Makrovõte

Ei kulgenud see töö pealauaski kuigi lilleliselt. Siin aga olid lood pigem selles, et reedese õhtu puhul polnud suurt midagi teha. Isegi värskeid ajalehti polnud. See vähene rahvas, kes veel puhkusele polnud läinud, lahkus nädalavahetuse puhul siiski varem. Temperatuur üha tõusis ning pärast parajat maotäit sööklas ähvardas püstijalu tukkuma jäämise oht. Liialdamata võib öelda, et tänu puhurile ja varjulisemale kohale oli ruumis jahedam kui õues, sammaste vilus.



Alles enne kaheksat, kui olin tagasi ühiselamus, kattus taevas õrnade pilvedega ning poetas paar uduõrna piiskagi. Pugesin oma lämbesse puuri ning vahetasin salaja oma poolsaapad kellegi plätude vastu, mille omanikul olid ilmselt lapse jalad. Igatahes olid need plätud veelgi ebamugavamad kui saapad ja ma talusin neid ainult seetõttu, et ligi pääsev õhk kuivastas higist niiskeks muutunud sokid. Hea, et mu nina on kinni ning häda neile, kellel liialt terav haistmine on!

Ühikast olid kadetid valdavalt lahkunud, kuna orienteerumiselt jõudsid nad tagasi umbes kolme paiku. Saun pidi selleks ajaks soe olema ning nii turvaülem Rammul kui ka valvur Pihla kiitsid sauna heaks. Mina ei teinud seejuures küll muud kui vajutasin kästud ajal nupule.

Siiski jäid üksikud noormehed ka ühiselamusse. Näiteks oli üks 10. kursuse kadett kirjutanud KSK ülema ülesannetes olevale majorile järgmise avalduse (nimed muudetud, tekst mitte): AVALDUS. Soovin majutus luba oma tüdruku, Jaana Jaaniste, isikukoodiga 48900000022 ajavahemikus 06.06.08 kell 22.00 kuni 07.06.08 kell 12.00. Tuba numbriga C336. Jaan Jaanson kadett. Ega ei teagi, kas seesuguse avalduse peale nutta või naerda. Noormees andis avalduse mulle, ise sealjuures korrutades, et ta pole üldse kindel, kas see neiu üldse tuleb või mitte. Lootma peab. Loodan ka mina, et poiss negatiivsemal juhul väga pikalt ei nukrutse. Aga ega väljendumist ei õpi iial, kui selle peale sisuliselt ei mõtle. Näiteks on meie uksel silt TÄHELEPANU, UKS AVANEB KAARDIGA! mis on sisuliselt vale, kuna kaardiga avaneb lukk — ukse peab ikka ise lahti lükkama.


Poole üheksa paiku käis Jaanus ja tõi mulle varandust, tõstes minu võlgnevuse kõrgemale kuisest teenistusest Luual. Siis ta näitas mulle veel kenasti ette, kuidas see portsigarilaadne aparaat putukapildistamiserežiimile panna ning me tegime paar proovivõtetki. Liiga pikalt tal aega ei olnud. Eks hiljem paistab, kuidas makrovõtted ka välja tulid.



Vahtisin dr Housi, kellega ma õrna hingesugulust tunnen, ning avastasin (21:24), et pöördkaamera ei lasnud end liigutada. Lootsin, et pärast filmi tekib vastupandamatu soov tööd teha.

Tegelikult mõtlen vargsi, mida teeb mu sünnipäevalaps. Saatsin talle hommikul SMS kaastundeavaldusega, kuna nüüd jääb tal veel vaid aasta veerandsajani. Hommikul lahkus ta juba 5 paiku, lüües möödaminnes mindki jalule. Ja homme peab ta graafiku kohaselt samavara minema, mistõttu kuigi joomane see tähistamine ei tohiks olla. Pealegi hoiatasin ma teda varakult, et alkohoolitsemist ma ei toeta. Helistasin talle pärast filmi lõppu. Ajas juttu minu jaoks uusi nimesid kandvate sõpradega ning oli kaine. Hääle järgi inimese joobeastme määramine on üks mu oskusi, mis peaks olema igal inimesel samatavaline kui linnuliikide eristamine nende laulu järgi ning ma ei saa aru, miks mõned inimesed ütlevad, et nad seda ei oska või suudavad alles siis, kui inimene teises otsas veel vaevalt laliseb. Tõsi, noorema poja puhul on mindki teinekord hääle osas haneks tõmmatud. Sellisel juhul aitab seitsmes meel.

Ühel järjekordsel tuulutusretkel kl 23 paiku trehvasime ukse taha koos Martin Kukega, kes jäi mulle meelde seoses oma ohvitserile ebatüüpilise kühmus ja tagasihoidliku olekuga. Millalgi toodi pealauda pakk ning ma võtsin endale kohustuseks see talle isiklikult kätte toimetada, kuigi see ei käi üldse kiirreageerija töökohustuste hulka. Ta oli veel seoses ametikõrgendusega teise ruumi hoopis ühiselamu teise tiiba kolitud, ehkki ametlikud paberid kinnitasid kolimise põhjuseks remondi. Kui oleks olnud remont, siis poleks tema endises toas ta endine toakaaslane elanud. Isegi minu suitsetamisest ja kroonilisest nohust nüristunud nina tundis ebameeldivat haisu. Hetkeks juba kahtlustasin, et kas minu päraku-sulgurlihas pole mind alt vedanud. Kuid Martin ründas mind esimesena küsimusega, et miks Tartu juba mitmendat õhtut sedasi haiseb. Arutlesime terve suitsu pikkuse sel teemal ega jõudnudki lahendini. Olin seda meest ju alates tollest paki üleandmise päevast pidevalt ära tundnud. Kuid ilmselt tema kas ei pidanud seda paki üleandmist sedavõrd iseäralikuks teoks või siis oli liialt tagasihoidlik, et mu senistele teredele vastata. Upsakuses ma teda ei kahtlustanuks. Kõige tõenäosem, et ta ehk kuulis ennist üle õue minnes, kui ma Jaanusele summutatud toonil sosistasin tema nime. Jaanus, teadmata seda suurt eellugu, pidas minu märkust ilmselt kas napakaks või vähemasti üleliigseks.

Igatahes jäi mul nüüd valida, kas taluda sitahaisu või palavust. Mõtlesin siis, et talun südaööni haisu, siis sulgen nii akna kui ka ukse, nagu mu kolleeg seda armastab. Las siis sulab või aurustub, mina seda leitsakut ei seedi. Veel tunnike enne südaööd oli õues +20 kraadi ning mina kahtlustan, et kõrgest temperatuurist ja tõenäosest rõhumuutusest võis toimuda ka tõrkeid lähikonna kanalisatsioonisüsteemis.

"Kuulates, mida teised räägivad ja kuidas nad maailma näevad, saab inimene teadlikuks, mis on huvitav ja esiletõstmist väärt kõigis neis tähelepanekutes, mida kõikvõimalikes olukordades võiks teha" (Säljö, 2003). Isegi kui Mari,kelle tööd ma loen ja redigeerin, olles kogu õhtuga jõudnud alles neljandale leheküljele, on eesti keele filoloog, pole tema väljendused sugugi lihtsamate killast ning mul on põhjust neisse sageli sekkuda. Viimane oli aga killuke tsitaati, mida jutumärkide kasutamise tõttu pole põhjust muuta. Pealegi sobis see tsitaat õigustama käesolevat sissekannet mu ajaveebi.