Mägedesse ronima ma ei läinud. Nägin läbi bussiakna piisavalt palju, pealegi võimaldas koha peal tatsamine mul leida nii mõnegi taime ja koguni mõne putuka, mida ma mäest alla tormates kindlasti märganud poleks.
Olin end riietanud valgesse ning varustanud tumedate päikeseprillidega, kuid Troodose piirkonnas päike ei paistnudki, kohati andis isegi vihmalootust. Ilm oli oivaline, kindlasti mitte alla +15, kuid ka mitte üle +20. Kui olin mitu huvitavat miniekspeditsiooni sihtkoha lähiümbruses teinud, maandusin koos esimeste mägedest tulnud meestega restoranis, kus tellisin järjest kaks küprose kohvi vähese suhkruga. Iseenesest on see sama nagu türgi kohv, ainult et serveeritakse espresso tassis. Igtahes oli see kohvidest kõige kangem ja odavam.
Pärast lõunat alustas Timo asjade pakkimist, kuigi meie lõputseremoonia koos medalite jaotamisega pidi algama nelja ja poole tunni pärast, ruumid aga tuli vabastada veelgi hiljem, kl 21. Meid pidi lennujaama viidama kell 00:20. Igatahes minu uksekaart taas ei töötanud ning ma lausa hakkasin mõtlema, kas ma enne 20 ruumist väljungi. Karin delegeeris rühma saatmise ja lennukile saatmise jms Timole, mispeale andsin tema kätte ka toiduraha. Eks tal ole Karini igapäevase kolleegina ka lihtsam asju ajada.
On tõenäone, et kuigi palju enamat ma enne koju jõudmist ei kirjutagi. Eks kirjapandu põhjal anna juurde heegeldada ka neid mõttekilde, mis seni kirjavalgust ei näinud. Kuigi pole üldse kindel, kas ma koju saangi. Taas kord lasin ma endale uue kaardi väljastada, mis paraku samuti ei töötanud. Ja ka kolmas uus kaart vedas mind alt. Hotelli mundris mehike, kes minuga koos üles saadeti, võis selles ka ise veenduda. Lõpuks konfiskeeris ta mu kaardi ja teatas, et ju on ukselukul aku läbi. Kummalisel kombel tema enda ega Timo kaarti ei näinud see aku mõjutavat. Peaksn vist veel korra tiiru administraatori juures käima, kuigi ei usugi enam imesid. Kui nad nüüd peaksid soovima mingit lisatasu nt interneti eest, mida ma minutitki ei kasutanud või minibaari eest, mille võtitki ma ümbrikust välja ei võtnud, saab see olema mu viimane peatumine selles hotellis. Umbes nagu ma olen siiani sõna pidanud, et ei lähe Antalyas asuvasse hotelli, kus minult maailmama hulk dollareid minibaari eest välja pressiti. Siiski, umbes kuuendal korral mu õnnestus saada taas töökorras olev uksekaart.
Olin vahepeal usinas SMS-vahetuses Kass27-ga, kel oli juba ununenud, et ma sooviksin mingil moel ka Tartusse saada. Tema olevat juba seal kohal, mis tähendab, et ma pean kuidagiviisi oma viie pakiga bussijaama saama ja sealt bussiga Tartusse kolistama. Siis helistas mu pisem poeg, kellele tundus karjuv ülekohus olevat, et ma talle jätsin küll kaheks koolinädalaks raha, mitte aga nädalavahetusel joomiseks. Oma kõnekaardi oli ta juba tühjaks rääkinud, mis ei tõota head. Kuigi viimati ma laadisin talle kaks korda kangema koguse kui varem. See kõnekaartide laadimine on täielikult mõttetu tegevus. Lae sinna nii palju raha kui tahad, tühjaks saavad need ikka sama kiiresti. Samas, ega siis ürgidee, et noored helistaksid vanuritele ja tunneksid huvi nende käekäigu vastu või midagi, ei pea iial paika. Ainus põhjus helistamiseks on raha juurde küsimine. Prantslased ütleksid selle peale selavii.
Noored on ikka hukas. Näiteks, saanud ma oma viimase uksekaardi, tõttasin seda koheselt üles proovima. Olin lifti järjekorras kolmas, kuna enne mind oli jooskupoiss mingi suursuguse ja rohkekotilise härraga. Siin hotellis on tegelikult just portjeed noored ning jooksupoisid vanemad mehed. Kui need kaks meest koos kotilasuga lifti kadusid, ei hakanud ma end sinna enam peale trügimagi, vaid jäin ootama teist, sama majesteetliku aeglusega liikuvat lifti. Kui kõlas lifti saabumisest teatav kelluke, astus ligi mingi tibi, kes võis olla umbes 16-aastane, kes astus elementaarse nahhaalsusega minu ees lifti. Ma ei tea, kas naistele kohe koolis õpetatakse seda, et vanemaid mehi ei pea austama või mis? Või et kuna tema on emane, siis peab tema kasvõi läbi seina saama, peaasi, et esimesena? Neid naissugu kiruvaid mõtteid mõlgutades väljusin teisel korrusel tibi sabas liftist ning lonkisin poole koridori peale, ise veel mõtiskledes, et ometi on nad ka meie korruse koridoris konditsioneeri tööle saanud. Siis aga ehmusin, et meie koridoril peaks ju olema vasemas servas aknad, kust niigi õhutühja ruumi kiiskab veel ere päike! Ja kui vaatasin toanumbreid, keerasin kanna pealt ringi ning tormasin endamisi naeru pugistades tagasi lifti, et sõita veel kaks korrust.
Tegelikult olen ma ikka naljakas küll. Ma olen sada korda naernud tobedaid klippe sellest, kuidas keegi kõnnib vastu teerajale ette tõmmatud kilet või muud sihukest. Kuid seal mäe otsas oli muidu küproslikult õrnlohakas restoranis esiku küljeklaas nii puhtaks nühitud, et ma lihtsalt astusin täiega sinna sisse. Vastupidav klaas oli. Lõin ära oma pea, põlve, õla ja küünarnuki, kuid klaas jäi terveks. Hämmeldunud ettekandjamoor keelitas mind ettevaatlikkusele. Küllap tema selles seigas süüdi oligi, kuna ta nühkis ka parasjagu samal hetkel ukseklaasi. Kiirabi siiski mulle kutsuda polnud vaja. Läksin itsitades restorani taha, harjunud juba kohaliku vaatepildiga: teiselpool seina on peldik. Seda muidugi ülekantud tähenduses. Samas, ei või iial teada.. pärispeldik võis ka samas asuda.
Eks ma siis tegelesin aja surnuks löömisga, kuni pidulik lõputseremoonia kätte jõudis. Esialgselt planeeritud 2...3 kuldmedali asemel pidi seekord jaotatama 7 kulda ja 11 hõbedat. Ei ole vist ka paha mainida, et kõik ülejäänud meeskonnad pälvivad pronksi. Taas kivi sepakoja kapsaaeda, kelle jaoks on alati oluline olnud medalite hulk, seda eriti vaatamata pidevale vastupidise deklareerimisele. Sisuliselt võiksid meie kaks meeskonda sellel võistlusel jääda kahele viimasele kohale ning tagasi pöörduda kokku kuue pronksiga, mida meie Viire promoks kuis jaksaks. Kui meil aga IBOl sai üks esimese pronksi (veidi allpool hõbedat), teised aga jäid madalamatele kohtadele, loeti tulemus näruks. Kuid see on teema, mida ma parema meelega ei meenutaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar