Mõningaid vastulauseid siiski eelmisele kirjaloole oli. Paraku koosnesid need keerukatest sõnakombinatsioonidest ega olnud just kõige kergemini seeditavad. Midagi sellist, mille oleks võinud lugeda enda kirjapandule vastu vaidlemiseks, ma samuti ei leidnud.
Me võiksime arutleda, kas eestikeelses terminoloogias oleks targem kasutada sõna multikultuurilisus või multikultuursus. Kultuurseks inimeseks peetakse üldjoontes kombekat inimest, sellist, kes pole metsaline ning sobitub sotsiaalsesse keskkonda. Mowgli oli muidu tore tegelane, ent mitte just kuigi kultuurne. Mingi rühm inimesi, näiteks peoplatsil, võib käituda kultuurselt või eirata üldiselt heaks peetavaid käitumisnorme. Ometi peetakse ka suurte löömingutega lõppevaid õllefestivale kultuuriüritusteks. Iseenesest on sõnakasutuse üle arutlemine filoloogide või filosoofide töö. Kultuur on see, millesse me sünnime, on öelnud Linnar Priimägi. Ja kuigi eesti keeles seesugust terminit nagu multikultuurilisus üldse ei esine, kasutame seda käesolevas kontekstis siiski, viitamaks asjaolule, et kõne all on midagi enamat kui pelgalt see, millesse me sünnime.
Siinkohal ei ole vähem tähtis rääkida lühendist multi. Väikelastel on selle sõnaga esmane kokkupuude seoses multifilmidega. Põhikooli lõpuks, kindlasti aga gümnaasiumis, peaks aga inimene teadma ka selle sõna tegelikku tähendust. Seda näitas ka koolinoorte intervjueerimine, kelle hulgast ainult ühele seostus sellega arvuti – ilmselt siis sõnast multimeedia. Enamasti said vastajad aru, et tegemist on mingi paljususega. Kõige sagedamini määratlsesidki noored multikultuurilisuse paljude kultuuride koos esinemisena.
Peab märkima, et multikultuurilisusega ei puutu meie tavaline kooliõpilane enne kokku kui alles kõrgkoolis, kuna enne seda tegutseb ta enamvähem oma kodukohajärgses koolis, kuhu käivad ka enamasti sama kultuuri esindajad. Multikultuurilisus hariduses on omaette valdkond, mis tegelikult peaks kasvatuslikust aspekstist lähtuvalt figureerima kooliprogrammis nn läbiva teemana.
Multikultuurilise hariduse all peetakse silmas kõigi õpilaste kasvatamist ja ettevalmistamist elamaks kultuuriliselt, rahvuseliselt, religiooniliselt jne pluralistlikus ühiskonnas. Üldhariduskooli osas ei tule need nüansid meil veel nii teravalt esile, kõrgkoolis aga küll. Erinevates riikides on multikultuurilisusele erinevad lähenemised. Ameerika Ühendriikides lähtutakse ideest, et kultuurid muutuvad, kohanduvad teineteisega: oluline ei ole mitte iga kultuur eraldi, vaid see uus kvaliteet, mis tekib kultuuride sulandumisel. Kanadas rõhutatakse iga üksiku kultuuri rolli. Euroopas tähendas multikultuuriline haridus pikka aega immigrantide ja nende järeltulijate toimetulekuõpetust. Viimasel paarikümnel aastal on rõhutatud interkultuurilise hariduse tähtsust eelkõige kultuuridevahelise suhtlemise eesmärgil, sallivuse ja tolerantsuse arendamisel.
Sugu kui multikultuuri komponent
Mehed ei ole naised ja naised ei ole mehed! Väitku feministid mida tahavad. Seda ürgbioloogilist tõika muuta ei saa. Esmapilgul tundub, et kuna sugusid on meil kokku täpselt kaks, siis mis paljususest siin rääkida saaks. Paraku pole see asi nii lihtne kui pealtnäha paistab. Meie hulgas esinevad ka vahepealsed inimesed, kelle soo määrab üksnes isikukoodi esimene number. Mehelikud naised pole küll valdav nähtus, kuid nende olemasolu me eirata ei saa. Need on naised, kes käituvad ja riietuvad kui mehed. Ilmselt asjaosalised ise teavad paremini, kuid ilmselt on võimalik neid veel omakorda jaotada käitumislikult ja psühholoogiliselt mehelikeks ning sellisteks, kes on seda geneetiliselt. Kardetavasti polegi nende kahe rühma vahel teravat piiri, sest eks teataval määral ole ka käitumine, kindlasti aga fenotüüp geenidega määratud. Kui aga juba jaotamisele läks, saaksime ju hea tahtmise juures ka naiselikke naisi kategooriatesse jaotada. Tahtmatult meenub siinkohal Enn Vetemaa näkkide määraja. Huumoriga pooleks võib ju naiselikudki naised jaotada tibideks, näkkideks, libudeks, ametnikeks ja kelleks iganes. Ikka vastavalt sellele, kuidas nad enamasti käituvad, kuidas riietuvad, kuidas end teistele eksponeerivad.
Naiselikud mehed pole üldsegi mitte vähem silmapaistev inimtüüp. Tegelikult, olenevalt east, on naiselikud poisslapsed vägagi tavaline nähtus. Arvestades asjaolu, et enamuse ajast on lapsed naisterahvaste kasvatada, pole see ka imekspandav. Paraku on suur hulk lapsevanemaid seda meelt, et oma lapsele „kõik tingimused“ tagada, alustades siis pangaarve kasvatamisest kuni kinnisvara muretsemiseni. Suur osa poisslapsi tunneb end sellistes tingimustes turvaliselt ning muutubki vanematest, eelkõige emast, sõltuvaks. Emaga käiakse kaasas ka kõikvõimalikel üritustel ja kokkusaamistel, kus valdab feminiinne seltskond. Nii võtabki osa lapsi omaks naistele omased käitumismallid. Teine suur võimalus naiselikuks muutuda on peamiselt naistest koosnev töökollektiiv. Kahtlemata kasutab, vastupidiselt, osa noormehi olukorda ära ning suudab sellises situatsioonis hiilata oma matšolikkusega.
Kujunenud stereotüüpide kohaselt on naised puhtad ja hoolitsetud, mehed aga räpakad ja kasimatud. Naiste kollektiivis töötades ei saa mees olla ülemäära räpane ja hoolitsemata. Sellest tulenev piinlik puhtusearmastus võib omakorda viia naiselike käitumisjoonteni.
Seesugustel mehelikel naistel (poisilikel tüdrukutel) ega naiselikel meestel (preililikel poistel) ei pruugi vähimatki pistmist olla seksuaalse orientatsiooniga.
Feminism sobib selle teema juurde suurepäraselt, olles vaid üks näide ühiskonnas valitsevatest ideoloogiatest. Asjasse mittepühendunu võib arvata, et femiinism tähendabki naiste soovi jagada ja valitseda, või koguni meestevihkamist. Päris nii see pole. Feministlikke teooriaid on mitu (liberaalne, radikaalne, marksistlik), ent kõigis neis nõutakse naistele meestega võrdseid sotsiaalseid õigusi. Et meie riigis on naised ammustest aegadest meestega võrdsed valijad, juhid ja otsustajad, neil on võimalus saada kooliharidust ja muid hüvesid, pole see teema ka kuigi aktuaalne. Riikides, kus koolis tohivad käia vaid poisid, kus ujuma õpetatakse ainult poisse, kus sõjaväkke naisi ei lubata, võib teema olla aktuaalne ning üks põhjusi multikultuurilisuse selle aspekti võimendumiseks.
Jääb veel rida geneetilisi modifikatsioone, kus inimesel on liigne kromosoom või muud arenguga seotud anomaaliad. Peab siinkohal meenutama, et normaalseks peetakse üldist keskmist. Näiteks on tavaliselt mehe genotüübis sugu määravaks 23. kromosoomipaar, nn XY-kromosoom. Üliharuldaseks pole aga juhtumid, kus kromosoomistikus on XXY või XYY kordistunud kombinatsioon ning karüotüübis 47 kromosoomi. Näiteks Klinefelteri sündroomi esineb ühel juhul 700st sündinud poisslapse kohta ning sellistel meestel on koguni naiselik kehakuju ning võivad areneda tavalisest suuremad rinnad.
Olgu põhjuseks sündroom või arengukeskkond, pole asjaosaline ise olukorras reeglina süüdi. Ometi kipub selliste „normist kõrvalkalletega“ kaasnema kiusamine ja pilkamine (tänapäeval tuntud kui koolivägivald).
8 kommentaari:
Kuna esimeses osas puudus vastuvaidlemise komponent, siis nüüd alustan mürinaga :P
1. "Peab märkima, et multikultuurilisusega ei puutu meie tavaline kooliõpilane enne kokku kui alles kõrgkoolis, kuna enne seda tegutseb ta enamvähem oma kodukohajärgses koolis, kuhu käivad ka enamasti sama kultuuri esindajad... Üldhariduskooli osas ei tule need nüansid meil veel nii teravalt esile, kõrgkoolis aga küll."
Püha taevas!!!
Töötasin 11 aastat lasteaias ning märkasin multikultuurist kui terminist sõltumatult, et juba alushariduse juurde kuulub ettevalmistus elamaks pluralistlikus ühiskonnas. Kõik vajalikud komponendid on olemas. Sugusid on ka lasteaias täpselt kaks ning sellega seonduvalt on vetsus toimetamise strateegiaid täpselt kaks. On olemas lapsed erineva emakeelega ja erineva nahavärviga. On füüsilise ja vaimse puudega lapsed. On andekaid ja väga liikuvaid. On põdura tervisega ja terveid nagu purikad. Kõik nad peavad oma väikeses kogukonnas hakkama saama ning see hakkamasaamine tulebki olukordi tasapisi algeliselt seletades ja läbi mängides.
Samuti ei maksa arvata, et kodukohajärgne kool nii hirmus monokultuurne on. Tänapäeva koolides käib palju väliskülalisi. Samuti käivad lapsed kõikvõimalikel välismaistel spordivõistlustel, skaudilaagrites, perereisidel jne. See ülaltoodud väide on puhtatõuline nõukaaegse arusaama jäänuk :D
2. "Huumoriga pooleks võib ju naiselikudki naised jaotada tibideks, näkkideks, libudeks, ametnikeks ja kelleks iganes. Ikka vastavalt sellele, kuidas nad enamasti käituvad, kuidas riietuvad, kuidas end teistele eksponeerivad." Paluks siia ka meeste jaotumist huumoriga pooleks :P
3. "Mehelikud naised pole küll valdav nähtus, kuid nende olemasolu me eirata ei saa. Need on naised, kes käituvad ja riietuvad kui mehed." Kuhu paigutada need naised, keda mehed pelgavad liiga tarkadeks ja üritavad oma teelt eemale hoida?
4. Peale pikka feminismi üle tänitamist tahaks näha ka üht soliidset aksiooni meheliku mehe kohta ;)
Mehelik mees teeb tööd ja näeb vaeva:
1. enda vaimse ning füüsilise tervise alalhoiuks,
2. kindlustunde tagamiseks perekonnas,
3. väärtuste loomiseks ühiskonnas.
See lugu mõjus, nagu esimenegi, kindla fookuseta jutuveeretamisena. Põhiliselt olid vaatluse all mõisted multikultuurilisus ja feminism ning püüti anda täpsustatud sugude skaalat. Webxan jõudis järeldusele, et multikultuurilisus on mitmeti mõistetav ilming ja feminism ei ole Eestis eriti aktuaalne. Samas on nii naiselikkus kui mehelikkus mõlema soo puhul määratud nii keskkonna kui geenide poolt. Vägisi kippus aga lugedes pähe küsimus, kuhu autor kogu selle jutuga tüürida kavatses.
Nõustun kass27-ga, et tänapäeva laps puutub multikultuurilisusega kokku juba õige varakult. Erinevatest rassidest ja muul viisil teistmoodi persoonid tegutsevad lisaks IRL keskkonnale ju ka filmides, arvutimängudes ja internetis.
Aga šovinistlikke sigu lahkama sobiks minu meelest paremini kass27 ise kui erapooletu ekspert. ;)
Oi, sellal, kui oma jorinat kirja panin, on siia siginenud ka kass27 meheliku mehe kriteeriumid! Niisiis, kohe hakkan neile vastu vaidlema!
Esiteks... eee... hmmm... nähh!
Ei oskagi midagi kobiseda! Jutt lühike ja tabav, kõik kolm elu põhitasandit haaratud, nagu ka indiviidi vaimne ja füüsiline külg.
Võibolla võiks lisaks toonitada vaid meheliku mehe sõdalase-aspekti - ehk siis ta võiks ka võidelda ühiskondlike nurinähtuste vastu. St aidata kaasa võltsväärtuste lammutamisel, et üldse oleks võimalik tõelisi väärtusi luua.
Multikultuursus võiks tähendada isiku üheaegset kuulumist mitmetesse erinevatesse kultuuridesse (või subkultuuridesse). Või siis vähemasti suutlikkust tarvidusel neisse sulandada. See seostub nii laia teadmiste- ja kogemustepagasi kui hästiarenenud interpersonaalse intelligentsusega. Üldiselt on mitmekülgselt haritud, aktiivse eluhoiakuga, reisi- ja seltskonnalembesed metropolielanikud selle määratluse kohaselt multikultuursemad kui kogu elu provintsi väikelinnas vabrikutöölisena veetvad persoonid.
Multikultuurilisus ei käi aga indiviidi kohta, vaid hõlmab suuremaid inimkooslusi, näiteks asulaid, töökollektiive, õppeasutusi, aga ka riiki/ühiskonda tervikuna. Multikultuuriline on inimkooslus, kuhu kaasatakse ja kus aktsepteeritakse võrdväärsetena erinevatesse subgruppidesse kuuluvaid isikuid. Samuti on siin oluliseks aspektiks erinevuste ja neist tingitud erivajadustega arvestamine, et igaühele oleksid loodud maksimaalselt soodsad tingimused heaoluks ja arenguks. Teisest küljest oskab multikultuuriline kooslus täiel määral ära kasutada ka oma liikmete erisustest tulenevaid positiivseid võimalusi, nii et tekib edasiviiv sünergia ja uus kvaliteet.
Mis puutub soolisi erinevusi, siis sotsiaalteaduslikes uurimustes ei julgeta nende ilmnedes üldjuhul mitte kunagi asja põhjendada meeste ja naiste fundamentaalse ehitusliku/ baaspsühholoogilise erinevusega. Ikka asutakse heietama juurdunud soorollidest, kulturaliseerumisest, sotsialiseerumisest, ühiskondlikust survest, soo-omastest käitumisnormidest jne, jne. Selle moodsa tendentsi tulemusena on sotsiaalteadustes peaaegu et käibelt kadunud ürgne sugu tähistav sõna sex, asendudes psühholoogilis-sotsiaalset sugu märkiva sõnaga gender. Tõsi, eks olegi äärmiselt keeruline adekvaatselt vahet teha, millised mehelikkuse või naiselikkuse ilmingud (nii karakteris kui käitumises) tulenevad "animaalsetest ürgtungidest" ja millised ühiskonna mõjutustest. Ja selle ülikomplitseeritud teema kohta olekski vist targem püstitada eraldi blogilugu.
Propsisega täitsa nõus. Tekitagem uus blogilugu ja lahakem seda igipõlist mehelikkuse ja naiselikkuse teemat. Kahjuks on mulle šovinistliku sea kui nimetuse käsitlus suht võõras. Olen seda väljendit vaid seebiseriaalis kuulnud, seega ei tihka siin põhjalikku eksperthinnangut maha panna.
Ma loodan, et minu kirjutisest ei kukkunud otseselt välja mõte, justkui ma oleksin pidanud multikultuuriliseks konkreetset indiviidi. Mistahes segukultuuri kandjana on tema ikka tema, see on tõsi.
Propsise vihjest loen välja, et seda tasuks selles kirjutises rõhutada.
Postita kommentaar