Tsikkel

Südaööks oli väline õhutemperatuur langenud +19 ning kella üheks koguni +18 kraadile. Ruumis valitses aga endine leitsak. Ats virgus ja valmistus pealauda minema. Edastasin talle vahetuse vanema palve jääda ühikasse, mida ta ka kuulda võttis. Ivan tuligi magama alles pärast südaööd, kuigi tema puhkeaeg pidi algama juba kl 23. Samal ajal tuli oma näpu- ja mõttetöö toredat vilja demonstreerima Rene, kellega öös juttu ajasime. Oma musta "väliskestata" mootorratta oli ta varustanud saja pisividinaga, millest mulle hakkas vaid silma kiiver esitule asemel ning sadula puudumine. Tuled olid kiivri all peidus, üks neist lähi, teine kaugtuli. Kuid need olevat ära vahetatud, et kogu teed paremini valgustada. Pidi olema 90-ndate võidusõidumootorratta baasil ehitatud. Seni veel pooleli. Igatahes selleks, et ringi sõita, pidi vaene poiss ise printeri, kilekeevitaja ja metallitki abiga munsterdama numbrimärgi. Just oligi politsei teda kinni pidanud ega muid märkusi peale poolfabrikaadile vihjamise teha osanud.



Atsi tulekuks aga seadsin asjad enamvähem esialgsesse seisu. Kõva tugitooli, mille ma fuajeest tõin, viis ta ise tagasi. Minu karm selg ei talu neid röötsakaid istumisaluseid, kus poollamavas asendis olla tuleb.

Otsustasin siiski ka puhata, ent mitte enne, kui Mari artikkel läbi loetud ning sõnastus muudetud. Hästi suur hulk väljenduslikke kordusi, kõnekeelseid väljendeid ning osaliselt poolikuid mõtteid esines tema töös. Püüdsin kõigi nende hulka minimaliseerida.

Poole kaheks oligi see töö lõpuks tehtud. Kõige keerukam on kahtlemata enda teksti kirjutamine, kuna seda ei viitsi ma iial ise läbi lugeda ega redigeerida. Näiteks ka kunagises ühistöös valminud algklasside loodusõpetuse õpikuis kiideti pigem Ennu ja Karini kirjutatud osade ladusat sõnastust kui minu oma. Kusagil aga ei kajastunud see, et nii ühe kui teise mainitud autori tekstid töötasin ma piinliku põhjalikkusega läbi, jättes enda osad neile redigeerida. Kui ma oleksin kindel olnud, et nad ei pea sellist lisatööd vajalikuks, oleksin ehk leidnud ka mahti enda teksti läbivaatamiseks.

Kuid ikkagi on see paganama raske, kuna enda tekstis ei märka kunagi vigu. Kirjutaja ise mõtleb oma teksti peas valmis ega märka puuduolevaid mõttelõike, lauseid ega sõnu, ammugi veel üksikuid tähti. Igatahes on mul hea meel näha, et paar mu truud lugejat on ka mu multikultuurilisuse-alaseid lugusid kommenteerinud, lisaks veel paarile, kes seda MSNis lõiguti teinud on.



Aga kanal 2 reklaam karjub ka puhketoas kolm kuni viis korda (vähemasti häälevaliku-jõnksu) valjemini filmist, ehkki selle kanali pilt on millegipärast ainsana mustvalge. Eks ma veel mõtlen, kas mulle on kasulik vaadata vahvid ööseriaale või hoida silm kinni. Kui arvestada plaane, mille kohaselt ma hommikul noorema pojaga pidin keemiahoonesse lasteaialaste nimesid arvutisse toksima, peaks vist eelnevalt puhkama. Eks näis. Nimekirjad peavad olema esmaspäevaks. Üksi ma seda tööd teha ei viitsi, kuna see on kohane 3. klassi lapsele. Kui poiss oma kirjandi edukat kirjutamist liialt tõsiselt ei pidutsenud, siis ehk on tal ka meeles mind hommikul oodata. Siiralt alandav on aga see, et projekt Polleni suur juht mulle mõnd loomingulisemat tööd ei leia. Samas, eks ma ole juba üle poole aasta sisuliselt midagi olulist tegemata pisikest palka saanud... Nii et igal vorstil on kaks otsa, nagu ütleks selle peale propsis.