Mis on kultuur? Keeleteadlased on veendumusel, et see sõna on tuletatud ladina keelest, kus see (colore) tähistas algselt käitumise, austamise, kasvatamise ja hooldamisega seotud tegusid. Kultuuri mõistet on paljukordselt defineeritud ning filosoofid võiksid erinevaid määratlusi võrreldes terveid väitekirju kirjutada ning doktorikraade kaitsta. Kõige üldisemas mõttes on kultuur inimtegevus tervikuna. See sõna on võrreldav ingliskeelsest lühendist tuletatud sõnaga ufo, mis tähendab tundmatut lendobjekti ning sobib kasutada kasvõi põõsa varjust õhku visatud vanale kalossile juhul, kui selle silmaja ei ole suuteline õhus lendavat eset tuvastama. Mõnigi kord on seda sõna seostatud tsivilisatsiooni mõistega, näiteks on räägitud maiade ja asteekide kultuurist, vanakreeka kultuurist või inimkultuurist tervikuna.
Fakt on aga see, et inimesteta poleks kultuuri. Isegi erinevad koe- või bakterikultuurid on siiski inimeste töö tulemus nagu ka kultuurtaimed ja muu selline. Kuna kultuur käib kaasas inimesega, see aga pole suuteline taluma mõtet, et kasvõi ühiselulistel kiletiivalistel mingi seesugune mõiste esineb, lähtugemgi inimesest. Milliste tunnuste järgi on erinevad inimesed eristatavad?
Laiemas mõttes saame inimesi eristada nende fenotüübi ehk välimuse ning genotüübi ehk seesmise nanoülesehituse järgi. Inimese keerukas loomus lubab eristada veelgi sügavamat, mentaalset taset, nimetagem seda siis kas hingeks, auraks või tõekspidamise süsteemiks. Kindel on see, et juba eelmine lause eristaks inimesi suhtumise alusel. On inimesi, kes ütleksid, et aura puudutab inimese astraalset keha, hing aga vaimset. Kindlasti on aga päris suur hulk selliseid, kes elavad oma igapäevast elu, ilma et seesugustele terminitele üldse mingit tähendust omistaks, ammugi siis nende üle mõtiskleks. Mõtleme hetke, milliste tunnuste järgi on võimalik inimesi eristada? Päris kindel on see, et üksnes meie viiest meelest siin ei piisa ja appi tuleb võtta ka kuues või seitsmes meel.
Me võiksime arutleda, kas eestikeelses terminoloogias oleks targem kasutada sõna multikultuurilisus või multikultuursus. Kultuurseks inimeseks peetakse üldjoontes kombekat inimest, sellist, kes pole metsaline ning sobitub sotsiaalsesse keskkonda. Mowgli oli muidu tore tegelane, ent mitte just kuigi kultuurne. Mingi rühm inimesi, näiteks peoplatsil, võib käituda kultuurselt või eirata üldiselt heaks peetavaid käitumisnorme. Ometi peetakse ka suurte löömingutega lõppevaid õllefestivale kultuuriüritusteks. Iseenesest on sõnakasutuse üle arutlemine filoloogide või filosoofide töö. Kultuur on see, millesse me sünnime, on öelnud Linnar Priimägi. Ja kuigi eesti keeles seesugust terminit nagu multikultuurilisus üldse ei esine, kasutame seda käesolevas kontekstis siiski, viitamaks asjaolule, et kõne all on midagi enamat kui pelgalt see, millesse me sünnime.
Olesin äärmiselt tänulik oma lugejale, kui ta kindlasti kommenteeriks seda lõiku veidi pikemalt kui ühe üksiku pähekaranud lausega.
11 kommentaari:
Iseloomustasin just kohaliku multikuurilisuse ja multikultuursuse vaimset isa: Sildniku geniaalse loomingu jõuline, originaalne ja likviidne kirjanduslik kvaliteet on täiesti unikaalne - igal pool ja alati. Valijad on seadusandja idiootsuse oma mõistuse järgi paika pannud - geniaalne igal pool ja alati. Põhiseadus on korralik, sellele pole ühtki etteheidet - unikaalne igal pool ja alati. Näägutaks ehk järgmise originaalse sõnapaari kallal - likviidne kirjanduslik kvaliteet igal pool ja alati. :P
Jeerum-jeerum - kass27 on vahepeal nähtavasti suurguru Kivisildniku masterluse toel nii vägevasti arenenud, et minusugune lihtsurelik vennike ei saa tema hüperkultuursest jutust enam mitte muhvigi aru! :P
Propsis, loe http://toriseja.blogspot.com/2008/04/naiste-paradoks.html
ja siis naerame koos :)))
Kuna olen sildniku materdamise võtnud oma elutööks, siis esimesena tõin ma välja SILDNIKU GENIAALSUSE MAATRIKSI :P Nüüd aga jätkan teemakohase kõnelusega, sest autor lausa nõudis põhjalikku analüüsi. Muide, sõna loll on tõesti selline laialivalguv mõiste, et seda lausa peab täiendama igasugu ilmete ja intonatsiooniga. Küll aga pole ma (vähemalt enda arvates) kunagi ideaalne olnud ja eelnevaid kokkuleppeid sõlminud sõnakasutuse tähendustes. Nood tähendused kujunevad välja suhtlemise käigus suhtluspartnerite reakstioonide põhjal. Võõrastega on mõistlik suhelda sündsalt ja kobamisi. Sõpradega saab ka aasides ja lustlikult.
Vana kaloss tundmatu lendobjektina võib tõesti kultuuri kandja olla. Kuid maandudes naabri aeda tulbipeenrasse saab ta kohe tuntuks kultuurituse kandjaks :P
Inimeste eristamise teema :S Päris toredalt välja toodud, kuid siinkohal ootaks kohe mingit sorti alajaotusi. Multikultuurist heietamine hajutab ära selle vähesegi tähelepanu, mis kirjutise jooksul tekkis. Kui hakkasin enda isikut analüüsima selle nn inimeste eristamise tasemel, siis pean kahetsusega tõdema, et mina jagan kogu inimkonna vaid kaheks. Ühtedele ma suudan end mõistetavaks teha, teistele ei suuda. Nonde teiste hulka kuuluvad ka kõik sellised tegelased, kellega ma paratamatult iial ei suhtle.
Ja veel. Kas kultuur käib tõesti kaasas vaid inimesega ning on inimtegevus tervikuna?! Mina paneksin samasse patta ka inimese poolt kodustatud loomad. Eriti koerad. Koer on peremehe tegu ja nägu. Kui ta talumatult lõugab, ulub, närib, pureb, haiseb, ussitab, töllerdab küla vahel ringi, varastab, lõhub ja sittab kellegi teise maist vara, siis on ta kultuurituse kandja. Samas kui koer püsib oma territooriumil, haugub vaid sissetungija peale, teeb oma asjatoimetused vaid selleks ettenähtud kohta, siis on ta kultuuri väärikas osa.
Kui nüüd ka webxani siinset (tuleb ausalt üles tunnistada, et mitte kõige konkreetsemat) heietust kommenteerida, siis mõistagi ei saa vastu vaielda, et vastastikune mittemõistmine on enamiku inimestevaheliste konfliktide põhjuseks. Millest tulenevalt haridus on üpriski tõhus vahend taoliste konfliktide ennetamiseks. Tõsi, globaalkultuuride-vahelisele mittemõistmisele lisandub veel ka väiksemate subkultuuridega seonduv, rääkimata igaühe kordumatu teadvuse tingitud ja omavahel pidevalt põrkuvatest isiklikest "mikrokosmostest". Täielikku teineteisemõistmist pole seega võimalik iial saavutada - see eeldaks kõigi inimeste teadvuste ühendamist ühtsesse infovälja. Sõnade ja muude sümbolite (meemide) tähenduste teemat üldfilosoofilisel moel jätkates satuksin aga juba semiootikute mängumaale, mis ei ole ühe võhiku jaoks sugugi tark ettevõtmine.
Kui nüüd kommenteerida aga webxani konkreetseid teematõstatusi, siis sõna 'loll' tähendus on siiski valdavalt üldilmne. Selle sõna kasutamine kellegi kohta tähendab, et vastavat inimest tervikuna või mingit tema ideed/tegevust peetakse sügavalt ebaratsionaalseks. Enamasti on see tingitud isiku madalast intellektuaalsest võimekusest või puudulikust teadmistepagasist, vahel aga ka teadlikust soovist lollitada - ajutiselt väljuda mõistliku ja korraliku käitumise ahistavatest raamidest ja toimida loovalt, kaasinimesi šokeerivalt või lõbustavalt. Tihti leiab säärast lollitamist noormeeste kurameerimiskäitumise juures, mispeale neiud sageli hüüatavadki otse: "Lollakas", ise erutusest õhetades.
Erinev tähendusnüanss kaasneb veel filosoofilise käsitlusega, kus lolluseks võib pidada ka ühiskonna või üldkehtiva teadusparadigma poolt pealesurutavate piiratud/eksitavate dogmade/ mõttestampide puudumist, ignoreerimist või kahtluse alla seadmist ning oma/üldise teadmatuse siirast tunnistamist. Sedalaadi "lolluse" arendamine puhastab ajud segavast ballastist, avades tee uudsele mõtlemisele ja pöördelistele avastustele - ehk siis sedalaadi lollus on hoopiski varjatud tarkus. Taolisest meta-lollusest on oma artiklites ja Raadio Ööülikooli saadetes pikemalt pajatanud füüsikust filosoof Enn Kasak.
Noortepärasel lollitamisel võib ka teistsugune väljund olla. Kurameerimiskäitumise peale öeldakse väga vaoshoitult hoopis: "loll loom!" ning kehkenpüks hakkab ise erutusest õhetama :P
Ühiskonna mõttestampide kahtluse alla seadmine on igati tervitatud edasiarendav jõud. Seda on alati olnud ja on ka tulevikus. Küll aga ei maksa sellest liigselt tuld võtta ja kohe pöördeliseks avastuseks nimetada ;) Varjatud tarkus tuleb tasapisi ning vahetab välja vana ja lohiseva.
Kui nüüd veel sisulise poole pealt kaasa köhida, siis sõnade, sümbolite ja nende mitmesuguste tõlgenduste/ väärtõlgendustega tegeleb auväärt semiootikateadus, mille ühe tugisamba mitmemõtteline kuju ka Tartu Ülikooli raamatukogu ees üleval on. ;) Kui webxan sihib suuremat kirjatükki samal teemal, siis äkitsi on kasulik enne ette võtta miskit sarnast nagu "Sissejuhatus semiootikasse", või Lotmani enda teos "Semiosfäärist"?
Samas, ka nende suurteostega tutvumata jagab talupojatarkus ära tõiga, et inimesed mõistavad pahatihti sama sõna, pilti, sümbolit, emotsiooni, kehakeele märki jms õige erineval viisil. Soodsamal juhul päädib see nõutu õlakehitusega, kehvemal juhul sõnelusega ja kõige kurvemal juhul näiteks pussitamise või tulirelva tõstmisega.
Omaette piltlikuks illustreerijaks on siin sünkroonne kirjalik veebivestlus, mis enamasti leiab aset programmi MSN (uuema nimetusega: Windows Live Messenger) vahendusel. See on uudne ja eripärane suhtlusvorm, mis kõige rohkem sarnaneb ehk telefonisuhtlusega, ainult et võimaluseta väljendada tundeid ja rõhuasetusi hääletooni abil. Selle asemel on MSNis kasutusel spetsiaalsed emotsiooni-sümbolid emotikonid. Nende kasutus eeldab vestlejate vaikivat kokkulepet, millist märki millises situatsioonis pruukida. Samas tekitab mõlemapoolset kimbatust, kui üks suhtluspool on agar emotikoni-kasutaja, teine pole aga nendega harjunud. Taolisel puhul jääb kummalegi arusaamatuks, millised on teisa osapoole tegelikud tunded ja vestluse "põhiaur" kulub sobivana tunduva väljendusviisi leidmisele.
Üldiselt edeneb MSN-i vestlus seda ladusamalt ja probleemitumalt, mida kauem vestlejad üksteist tunnevad ja MSNi vestluskanalina kasutavad. Ajapikku kujunevad neil välja omad spesiifilised "killud" ehk paroolid, lühendid, eripärane ühine "emotikonipark" ja emotikonide kasutamise süsteem jne. Sellisel juhul sarnaneb MSN-vestlus inforikkuselt IRL-vestlusega - peened tähendusnüansid ja tunded saavad üsna täpselt edasi antud.
Näiteks minul on selline kõrgema leveli MSN-suhtlus välja arenenud vaid ühe isikuga. Kõigi teiste puhul pean hoolikalt sõnu ja emotikone vaagima, et mitte "puusse panna".
Üheks tabavaimaks näiteks on siin erinevate näopildikeste ehk smailide kasutamine. Mina olen nende pruukimisel üpriski agar, omades repertuaaris tervet rida irvitavaid, muigavaid, jõllitavaid, mossitavaid jmt larhve. Teatud isikutega juteldes saan need üpris muretult välja käia, samas on kindel, et mõne teise puhul mõjuksid need kohatult, otsekui irvitaksin vestluskaaslase üle ega suudaks end üldse viia tõsisele lainele.
Emotikonide liigagara kasutamise juures varitseb samas oht, et õpitakse väljendama pseudo-emotsioone - teatud emotikonide jaoks kujuneb välja "kanooniline" kasutusväli, otsekui ettemängitavad naerukohad USA komöödiasarjades. Seeläbi võivad tõelised emotsioonid üldse väljendamata jääda (või siis devalveeruda) ja suhtlus muutuda ebasiiraks "emotsiooni-mänguks", sihiga kasutada võimalikult palju emotikone võimalikult kohastes kohtades. Tõsi, mõnevõrra sarnased ohud varitsevad ka telefoni- ja IRL-vestluste puhul - ebasiirast osavõtlikkust kohtab elus igal sammul. Küllap on nii ühel, teisel kui kolmandal juhul siiruse ja teineteisemõistmise tähtsaimaks kriteeriumiks ikkagi suhtlejate tegeliku emotsionaalse sideme tugevus.
Kultuur on jah üks ambivalentsemaid mõisteid üldse. Ei saa isegi nõustuda webxani väitega, et inimesteta pole kultuuri. Kuuldavasti võivat ka muude primaatide ja teistegi loomade erinevates "hõimudes" kohata eriomaseid kombeid, mida hea tahtmise korral samuti kultuuriks võiks nimetada.
Inimloomade hulgas leidub muidugi tohutu hulk kultuure kõikvõimalikel erinevatel tasanditel. Mööndustega võiks kogu inimkonna lugeda ühte suurde inimkultuuri, sest eks teatud "üldinimlikke" ühisjooni leiab hoolikal vaatlusel ka Amazonase metshõimu ja New Yorgi moeringkondade vahel Järgmisena tuleksid siis võibolla mängu Huntingtoni tsivilisatsioonid - eestikeelne lühikokkuvõte vt siit. Huntingtoni jaotus tundub asjalik, kuna arvestab teatud piirkondade püsivaid valitsusvorme ja domineerivaid religioone kui jõulisi inimeste sisemaailma ja eluhoiakute voolijaid läbi sajandite. Samas on Huntington minu meelest liialt skeptiline multikultuurilisuse, kosmopoliitsuse ja muude postmodernse globaliseerumise sulatuskatla-mõjude suhtes.
(Muidugi võiks ka labasemalt üldistada, vaadeldes nn arenenud ja arengumaid, või siis Esimest, Teist ja Kolmandat maailma. Tõsi, see nn Teine maailm ehk endine idablokk on ammu oma eksistentsi lõpetanud, nii et viimane jaotus pole enam ajakohane. Pealegi on see eeskätt majanduslik jaotus, jättes kultuurilised erinevused hoopis kõrvale.)
Taolisele globaalsele jaotusele järgneksid siis mitmesugused geograafiliselt piiritletavad "alamkultuurid", mille areaaliseks on peamiselt väiksemad riikide grupid. Näiteks Põhjamaad, Baltikum, Vahemeremaad, Briti saared. Nood kultuurid levivad "saarekestena" ka paikades, kuhu astava kultuuri kandjad on migreerunud.
Seejärel tulevad juba üksikud riigid oma enamus- ja vähemusrahvustega (või rahvusvähemustega) - erinevate riikide puhul on "keskne" kultuur esindatud tugevamal või nõrgemal määral ning vähemuste kultuurid võivad nende kandjate jaoks domineeriva (enamuse poolt kantava) kultuuri suhtes prevaleerida või sellele alluda. Näiteks Eestis kipub siinsete venelaste rahvuskultuur nende jaoks olema tähtsam kui riiklikult edendatav "Eesti kultuur". Venemaa soomeugri rahvusvähemustega kipub asi olema vastupidine. Samas, USA elanike jaoks on rahvusülene riiklik ühiskultuur märksa üldomasem (ehkki etnilised kultuurigrupid on samuti elujõu ja eripära säilitanud).
Siis on veel olemas tohutu hulk muudel alustel (nt maailmavaade, eluhoiak ja eluviis, kutseala, huvialad, füsioloogilised eripärad) baseeruvaid subkultuure, mida on juba kaunis raske kindlasse süsteemi seada. Siia kuuluvad näiteks punkarid, rokkarid, motomehed, geid, lesbid, emod, pritsimehed, klubitšikid, teadlased, kunstirahvas, jne, jne. Kusjuures üldjuhul kuulub üks ja sama isik korraga mitmesse taolisesse "kultuurisfääri" - kõige tavalisemalt on üks neist seotud professiooni ja teine eraelu/huvialadega.
Paljude sedalaadi üldisemate subkultuuride sees leiame veel terve hierarhia "sub-subkultuure", kuni kitsaste sõpruskondadeni välja. Samuti võime rääkida spetsiifilistest "perekultuuridest" ja "suguvõsa-kultuuridest" koos oma kindlate normide, uskumuste ja traditsioonidega.
Kokkuvõttes peame tegema kurbliku järelduse, et inimene pole vaba olend, vaid on oma igapäevaelus ja mõtlemises rängalt ahistatud kõikvõimalike kultuuride ja kultuurikeste poolt. See on paratamatu lõiv sotsiaalse elu pakutavate hüvede eest.
Kultuurne inimene ei ole midagi muud, kui mingis paigas domineeriva kultuuri norme ja tavasid tundev ja järgiv inimene. Näiteks New Yorgi hinnatud moemees mõjuks Amazonase indiaanihõimu keskele sattudes kahtlemata ääretult matsliku ja jõrmi tegelasena. :P
Ütlemata hea on lugeda kommentaare, millised oma nimetust väärivad. Peaksime lausa välja mõtlema mingi uue termini, mis eraldaks asjalikud kommentaarid suvalistest sopsatustest.
Esimene tänu nii kass27 kui ka propsisele, kes ei teinud väljagi vigasest üleskutsest (Olesin äärmiselt tänulik...), vaid võtsid palvet tõsiselt.
Postita kommentaar