv. Ma isegi vist ei eksi, kui mainin, et lahjem kui see, mida tõlkimiste ööl paari tassi jagu pakuti. See-eest proovisin täna ära kaks uut magustoitu, milleks olid kreeka pähkel siirupis ja baklažaan (munataim) siirupis. Viimane meenutas marineeritud kurki magusaletis. Võimalik, et siirupita oleks kummagi maitse ka paremini esile tulnud, nüüd aga prevaleeriski see siirup.

Pärast hommikueinet saime võimaluse ära kontrollida ja hinnata oma meeskondade tööd ja olime ärevil miinuspunktide üle, mis pidid lastele tekkima sellest, kui nad uue valguselemendi tegid. Kusjuures suurimat pahameelt tekitas meis asjaolu, et vastavat märkust ei olnud juhendis kirjas. Kui me olime teineteist vastastikku piisavalt üles kütnud, läks Timo ja kurtis seda muret Mike'ile, kes EUSO presidendina näis siinseid asju paremini korraldavat kui kohalik Mikis. Lubati kokku kutsuda erakorralne koosolek. Et aga koheselt vastavat märget seinalehele ei tekkinud, siis läks Timo noodipoodi ja mina numbrituppa arvutit klõbistama ning toateenindusega võitlema. Seekord õnnestus ära hoida asjatuna tunduv linade vahetamine. Kuid voodeid ta ei suutnud siiski tegemata jätta, seda kõike vaatamata asjaolule, et olin uksele riputanud punase sildi "Do not disturb".

Egas muud siis üle ei jäänudki, kui vaadata taas kord pooleliolevat veefilmi, millega olin juba jõudnud teise pooltundi. Panin filmi nimelt valjusti kisama, et kohalik toateenindajale vihjata, et saan ka vene keelest aru.



Kui toateenindus lahkus, sain SKY uudistest teada, et Hiinas oli toimunud ulatuslik kümnete tuhandete hukkunutega maavärin ning vihmasadude tõttu on piirkond maateed pidi ülejäänud riigist ära lõigatud. Millegipärast rõhutati uudistes eriti seda, et ka mitmed koolid olid kokku kukkunud ning lapsed hukkunud, ent olevat siiski üksikuid ellujääjaid. Ekraanil näidati kolme sõdurit, kes 130st piirkonda appi saadetust askeldasid 5-aastase lapse päästmisel. Imelik, justkui muude maavärinate või teiste looduskatastroofide puhul oleksid koolimaju kuidagi säästetud. Veel mainiti midagi mokaotsast ka olümpiamängude kohta, kuid mitte seda, et need ära jäetaks. Lõunalauas teadis Karin rääkida, et maavärin olla juba mitme päeva eest toimunud, seekordselt oli siis ilmselt tegu järellainetusega.

Pärast lõunat pidime saama meie võistkondadele antud hinnangud. Käisin kolleegide soovitusel neid korduvalt nõudmas, lõpuks passisin tunni ja 15 minutit lausa Salamimia ruumi ukse taga või ruumis sees, kust mind lõpuks välja visati. Pärast seda, kui kutid olid oma hinnangud arvutisse toksinud ja ka välja printinud, tekkis neil vajadus meie antud hinnangud sinna käsitsi juurde kirjutada. Koletu kilplus! Et Eesti modereerimine pidi aset leidma alles 19:45, otsustasin järjekorrast lahkuda. Õigemini olin ma selle järjekorra algne moodustaja, algul olin ju enamiku ajast üksi.

Vaatasin oma filmi ning rammestus tuli peale. Mõtlesin korraks selga sirutada ning põõnasin sügavalt kuni Timo tulekuni kl 19. Et 45 minuti pärast pidi modeerimine aset leidma, läksik kiiresti uuesti alla žürii antud hinnanguid nõutama, kuid ajasin korraldajad täielikku segadusse. Selgus, et Timo oli need juba võtnud. Kariniga kohtusin juhuslikult fuajees, kuigi olime kl 19 leppinud seal kokkusaamise. Kõrgeaulised hindajad olid meie õpilaste tulemusi palju madalamalt hinnanud. Modereerimine aga venis. Enne meid olid sakslased, kes nurisesid, et enne neid 15 minutit olema pidanud meeskonnad raiskasid 20. Nad ise ei saanud vähemaga kui 25. Meie mentoritele tehti kenasti selgeks, miks 12 punkti asemel on null. Nii mõneski nüansis õnnestus ühele rühmale mõni punkt juurde saada. A tiimil aga nii palju õnne polnud. Karin Timoga naersidki, et see saab küll jama olema, kui möödunud aastal kullale tulnud meeskond samas koosseisus ei saa seekord hõbedatki. Samas, nii hull see tulemus vast siiski pole. Minu jaoks oli uudne punktide andmine kümnendike täpsusega sõltuvalt arvutatud voltaažist.

Pärast õhtueinet käisime põhikorraldajaid tänamas ning meeneid üle andmas. Siis aga leppisime kokku kohtumise õpilastega ja tööde arutelu esialgu Karini juures, siis aga ruumis 345. Mind rõõmustas esialgu väga, et ma ei pidanud minema Karini ruumi, kes vist lausa soojapuhurit kasutab. Kuid mu üllatus oli suur, kui selgus, et poiste ruumis polnud konditsioneer isegi mitte sisse lülitatud. Kuulasin lõpuni bioloogia-alaste eksperimentide seletused, öeldes ka ise aegajalt midagi tarka vahele. Tihti tuli õpilastega nõustuda, kuna nemad olid teinud nii nagu neid õpetati, kuid kohalik komme on teine. Näiteks ei meeldinud žüriile taimede keskmine arv kümnendmurruna. Poolikuid taimi ei saavat olemas olla. Ometi loetakse ka näiteks keskmine pesitsustihedus ikkagi kümnendiku täpsusega. Kauem ma vastu ei pidanud ning ronisin korruse kõrgemale, +10 piirkonda. Kuuldavasti on Eestis piisavalt jahe, mistõttu trehvan ehk veel sellelgi aastal sirelite õitsemist nägema. Kartsin juba, et mu naasmise ajaks on kevad läbi. Toomas oli Tallinnast Karinile helistanud ning kurtnud, et peab mütsi ostma, kuna liiga külm on. Karin ise läheb ka homme Ljubljanasse, kus nad Toomasega POLLENi asjus kohtuvad.

Homme pidi enne lõputseremooniat toimuma arhitektuurimuuseumi külastus. Keegi aga pakkus, et selle asemel võiksime käia mägedes. Asjade lähemal uurimisel selgus, et mägedesse soovijaid oli märksa enam kui muuseumihuvilisi. Need üksikud, kes plaanide kohaselt muuseumi lähevad, saavad selle käigu EUSO kulul. Kuid mägedesse minejatelt pidi €15 kogutama. Ma oman kogemust Rootsi sularahaautomaatidega, mis neelasid iga sularahatehingu pealt hea mitusada krooni, nii et ma lõpus pidin IBOkatele lõppkokkuvõttes peale maksma. Seepärast polnud ma ka nõus sularahaautomaadist raha võtma. Timo siis seletas, et tema pank võtvat küll vaid pisikese raha, aga see polegi üldse oluline.