Kell 20:00 polnud veel bussidki ees. Neli bussi väljusid umbes 20:25 ja suundusid väljakuulutatud söögkoha poole, kuhu pidi kohale saabuma ka linnapea. Kui me kohale jõudsime, oli esimene buss juba silmapiirilt kadunud ning me mõtlesime mitu tiiru, et ilmselt oli meid toodud valesse kohta. Kuigi pargi veeres, oli tegu tavalise välikohvikuga, millel olid teisaldatavad seinad. Mingi toekam ruum oli selles kompleksis ka, kuhu polnud veel toit serveeritudki. Meie noored valisid endale paiga kohe potentsiaalse serveerimislaua kõrvale ja olid praktiliselt esimesed, kes toidu kätte said. Seekord moodustus küll aegade pikim järjekord, kuid see kulges kiiresti, kuna valik oli kasin. Lisaks makaronidele ja riisile võis valida ka kohaliku leiva, mis väliselt grusiinlaste lavašši meenutas, ent oli maitselt nagu vanaema ahjusküpsetatud sai. Lisaks oli kaht sorti šašlõkiliha ning kausike mingite heintega. Joogid tuli küsida eraldi letist ning, nagu neil ikka kombeks, teise joogi eest tuli juba endal tasuda. Siinpuhul ei omanud mingit vahet, kas esimeseks joogiks oli klaas vett, mahla või õlut, tavaline kohv, topeltespresso või vein. Ka veini kogus pidi olema üks, mis tähendas, kas üks pokaal või üks pudel.
Kell 20 läks juba pimedaks. Vahvam oleks muidugi olnud viibida tundmatu pargi puude vahel pimedas siis, kui kusagil oleksid kumanud lõkked. Meie liha oli ilmselt "grillitud" mingi aparaadiga.
Sööjate järjekord ei tahtnudki väheneda ning välitöödest näljased lapsed asusid juba teisele ringile. Ahjaa, algupoole oli valikus ka friikartul, mida mõned neiud-saledikud endale viiekordse portsu kuhjasid. Timo kuulutas end kõige näljasemaks ning tõttas ka ise endale toitu tooma. Temale sai viiekordne hunnik liha ja paar lehte salatid. Ka mina olen karnivoor, ent Timo tasemeni jõudmiseks pean veel tublisti treenima.
Igasugune liikumine on seekord organiseerimata selles mõttes, et igal varasemal korral on vähemasti reglementeeritud, kes millisesse bussi istub, kas siis riikide või meeskondade ja mentorite tasemel. Siin ei ole midagi imestada, kui kümmekond last kusagile põõsa alla maha ununevad.
Söögilauas kõneles karin anekdootlikku lugu sellest, kuidas nemad olid Toomasega Prantsusmaal teed tellinud ning kuidas kelner inglise keelest midagi aru ei saanud ning neile aina alkoholi pakkus. Küll nad olid püüdnud tuua paralleele cup of coffee and cup of tea ja mitmel muul erineval moel. Kui nad siis omavahel olid hakanud rääkima teest, oli ka prantslasele kohe selge olnud, et külalised soovivad "LA TEE'd". Siia otsa sobis anekdoot saarlasest, kellele oli öeldud, et prantsuse keeles tuleb ainult igale sõnale "la" ette panna ja ongi korras. Saarlane olla siis Prantsusmaal mingis peenes restoranis totaalselt arusaamatu menüü nurka visanud ja tellinudki "la kapsasupp, la kompott ja la tee" või midagi sinnapoole ning saanudki tellitava. Kui saarlane siis suurest rõõmust endamisi oma keelt kiitnud, porisenud kelner, et "la sittagi sa siit midagi la saanud oleks, kui ma poleks ise ka la saaremaa la mees".
Harri Parker, kelle nimi meenutab Harry Potterit, kuid mis mulle iial meelde ei jää, oli nukralt üksi kõrvale tõmbunud ja ootas juba pikisilmi kojusõitu. Ma loodan, et ta ikka sai bussile. Keegi polnud minu peale laste kantseldamist pannud, nii et ma ei vaevunud neid ka üle lugema, ehkki selles bussis, kuhu mina sattusin, oli neid neli.
Kohe pärast õhtueinet pidi toimuma mingi koosolek-arutelu, millisele ma pole seni jõudnud. Tegelikult jõudsid meie bussid hotelli ette kell 22:30, millest on alles 20 minutit möödas ning ilmselt oodati fuajees ka tubli 10 minutit. Nii et mul on veel lootust jõuda...
Hotelli sissesõit ja siit suurele teele tagasi on korraldatud kummaliselt. Et neil on vasakpoolne liiklus ja juhi koht on autos paremal, siis oleks eeldanud, et autod sõidavad hotelli ette selliselt, et kõrvalistuja ja bussi korral reisijate uksed jäävad sissepääsu suunas. Tegelikult on juht see, kes väljudes kohe hotelli võib marssida. Pealegi pole ligipääs hotellile üldse lihtne. Sissepääs peateelt hotelli ette viivale kõrvalteele on vähemalt poole kilomeetri kaugusel, väljapääs suubub aga veelgi kaugemale, teiselepoole McDonaldsi söögikohta. Hotelli suunas sõites on aga pärast McDonaldsi putkat veel mingi majake, siis hulk tühja maad, siis surnuaeg ja alles siis hotell...
Amalfi baarist sain aga samanimelised tikud ja kommi. Kulutasin seal veerand tunniga oma nelja tunni teenistuse. Ilmselt on see mõeldud peamiselt napsutamise kohana, kuna seina veeres oleva kapi servale oli üles rivistatud rohkem kui 120 erineva alkoholi pooleldi degusteeritud pudelid, kuid filterkohvi käidi mulle toomas hoopis teisest baarist. Imelik, et neil pole tavaks pudelite jaoks riiulit kasutada. Sellest suurest, mis asub fuajees. Üksnes serveeriti see teisiti. Ma arvasin seni, et Viru Keskuse raamatupoe kohvikus olevad kummalise kujuga tassid on unikaalsed. Selgus aga, et Amalfi baaris on samasugused.
Daamid selles baaris on aga vist õhtust õhtusse samad. Vähemasti olid nad samamoodi riides nagu eile. Pluusi materjal oli mulle tundmatu, kuid see meenutas üliõhukeseks pargitud nahka või mingit väljaveninud musta kummi, mis prožektorite valgel läikis. Huvitav, milline tunne on sellise pluusi all olla.
Mingisugusest koosolekust polnud aga jälgegi. Võimalik, et materjalid jagati juba laiali ja Timo koos Kariniga vaatasid need viimase toas üle või toimub kogu see jama hommikul. Timo keeras juba magama ning urises mu kahvikõbina peale, mistõttu ma ei hakka talle ka kohatuid küsimusi esitama ning viskun ka parem ise selili. Kahe tassi suhteliselt maitsva, ent üldse mitte kange filterkohviga peaks tulema hea uni.
1 kommentaar:
Vaid õhtu :O Aga päevaheietused :S
Postita kommentaar