Vahemereheietused (XII)

Mis see Küpros üldse on, sellest pole ma ju veel rääkinudki. See on üks saar Vahemere idasopis, kogupindalaga 9251 km². Saarel elab kokku alla 800 tuhande elaniku ning et see on alates 1960. aastast omaette riik, moodustab ka ühe väiksema maailmas (enne seda oli Suurbritannia koloonia). Valdavalt elavad Küprosel kreeklased, kes räägivad kreeka keel, mõtlevad nagu kreeklased, tegutsevad nagu kreeklased, käituvad nagu kreeklased, heiskavad oma õuele Kreeka lipu, aga kutsuvad end küproslasteks. 1974. aastal marssisid saarest põhjapool asuva ilmatuma suure riigi väed ilma igasuguse vastupanuta saarele ning okupeerisid sellest kolmandiku. Kui vennalikud Suurbritannia väed lõpuks vastupanu osutama asusid, heideti paar pommi, mis purustasid mõned elumajad. Nende varemed püsivad siiamaani nn Rohelises koridoris (kaardil sinine), mis peaks olema ÜRO vägede kontrollitav neutraalne tsoon. Üldjoontes paikneb ka see koridor siiski kreeklaste poolel, selles käib vilgas elu, ehitatakse maju ja tehakse nägu, justkui türklaste piiriposte poleks olemaski. Pealinna Lefkosia 11-tornine bastiongi on poolitatud. Türklased valvavad enda kehtestatud piiri. Piirile saadetakse tavaliselt türgi poisid, kes on keskkooli lõpetanud ning peavad 25 kuud enne sõjaväes teenima, kui saavad kõrgkooli õppima minna.

Saarel olevat kolm suuremat lennujaama, suurimaks peavad kohalikud Lefkosia oma, mis on nüüd türklaste poolt okupeeritud alal, teine on Limassoli oma, kus laiavad Suurbritannia ja ÜRO väed ning kolmas Larnaka oma, see kõige pisem. Paraku ongi too viimane nüüd ainus turistidele vabalt kasutatav lennujaam.

Võimalik, et türklased oleksid ka märksa suurema osa saarest endale võtnud, kui need mäed ees poleks olnud. Troodos pole küll teab mis suur mäestik, ent paras peavalu siiski. Selle suurim tipp, Olümpos, on vaid 1952 meetri kõrgusel ning selle otsa on veel ehitatud kerakujuline saatejaam või teleantenn, nagu giid tutvustas.

Ega üldjoontes selle riigi ega saare ajaloost meile palju räägitudki. Kel huvi, otsigu ise. Kogu asi sai alguse sellest, et pahad türklased okupeerisid kolmandiku saarest ja muidu on elu ilus. Ahjaa, siiski ka mõned kloostrid ja kirikud olid tutvustada võetud, ent mu sügavama huvi puudumisel igat masti religioonide vastu ei pööranud ma giidi põgusale jutustusele vähimatki tähelepanu.

Kole mõelda, et sealne kliima on kannatanud juba aastaid põuda, mistõttu kohalik põllumajandus on täielikult välja surnud. Tõsi, üksikutel põllulappidel kasvas miski rapsi sarnane toore, võis märgata üksikuid sidrunipuuaedu. Isegi viinamarjakasvatust ei olnud! Kas tänu või vaatamata sellele asjaolule oli ka sealne fauna kas ütlemata vaene või peidus. Neil olevat rebane ja mägikits. Kujukesi viimastest võis kohata ka linnatänavatel, ka umbes 7 hulkuvat kassi, kuid muid suuremaid loomi polnud.

Isegi pisikesi loomi polnud. Minu ornitofiilsed kõrv ja silm tabasid meie rahvuslinnu suitsupääsukese, piiritaja, pasknääri, pargi-turteltuvi (endise nimetusega türgi-turteltuvi), varblase ning mõned tundmatu lauluviisiga põõsalinnud. Need olidki ehk ainsad meie faunast erinevad linnud. Putukate ja muude pisikeste koha pealt oli aga elu justkui välja surnud. Isegi sääski neil polnud! Ühe silmatud tarakani, ühe ämbliku ja paar sipelgat püüdsin ka pildile tabada. Mardikaid ja kiile ega isegi liblikaid poleks nagu üldse olemaski! Tekkis suisa küsimus, millest need vähesed kohalikud linnud üldse toituvad.

Flooraga olid lood pisut etemad. Ehkki saarest nimetuse saanud küpress polnud üldsegi mitte nii tavaline kui loota oleks võinud, esines mägedes rohkesti okaspuid, mida kohalik giid seedriteks kutsus. Botaanikud teevad aga vägagi vahet seedritel ja seedermändidel, muudest sarnastest liikidest rääkimata. Lehtpuudest torkasid silma plataan ja läätspuu. Oleandrid olid arvatavasti analoogselt meie sirelitele vaid kultuur- ja ilutaimedena.


Palmegi esines seal vaid inimasustuste läheduses. Tõsi, ega me liiga laialt ringi ka ei käinud. Saare väheldust silmas pidades sõitsime siiski läbi kolm suuremat piirkonda, Larnaka lennuväljalt Lefkosiasse ning sealt Limassoli ringkonnas asuvasse Troodose mäkke tolle kõrgeima tipu lähistel. Seega ei saa ma kindel olla, kas näiteks mererannikul palme ka metsikult ei kasva. Palmegi oli mitut liiki, kuid kõik need olid sulglehised.


Ehkki apelsinid kasvasid ka sõiduteede ääres, ei saa päris kindel olla ka nende looduslikus päritolus. Valminud apelsinid näisid seal olevat samalabased kui meil õunad. Ja kuigi märkasin ühe eine ajal, et suurem osa meie meeskonna liikmetest tellis joogiks just nimelt õunamahla, ei pea ma isiklikult sellest lugu. Et see kasvab meil igal pool (kuigi ka mitte just väga metsikult), ei tundu õunte külalistele pakkuminegi kuigi peene teona. Kui aga laual on banaanid ja apelsinid, tundub see kuidagi aristokraatlikum. Ilmselt sarnastel madalatel põhjustel ei pakkunud meiegi buffet' stiilis restoran apelsine rohkem kui ühel korral. Ja ka siis olid need tükkideks rebitud.


Apelsinid olid vaatamata mai keskpaigale juba enamvähem küpsed, mis pani meie keemikutest saatjad arvama, et seal on juba suve lõpp käes. Bioloogi juttu ei pandud tähelegi, kuigi see üritas selgitada, et tegemist on ehk siiski alles kevadega, kuna paljud taimed õitsevad ning niinimetatud metsik muru pole veel kasvama hakanudki. Keemikud olid aga veendunud, et muru puha kolletas. Selleks ei pea isegi mitte bioloog olema, et märgata, kas tegemist on sama aasta koltunud taimedega või möödunudaastase kuluga.


Kohalikus flooras toimus siiski alles kevadine õitsemine. Kuna ma pole ka eriline botaanik, ei tundnud ma poole neist liikidest, mida seal imetleda võis. Erinevaid looduslike objekte on teretulnud määrama kõik huvilised fotoalbumi kaustas Vahemere elanikke.