Ümar ja ümarus (V jagu)

Puuetega inimesed

Tavainimene ei mõtle kuigi sageli neile, kel esinevad füüsilised puuded. Näiteks nõukogude ajastul loeti igasuguseid puudeid häbiasjaks ning vaikiti maha. Eraldi kategooria moodustasid küll sõjaveteranid, kes olid kaotanud oma jäsemed või nägemise. Kuid näiteks ratastooli vajaval inimesel pole ju tegelikult muid erisusi kui liikumispuue. Nägemispuudega või suisa pimeda inimese maailmast saab igaüks õhkõrna ettekujutuse, kui proovib kasvõi tuttavas tubases keskkonnas mõne aja kinniseotud silmadega ringi liikuda. Et inimese juhtivaks meeleks on just nägemine, mõjutab selle puudumine ilmselt paljuski ka mõttemaailma. Kahtlemata on oluline, kas inimene ei ole iial näinud või on nägemise kaotanud ning suudab endale maailma kogu selle värvikirevuses ette kujutada.



Samamoodi võib uskuda, et hoopis teistsugune on mõttemaailm inimestel, kes ei kuule, kes ei tunne lõhnu, kes ei näe värvusi. Ka neil, kes peavad ühe käega läbi ajama või kellel mõni eluoluline siseorgan ei tööta. Mõned peavad kannatama karvkatte puudumise, teised kalasoomuse-sarnase naha esinemise all ja nõnda edasi. Füüsilisi puudeid võib olla palju erinevaid. Võiks isegi küsida, kas kõik puueteks nimetatud tunnused on üldse puuded. Näiteks kui inimesel on kuues varvas või saba – ehk pole see puue, vaid hoopis mingil moel täiendus, võrrelduna tavainimesega? Laialt on tuntud ka fakt, et pimedatel inimestel on haruldaselt hästi arenenud kuulmine ja haistmine, kompimisest rääkimata. Need inimesed on teistsugused kui enamik meist, kuid siiski tõsiselt võetavad isiksused.

Pisut keerukamaks osutub lugu siis, kui inimesel on vaimsed puuded. Ehkki siin olene tublisti ka puude astmest ja täpsemast meditsiinilisest näidustusest, on kergema puudega inimestelgi tihti võimeid, mida ei esine nn normaalsetel kodanikel. Tõsise puudega inimesi on raske ka tõsiselt võtta, kuna nad ei sobindu ühiskonna normidesse.

Puue on organismi struktuuri või funktsiooni puudumine või oluline kõrvalekalle üldtunnustatud statistilistest normidest (st kõrvalekalle populatsiooni keskmisest, mida peetakse standardnormiks), mille tagajärjel organismi tegevus on häiritud.



Puuete määramisel ei piisa sellest, kui kellelegi tundub, et kõnealune inimene ei ole selline nagu kõik teised. Seesugune nagu kõik teised on üldse kaunis raske olla, kuigi erinevusi on võimalik maha salata, maskeerida või teiseks näidelda. Tegeliku puude astme määrab siiski vaid Arstliku Ekspertiisi Komisjon ning seda pigem kodaniku kaitseks või ta käitumise õigustamiseks, mitte aga sildi külgekleepimiseks. Igal juhul mõjub inimese enesehinnangule frustreerivalt, kui kaaslased teda idioodiks, debiiliks või lihtsalt lolliks nimetavad.

Puudeastmed on defineeritavad selliselt, et sügav puue on inimesel siis, kui ta vajab ööpäevaringselt pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet. Raske puudega inimene vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval, kuid mitte pidevalt. Keskmise puudega inimene vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Kerge puudega inimesi on võimalik õpetada iseseisvalt toime tulema.
Lisaks puuetele esinevad inimestel ajutised haigused, millest erilist muljet avaldavad ning kaaskondlastele jutuainet pakuvad peamiselt meelehälbed. Stress, depressioon, isegi armunud olek – need pole ainsad seisundid, mis inimese normist kõrvale kallutavad.

Erivajadustega inimesed

Kuigi me oleme erivajadustega inimesteks harjunud nimetama pigem puuetega inimesi, saame erivajadusi nõudvaiks pidada ka näiteks hüperaktiivseid, äärmiselt andekaid ja omapäraste huvidega inimesi. Teistsugune mõtteviis viib sageli erivajadusteni. Nii nagu koolitunnis vajavad erilist kohtlemist nõrgema taibuga lapsed, vajavad seda ka andekad ja väga intelligentsed noored. Näiteks klassis pole võimalik õpetajal piisava enesekontrollita puberteediealiste rühmaga tundigi pidada, kui kas üks või teine äärmus tähelepanuta jätta: nõrgematele käib teema üle jõu ning nad ei hakka pingutamagi, et keskmisega sammu pidada, liiga intelligentsele õpilasele on kõik juba niigi selge ning tal on tunnis lihtsalt igav.

Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime ja õppimisvõime. See on indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. Üliandekatel inimestel võib tekkida raskusi kohanemisega, ehkki teatava arusaama kohaselt kujutab intelligentsus endast kohanemisvõimet.

Kuid me ei saa eirata erivajadustega inimeste olemasolu. Neid on meie hulgas, meie tutvuskonnas, mõni tunneb ennastki sellena.

Kogemuslik pagas

Iga inimese käitumist, suhtumist ja olemust mõjutab ka kogemuslik pagas, eriti aga mitmesugused ekstreemsed kogemused. Ehkki inimene üritab ülimalt negatiivsed kogemused endas alla suruda ja unustada, jätavad need temasse kustutamatu mulje. Järgmisel analoogsel juhtumil käitub ta vastavalt oma kogemusele. Kuid siiski mõjutavad need kogemused edasiselt inimese otsuseid ja käitumist.

Ülimalt positiivseid elamusi püütakse taas kogeda. Parimal juhul moodustavad positiivsete elamuste pagasi kaunid loodusvaated, ülendavad teatri- või filmielamused ja muu seesugune. Halvemal juhul kasutatakse positiivse kogemuse saamiseks narkootilisi aineid, alkoholi, adrenaliinirohet riski.

Religioonid ja uskumused

Religioon kui sõna on ilmselt tuletatud ladinakeelsest religio, mis tähendab taassidumist.
Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja enamsti üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused.

Tõekspidamised ja veendumused ei pruugi olla seotud religiooniga, ehkki sageli seda on. Uskumine millessegi võib tähendada uskumist, et miski on olemas, või et miski on mingis mõttes hea, ning võib sellisel juhul olla taandatav propositsionaalsele uskumisele. Näiteks uskumine Jumalasse võib tähendada uskumist, et Jumal on olemas, või Jumala usaldamist.

Isiklik koodeks

Ka need inimesed, kes pole usklikud ega usu müütidesse, on ateistliku maailmavaatega ning tuginevad reaalse maailma katseliselt tõestatavatele faktidele, on kriitilised kõige tundmatu suhtes, kuid huvitatud kõigest uuest, omavad nn isiklikku käitumiskoodeksit. Sellised inimesed ei pruugi kaasa minna jõuluhullusele ega jaanipäevamelule, kuid võivad pühaks pidada hoopis mõnd isiklukult olulist tähtpäeva.

Isiklik koodeks mõjutab tublisti inimese käitumist, kuid see on täielikult aktsepteeritav, kuni see ei häiri teisi inimesi.
Käitumine mõjutab kahtlemata ka inimeste omavahelisi suhteid ning ei pea arvama, et religioosseid või muid uskumusi omavad inimesed isikliku koodeksita oleksid. Lihtsalt sel juhul on nad kas end kohandanud religioonile või mugandanud olemasolevad uskumused isiklikeks.