Erinev keel kui multikultuurilisuse indikaator
Inimese rahvus võib olla seotud keelega, ehkki ei pruugi seda olla. On teada palju inimesi, kes oma emakeelt ei oska. Eriti tuntud on näited sellistes peredes kasvanud lastest, kelle vanemad on elanud oma kogukonnast kaugel, võõras keskkonnas. Tänapäeval pole ka meie tingimustes see haruldane. Näiteks Brüsselisse tööle asunud inimesed võtavad ka oma lapsed sinna kaasa, kes käivad kohalikus koolis, omandavad sealse keele ja kultuuri. Oma emakeelt saavad nad rääkida vaid kodus. Kui laps kooli lõpetab, asub ta tõenäoselt välismaale ka tööle ning sulandub kohalikku, sageli multikultuursesse kollektiivi. Oma emakeelt ei pruugi ta küll unustada, kuid kasutab seda tulevikus kindlasti piisavalt teisiti, et seda emakeelt pidevalt kõnelnud inimesed tunnetaksid tal aktsenti või kummalisi sõnakasutusi.
Keel võib olla seotud rahvusega, eriti kui vastavat keelt kasutavaid inimesi on vähe. Näiteks ei kahtlustaks keegi puhast eesti keelt rääkivat inimest, et ta võiks olla mingist muust rahvusest kui eestlane. Vene või inglise keelega on lood keerukamad, kuna neid räägivad paljud. Eriti kahtlaseks osutuks inglise keelt kõneleva inimese rahvuse tuvastamine, kuna sellest on saanud rahvusvaheline keel ning originaalseid inglise keeligi on üle kümne erineva dialekti. Kui šotlane hääldab ’transl´eit pliiz’, siis inglane ütleb ’´transleit pliis’, ameeriklane ’träns´leid-it’ ja austraallane koguni ’träns´lait pliis’. Kui inimese hääldus on perfektne, saab vaid venelane ise aru, kui tegemist pole pärisvenelasega.
Tegelikult pole keel muud kui märgisüsteem, kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad žeste, hääli, sõnu ja sümboleid mõtete ja tähenduste edasi andmiseks. Me oleme kõnega sedavõrd harjunud, et ei tule selle pealegi, kui kohtame mõnes seltskonnas vaikivat inimest. Esmane mõte on reeglina, et see vaikija on äärmiselt endassetõmbunud ega sulandu seltskonda, teisena võiks arvata, et ta on ülbe ning peab end vaikides teistest paremaks, kuna püüab endast jätta suure filosofeerija muljet. Järgmisena võib tulla pähe mõte, et ta kas ei kuule või on tumm ning alles lõpuks võime end tabada mõttelt, et ehk on ta teisest rahvusest ega saa meie keelest aru.
Kummalisel kombel mõjub teadmine, et teised meist aru ei saa, paljudel puhkudel vastupidi. Näiteks muidu nii vaiksed põhjamaa inimesed kipuvad teise keskkonda sattudes omavahel märksa valjemini suhtlema kui see neil tavaliselt kombeks. Võimalik, et ka soomlaste käitumisele meie pealinna tänavail on analoogne seletus.
Et keel on kultuuri indikaator, saame aru erinevas keeles räägitavate sõnade tuletuste ja väljendite olemasolusse süvenedes. Näiteks on nii eesti kui inglise keeles olemas kodu ja maja, vastavalt home ja house, venelastel aga kodu puudub ja nad peavad läbi ajama vaid majaga: dom. Meie isamaa on venelastel rodina, mida otsesõnu tagasi tõlkides saaksime ’paiga, kus sünnitati’ või äärmisel juhul sünnimaa. Eesti keeles on olemas sõnad töö ja ori, mis inglise keeles on vastavalt work ja slave, vene keeles aga ühetüvelised: rabota ja rab. Seesuguseid sõnu ning tähendusi, eriti aga sõnade tuletusi tüvedest võib leida kole palju. Kui võrrelda aga neljandat, viiendat või sajaviiekümnendat keelt... Näiteks meie vähese lumekattega paigas teab iga väikelaps, et lumi on valge. Polaarjoone taga elavatel põlisasukatel olevat aga selle lumevalge kohta mitukümmend erinevat nimetust, olenevalt varjundist või toonist.
Tekib küsimus, kas keel, milles inimene mõtleb, määrab tema rahvuse? Või üldse, kas inimene mõtleb alati oma emakeeles või on võimalik, et näeb mõnikord näiteks und keeles, mida ta ärkvel olles ei oskagi?
Rahvus raskestimääratava tegurina
Rahvus pole kergesti tuvastatav, kuigi iga inimene ise identifitseerib end mõne rahvuse esindajana. Inimesele otsa vaadates me vaevalt alati aru saame, mis rahvusest ta on, eriti kui ta veel ka vaikib ega kanna rahvariideid (õige termin oleks siinkohal – rahvusrõivas).
Rahvus on etnose arengustaadium, rahvust ühendab keelel, kultuuril, usul või muudel teguritel põhinev etniline identiteet. Isegi kui me teame täpselt, mis rahvusest on inimese vanemad, ei saa me tema rahvuses kindlad olla. Rahvusesse kasvatakse, mitte ei sünnita sellesse. See tähendab, et rahvusesse kuuluvus kujuneb välja kasvades ja õppides ning äärmiselt suur roll on siin ümbritseval keskkonnal, isegi kliimavöötmel.
Ka on võimalik aja jooksul kasvada teise kultuuri ehk siis isegi uude rahvusesse. Skeem on lihtne: inimene lahkub oma sünnimaalt ega naasegi tagasi, võtab omaks uue elukoha kombed, keele ja kultuuri.
Puhast rassi pole kerge leida
Rass peaks olema väliselt tuvastatav ning seda on raske varjata. Veel paari sajadni eest oli asi lihtne: pilusilmne kollase nahaga inimene oli ilmselt Aasiast ja mustanahaline Aafrikast. Nüüd, kus tiiruks ümber planeedi kulub hea lennumasinaga vaid umbes ööpäev ning kus lennujaamad on pidevalt ühed laatasid meenutavad rahvarohked paigad, pole ka rasside eristamine kuigi kerge. Siingi on meie riik veel siiski alles algusstaadiumis. Meil kohtab üsna harva mustanahalisi või pilusilmseid isikuid. Kuid huvitav on siinjuures fakt, et valgest rassist inimene ei erista nii kergesti musta- või kollasenahalisi, nii nagu ka mustanahaline ei tee eriliselt vahet kahvanägudel. Tõsi, lõunapoolsematest riikidest inimesed on tavaliselt loomult temperamentsemad ning nahalt jumekamad, ent igapäevaelu toob hulgaliselt ka teistsuguseid näiteid. Oluline oleks siinkohal mõista, et planeet Maa inimesed on omavahel kokku leppinud, et kõik inimesed on võrdsed. 1952. a. ilmus UNESCO raamat "What is race," mis üldiselt pani aluse seisukohale, et sünnilt on kõik inimesed, mis rassi, rahvusse või sukku nad ei kuuluks, võrdsed. Seesuguse leppe vajadus tulenes eelkõige asjaolust, et mustanahalisi inimesi on läbi aegade ohtrasti orjadena kasutanud, mitte et orjastamine poleks ka muude rasside hulgas levinud.
Sotsiaalse võrdsuse vastu pole kellelgi midagi, eriti neil, keda rassiline diskrimineerimine pole puudutanud. Neegrid ei suutvat eriti taluda, et neid sedaviisi kutsutakse ja nõudvat Ameerika Ühendriikides enese afroameeriklaseks nimetamist. Pole ka imeks pandav, kui juba mitmeid põlvi neegreid elab tolles riigis vabade kodanikena. Võrdsuse rõhutamiseks on ka bioloogiline põhjendus. Et kõik inimesed võivad omavahel anda viljakaid järglasi, on nad ühest liigist Homo sapiens. Ühtlasi on see ka põhjuseks, miks meil enam puhtast rassist inimesi ei leidu. Kalevipojas kirjutatustki peaks jääma mulje, et eesti mees on linalakk ning naine jämedakondiline tütarlaps. Sellisele kirjeldusele vastavaid puhast tõugu eestlasi me tänapäeval eriti ei leia.
Bioloogilises mõttes võiks rasse (valge ehk europiidne, kollane ehk mongoliidne ja must ehk negriidne rass) käsitleda inimese alamliikidena. Umbes nagu on olemas mustvares ja hallvares, kes on täiesti erineva sulestikuga linnud, aga kes annavad ka elujõulisi ja sigimisvõimelisi järglasi. Eestis mustvareseid ei esine, hallvaresest on aga saanud kõikjal tegutsev nuhtlus. Mõlemad linnud on ladina keeles Corvus corone, aga lisaepiteedilt (alamliigile viitav kolmas nimetuse osa) on üks cornix ja teine corone. Kesk-Euroopas on tavalised nende kahe liigi ristandid, laigulised varesed. Alamliikidega on tavaliselt nii, et mingitel põhjustel nimetatakse üks neist selleks nominaalseks. Et inimeste hulgas on kõige enam kollase alamliigi esindajaid, siis peakski too olema see nominaal-liik, meie aga oleksime hariliku inimese valge alamliik. Paraku on aga suur hulk inimesi sedalaadi spekulatsioonide suhtes väga hellad ning kujutavad ette, et alam oleks vene keelde tõlgituna nizhnaja. Autor pidas siin siiski silmas venekeelsed pod- või ingliskeelset sub-liidet.
Tänapäeval enam rassidest selle sõna algses tähenduses ei kõneldagi. Räägitakse millegagi sarnasusest, mida eesti keeles tähistab –oid lõpp. Nii on meil näiteks kaukasoidid pärit Lääne-Aasiast, australoidid Austraaliast, Jaavalt ja Kalimantanilt, mongoloidid – Aasiast, kapoidid – Aafrikast ning kongoidid – Lõuna-Aafrikast.
Ka rasside, alamliikide või üldisemas mõttes välimuse kohta peame meenutama, et vaid väga üksikud rikkad võivad endale lubada ilukirurgilist sekkumist, enamasti tuleb igaühel leppida sellega, milline ta on. Gümnaasiumiealised õpilased hakkavad sellest aksioomist ka aru saama, varem aga on küllaltki suuri raskusi teistsuguste tunnustamisel. Vähem esineb välimuse pärast kiusamisi ehk sellistes riikides, kus erineva nahavärvi ja näokujuga inimesi on hulgaliselt ja kokkupuude nendega igapäevane.
9 kommentaari:
Nonii. Lugu (II) ja lugu (III) lõppesivad kiusamise teemaga. Ilmselt on loota ka selle nüansi pikemat käsitlust.
Hiljuti pakkus meedia ühe muidu positiivsetes toonides intervjuu näol kurvastava näite webxani loo avalõigus kirjeldatavast stsenaariumist. Nimelt kolis tänane kõrgeima palgaga eestlasest profisportlane, ameerika jalgpallur Michael (end. Mihkel) Roos perega USAsse 10-aastaselt. Praeguseks on mehel aastaid 25 ja ta on emakeele (oma esimese 10 eluaasta verbaalse pagasi) täielikult unustanud! Valdavat veel vaid sõna tere). Minu jaoks oli see väga kurvastav ja hoitav näide rahvusluse jõulise mahasurumise mõjust. Kui emakeel on võimalik nii kiiresti minetada, ei tundu ka eesti keele tulevik globliseeruva ühiskonna tingimustes kuigi helgena. Välismaale suunduvad eestlased on üha kiiremini kosmopoliidistumas, erinevalt 40-ndate paadipõgenikest, kes tegid austusest okupeeritud isamaa vastu kõik võimaliku, et eesti keelt ja eestlust elus hoida.
Mulle tundub rahvuse (mingisse "rahvuskehandisse" ehk -egregori kuuluvuse) määratlemine peamise mõtlemiseks kasutatava keele kaudu päris adekvaatse võttena.
Või üldse, kas inimene mõtleb alati oma emakeeles või on võimalik, et näeb mõnikord näiteks und keeles, mida ta ärkvel olles ei oskagi? - mina näiteks mõtlen teinekord ka inglise keeles. Seega kuulun "otsapidi" ilmselt ka globaalsesse, peamiselt ingliskeelsesse "meta-kultuuri". Unenägemise küsimusele ma kindlalt vastata ei oska, samas on küllalt näiteid inimestest, kes hüpnoosi all omandasid võime kõneleda keeltes, mida nad teadaolevalt polnud iial õppinud (ksenoglossia. Sageli seonduvad taolised väga kummastavad lood eelmise elu mälestuste ja reinkarnatsiooni füüsiliste tõendite temaatikaga, mida on põhjalikult uurinud näiteks eelmisel aastal meie hulgast lahkunud prof. I. Stevenson. Veidi haakub selle temaatikaga ka usufanaatikute seas esinev "keeltes rääkimise" ehk glossolaalia fenomen, millele olen ka ise korduvalt tunnistajaks olnud. Enamasti kujutavad need keeled endast arusaamatut vatramist, aga väidetavalt esinevat ka juhtumeid, kus "Pühast Vaimust" puudutatud isik asub näiteks evangeeliumit kuulutama võõrkeeles, millega ta pole selles elus iial kokku puutunud.
Rahvuse määratlemise üheks kriteeriumiks on ka jagatud ajalugu. Nii seostuvad paljudele eestlastele nn rahvuslikud tunded näiteks Laulva revolutsiooni sündmuste meenutamisega (mullegi toovad vastavad kaadrid alati pisara silmanurka, ehkki olin nende sündmuste toimumisajal alles õige pisike). Taoliseks ühendavaks teguriks võib olla samuti mõni ammune kuulsusrikas sõda (nt meie Vabadussõda või USA Iseseisvussõda, venelaste Suur Isamaasõda), või siis mõni muu ajalooline rahvuslik triumf (näiteks jalgpallikoondise maailmameistriks tulek). Lood mistahes rahvuskangelastest on kahtlemata ka olulisteks lõimeniitideks rahvuse kangas.
Kultuuri-uurijate valdava seisukoha põhjal eeldab rahvus (erinevalt rahvast) rahvusriigi olemasolu - kui mingi etnos areneb etniliselt "terviklikuks" rahvuseks, siis võib neilt oodata ka iseseisvuspüüdluste teket.
Igatahes tundub rahvus olevat (lisaks jagatud keelele, kultuurile, uskumustele ja ajaloole) tihedalt seotud ka mingi ühise territooriumi, rahvuse "põliskoduga". Sealjuures on ka immigrantide seas rahvusluse alalhoidmise üheks võtmeteguriks vaimse sideme püsimine kaotatud kodumaaga - vaadakem kasvõi väliseestlasi ja nende traditsioone. Siinjuures ei pruugigi esineda reaalset suurt soovi esimesel võimalusel kodumaale naasta.
Mis puutub rassidesse, siis paari lähema aastatuhande vältel (kui ikka inimkonnale on nii palju elupäevi antud) võib tõesti teostuda futuroloogide stsenaarium ühe üleüldise tõmmu inimrassi moodustumisest kõigi olemasolevate segunemise tulemusel. Aga see sõltub muidugi inimeste suutlikkusest ja soovist ületada aastatuhandeid püsinud etnilised (kultuurilised) piirid.
USA neegrid tajuvad endi niggeriteks nimetamist kahtlemata solvangu ja alavääristamisena, kuna too sõna olnud väidetavalt kasutusel omaaegsete orjapidajate poolt Aafrikast toodud neegerorjade kohta. Eestis tollest pahaaimamatult tuletatud sõnal neeger taoline negatiivne kaastähendus puudub ja minu hinnangul puudub meil vajadus tolle sõna kasutamist piirata. Pigem võib hoopis sunduslik keelesse sekkumine põhjustada trotsi ja seeläbi diskrimineerimise kasvugi.
Ametlikus pruugis erinevaid inimrasse minu andmetel inimliigi alamliikidena ei käsitleta, kuna geneetilised erinevused olla selleks liiga väikesed. Pigem räägitakse "teisenditest" vms.
Tsiteerin Wikipediat: Currently available genetic and archaeological evidence is generally interpreted as supportive of a recent single origin of modern humans in East Africa. Current genetic studies have demonstrated that humans on the African continent are most genetically diverse. However, compared to many other animals, human gene sequences are remarkably homogeneous. It has been repeatedly demonstrated that the great majority of genetic variation occurs within "racial groups", with only 5 to 15% of total variation occurring between racial groups. However, this remains an area of active debate. - ehk siis esmalt oleks alust inimese alamliike eristada Aafrika-siseselt, kus erinevate tumeda nahavärviga etniliste ja rassirühmade geneetilised erinevused on märksa suuremad kui näiteks europiidide ja mongoliidide vahel.
Webxani väljatoodud moodsate -oid-lõpuga sõnade kasutamist rassilises tähenduses ei ole mina küll eriti täheldanud, aga see võib vabalt ka minu kasina harituse viga olla.
Võiks isegi vist spekuleerida, et selle rahvusliku kuuluvusega on sama lugu nagu seksuaalsusega. Kes ikka nii väga tuleb hõiskama, et ta on keegi selline, keda ei sallita.
Näiteks ei tolereerita meil homoseksualiste. Nemad seevastu ei kipu end sellistena ka reklaamima. Mõnes riigis ei sallita juute. Nad ei pruugi oma rahvust tunnistada. Ehkki viimasel puhul on tegu vist mingit moodi uhkuse ja usuga...
Juudid on jah uhke ja kuulsusrikka ajalooga (vt Piibli Vana Testament) rahvas, kes kõigi katsumuste kiuste on tänaseks suutnud "välja ajada" oma riigi ja püsivad jätkuvalt maailmamajanduse hoobade juures. Nii et pole neil kaasajal häbeneda midagi. Tõsisemat antisemitismi leidub tänapäeval peamiselt vaid Araabia riikides, ehkki üksikuid noorte nolkide korraldatud "sutsakaid" tuleb ette ka näiteks Saksamaal ja Venemaal.
Postita kommentaar