Meie reklaamindus on teinud võimsaid känguruhüppeid ega jäta võimalust häbeneda. Näib, et välismaised dubleeritud reklaamid kipuvadki juba välja surema. Ent täna kuulsin vist oma elu salakavalamat reklaami, mis esitati uudistesaate kontekstis. Juttu ajas farmijuhataja Euroopa suurimast vutifarmist Tartu külje alt Varalt. Kanal 2 Reporteris kõlas: Meestel ei soovita vutimune üle 10 korraga süüa, sest muidu avaldub viagra-efekt!
Rikkad ja vaesed
Erinevate inimeste sotsiaalne taust võib tihti määrata neisse suhtumise. Kui täiskasvanute puhul on see osaliselt isegi paratamatu, siis laste ja noorte osas peaks intelligentne inimene suutma teha mööndusi. Lapsed ei saa reeglina oma vanemaid valida. Paraku ei saa aga ka kõige parema tahtmise juures kõik inimesed olla ühtviisi rikkad. Kui seebikate põhjal jääb mulje, et rikkuse ja vaesuse kontrastid on õige ilmekad Ladina-Ameerika riikides, loetu põhjal aga on sama teada Indiast ja teistest Aasia riikidest, siis tegelikult ei ole see teema võõras ju ka meile. Nõukogude ajal olid, tõsi, kõik võrdsed. Kuigi pole ka saladus, et mõned olid ka siis "palju võrdsemad".
Meie riigis on hetkel see rikkuse ja vaesuse probleem aktualiseerumas. Kuna kodutud on reeglina keskealised või vanemad inimesed, eelkõige mehed, siis sedavõrd viletsasse kihti meie lapsed ei kuulu. Umbes 10% meie inimestest on keskmisega võrreldes väga rikkad. See protsent sai valitud täiesti juhuslikult, kuna eks ole ka see rikkuse ja vaesuse mõiste üpris suhteline. Pealegi võib siin lisaks arutleda teemal, mis määrab inimese rikkuse? Neid, kelle elu eesmärgiks pole võimalikult suurt varanduse hulka omades surra, pole samuti vähe. Ka võib kasutada venelaste kõnekäändu, mille kuulsust võimendas omaaegne primadonna Alla Pugatšova, et parem on omada miljon sõpra kui miljon rubla, mis vene keeles ka kenasti riimub. Kuid peaasjalikult peetakse rikkuse üle arvestust ikkagi kinnisvara või aktsiate hulga ja pangaarve järgi. Samal ajal kui umbes 90% inimestest ei tea midagi aktsiatestki, rikastub käputäis inimesi lihtsalt börsil kaubeldes.
Soovimata siinkohal stereotüüpe võimendada, on rikkurite ning jõukurite lapsed sageli võrreldes teistega erinevas olukorras. Et vanematel pole kuigi palju nende kasvatamiseks aega, siis on nad reeglina ka upsakad ja üleolevad. Meeldivaks erandlikuks näiteks on tegelased koguperekomöödias „Richie Rich“. Ehkki rikkus või vaesus sõltu paljuski inimeste enda suhtumisest, puudutab see problemaatika eelkõige lapsi ja noori, kellel oma selge suhtumine veel puudub ning kes vanuse kasvades oma vanemate seisukohti võimalikult vähe arvestavad. Nii on see vähemasti meie kultuuriruumis.
Seda suhtumist võimendavad omakorda paljud lastevanemad, kelle lipukirjaks on, et nende laps ei pea millestki puudust tundma. Nüüd ehk on see tendents pisut taandumas, kuid veel dekaadi eest oli tõsiseks mureks võltsrikkuse toonitamine. Ka kõige keskmisema või vähese sissetulekuga laste vanemad püüdsid oma võsukestele hankida firmarõivaid ja muid koolilapsele vajalikke vahendeid. Raske on spekuleerida, kuidas seesugune enese võltssulgedega ehtimine areneva isiksuse hingeelule mõjus.
Tegelikult oleneb jõukusest peaaegu kõik, vähemasti kõik väline. Elukoht, rõivad, transpordivahendid, ka valitud kool, saadav haridus, tulevane positsioon – kõik! Filmides võime küll kohata inimesi, kes teatavad, et nad rahast ei hooli. Kuid tegelikult on ajaloos teada äärmiselt vähe ülirikkaid inimesi, kes rahast ei hooliks, kui üldse selliseid on. Põlglikult suhtuvad suurtesse hüvedesse ikka peamiselt need, kellel neid hüvesid pole.
Sellel teemal võiks igas suunas mõtiskleda ning huvitavaid sotsiaalseid katseidki planeerida, fakt on aga see, et erineva jõukusega inimestel on maailma asjadesse erinev suhtumine ning siin on tõsine oht, et jõukurid pole huvitatud lipukirjast, mille järgi kõik peaksid olema võrdsed või et erinevused ühendavad.
6 kommentaari:
Õnneks või õnnetuseks olen mina reklaame näinud sama kaua kui ma end mäletan. Meil siin põhjamaal oli Soome televisioon ning sealt tuli igasusgust lääne värki. Kogu see reklaamindus käib mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Vahel kikitan kõrvu või teritan silma, kui tuleb TELE2 nn tudengireklaam. Nad on lihtsalt vahvad.
Rikkuse ja vaesuse teema kohta pole mul eriti midagi lisada. Eks meiegi küla peal käis mõni pubekas keksimas oma rolleri või firmariietusega. Kuna fännide hordid meie tänavas puudusid, siis kadusid ka esinejad üsna pea.
Minul on ka reklaamide vastu immuunsus kujunenud - reklaamipauside tarbeks on telekapuldil leiutatud kaval MUTE-nupp, samuti eksisteerib pluralistliku ühiskonna tingimustes kanalivahetuse võimalus.
Üllatuslikult ei lahanud webxani ülejäänud kirjatükk aga mitte vaeste perede võsude kannatusi, vaid kajastas hoopiski teemat "Ka rikkad nutavad". Või siis pigem olid jutuks jõukuse erinevad varjuküljed nii rikkurivõsu enda kui ülejäänud klassikollektiivi jaoks.
Üldiselt ma väga ei usu, et rikaste võsud keskmisest palju ülbemad oleksid. Koolikeskkonnas on oluline muganduda ja sõpru võita - "ülbel rahabossil" on see küllap raskem kui "lahedal kambajõmmil". Mitte küll, et ei leiduks ka noorukeid, kes ei oska muul viisil "sõpru" koguda kui burksiputkas agaralt välja käristades või vanemate toel koduseid pompöösseid sünnipäevi, aiapidusid vms "võõrustades". Aga see pole ka niivõrd ülbuse ilming kui just omamoodi samm positiivses suunas.
Tõeliselt ülbe ja arrogantne õpilane, kes muudkui kekkaks oma uusimate I-Podide või Gucci kottidega ja kalduks halvustama kehvemalt varustatud kaaslasi, kardetavasti tänapäeva oludes suurt poolehoidu ei pälviks. Pigem vaat kui hakatakse kiusama või vältima - sel juhul tuleks last ja tema vanemaid nõustada, et leida paremaid viise sotsialiseerumiseks.
Kui nüüd üritada veel webxani kritiseerida, siis võiks ju löögi alla võtta väite, et rikaste vanematel pole aega oma lastega tegeleda. Sama võiks ju väita ka vaeste kohta, kes peavad pidevalt väsitavat füüsilist tööd rabama, et väheseid sandikopikaid teenida. Osa rikkureid elab aga lausa rantjee-elu, pühendudes vaid hobidele ja pereõnne nautimisele. Ka on sageli jõukuri naine konstantselt koduperenaise rollis, kuna pere finantsvajaduste katmiseks piisab lahedalt mehe sissetulekutest. Pealegi on rikastele kättesaadavad parimad lapsehoidjad, koduõpetajad jms tegelased, nii et laste unarusse jätmist selle kategooria puhul ilmselt küll karta ei maksaks. Pigem võib miljonärivõsusid varitseda oht saada üle poputatud ja ära hellitatud, nii et kaob oskus lihtsaid asju väärtustada ja motivatsioon millegi nimel kõvasti tööd teha.
Aga eks muidugi raha on oluline küll, miks ta siis ei ole. Puupaljana on meie ühiskonnas äärmiselt raske suuri tegusid teha ja eneseteostusele pürgida. Nii et jääme ikka lootma keskmise elatustaseme jätkuvat tõusu, majandusraskuste ja naftahindade kiuste!
Mind teadvale isikule mõjuks kohatuna, kui ma ei vaidleks vastu webxani väitele, et lapsed üldjuhul ei saa endile ise vanemaid valida. Nii et olgu vastav vaie siis siinkohal esitatud! :P
Argumentatsioon materialismi kaitseks sisaldab tuttavaid ja juba pisut kulunud väiteid, nagu suhtuksid jõukusesse üleolevalt vaid need, kellele "saatus" seda jõukust pole kinkinud. See ei ole aga samas vettpidav argument, nagu olekski suur jõukus VÄÄRTUSEKS ISEENESEST. Teiselt poolt on tehtud hulk uuringuid, mis näitavad, et õnnetunne, psüühiline tervis jms ei sõltu jõukuse baastasemest. Tõsi, teatav eufooria kaasneb jõukuse tõusuga, aga see ei kesta kaua. Teine teema on suure jõukusega kaasnev piiramatu võimaluste hulk (ulatuslik vabadus) tegutsemaks nii enda kui kaasinimeste huvides, samuti selle vabadusega kaasnev ja sageli väga suurt stressi tekitav vastutus. Palju lihtsam on elada, kui su ainsaks rahamureks on pere kuueelarvest kinnipidamine, selle asemel et orienteeruda kümnetel aktsiaturgudel, pidada siseheitlusi meedias kajastatud või isiklikult pöörduvate dramaatiliste abivajajate üle ja olla tõhusaimal viisil kaasatud tosinasse sageli korruptsioonist rikutud humanitaarabiprogrammi.
Veelgi enam: kui minule peaks osaks langema õnnetus hiidvaranduse süllekukkumise näol, tunneksin ilmselt kogu ülejäänud elu (või rahahunnikust vabanemiseni) süümekaid oma kõrgema elustandardi pärast, võrreldes ümbritseva ühiskonnaga, samuti omaenda sõprade-sugulaste-tuttavatega. Viimased omakorda hakkaksid mind valdavalt võõristama, taga rääkima või siis käsitlema personaalse sotsiaalameti või abiühinguna, kellele võib tarviduse tekkides tungivaid & süümele kopsivaid vihjeid esitada.
Ma ei ole kindel, kas MUTE-nupu kasutamine on ikka see kõige õigem immuunsuse näit. Pigem viitab see hoopis reklaamofoofiale, mis samuti on meie ühiskonnas üha enam leviv nähtus.
Mina aga jälgin reklaame teadlikult, kuid mitte nende põhisisu, vaid pigem hoopis kõrvalsõnumi pärast.
Näiteks on viimastel päevadel hakanud levima selline lugu, kus reklaamitakse OSTA.EE kasutamist. Silma on hakanud kaks alternatiivset, mis minu meelest on ütlemata tore näide sellest, kuidas vaatajat mitte ära tüüdata.
Ühe stsenaariumis toovad eit ja taat sängis vedelevale pojukesele värske i-Podi, kes siis uurib, et kas nad võitsid loteriil. Ema kukub kohe valetama, et võitsid jah, isa aga tunnistab üles, et nad müüsid maha mõned playstationi mängud ja tolle playstationi enda...
Teine on selline, kus naine koristab ja koristab (nagu naise üks põhiomadusi nõuab), mees aga istub laua taga, on sättinud lauahõbeda kaunilt ritta ja pildistab seda... Kui naine siis teisest toast hõikab, et mis mees seal ka teeb, valetab too, et istub ja aitab koristada...
Mõlema reklaamiklipi idee on julgustada vaatajat kasutama portaali osta.ee, kuid samas on ka mõlema kõrvalsõnumiks VALETAMISE TOLEREERIMINE hea asja nimel!
Ja just analoogse pilguga vaatan ma ka teisi reklaame ning aina nuputan, millise sõnumi need võivad edastada meie kõige pisemale vaatajale, kes pole otsene sihtgrupp. Nende mõtete põhjal võiks peagi terve artikli kirjutada. Paraku need reklaamid kipuvad ka ajas muutuma...
Üks ürgvahvaid reklaame on SPRITE oma, mis kahjuks kordub ühe ja samana kole tihti. Samas, aastate jooksul on neid ülimalt vägivaldseid, mõnitavaid või luuserite üle irvitavaid klippe olnud suisa kümneid. Igatahes peaks juba ka kurtummale pimedale kodanikule ammu selge olema, et kes ei taha just luuser olla, see joob tingimata spraiti (Sprite)
Njaa, webxan suudab ja viitsib (erinevalt minust, kes ma reklaamide suhtes allergiline olen) jälgida reklaame metatasandil, mis on tänuväärne tegevus "ühiskonna vahikoerana". Eriti kui sellest uurimistööst sünniks ka tõsine poleemiline artikkel mõnes üleriigilises väljaandes. Webxan lubaski mulle MSNis äsja seda plaani vaagima asuda. ;)
Postita kommentaar