Hoopis kole lugu toimus pärast vannitoast väljumist, kui oma puhta pesu kotist värskeid trussikuid otsisin. Mu muidu kroonilisest nohust vaevatud nina tabas kirbe sigaretihaisu. Selgus, et mu puhas pesugi haiseb. Ainus lootus saada haisuvabu rõivaid on külastada võimalikult sageli riidepoode. Ma ise olin väga rahul oma T-särgivalikuga, eriti tänu nende selga istuvusele ja hinnale. 19-kroonise T-särgi hind on isegi vaata et vähem kui enamik sokipaare, mida soetatakse selleks, et need veel pesta ja teistki korda kanda. Igatahes kavatsen ma ilmutada erakordset kokkuhoidlikkust ning kasutada oma meeldivavärvilisi T-särke korduvalt. Esimesel päeval oli mul seljas tsüaanikarva särk, teisel päeval kekutasin erksinisega, siis vahepeal oli valge, täna on rohekashall. Ka meie nn vormisärk on tegelikult sinine. Kardan, et ma ei suudaks ka iga päev kolm korda tualetti vahetades kõiki kaasavõetud rõivaid ära kanda.
Hommikulauas olin üksi, kuigi Karin oli juba söönud. Seekord oli igas komplektis vaid üks kahvel, mistõttu magustoitu tuli süüa teelusika ja väikese noaga. Tegelikult ongi söögilaud ainuke organiseeritud punkt olümpiaadil, sedagi vaid Olympose restoranis. Tegelikult saadetakse meid peaaegu iga kord erinevasse ruumi sööma, näiteks oli eilne lõuna ruumis, kus meil ka avatseremoonia toimus. Siit ka ilmselt põhjus, miks ruumide dekoreerimisele pole absoluutselt aega ega raha raisatud. Ainsamad olümpiaadile viitavad asjad on fuajees asuv welcome-silt ning üksikud A4 sildikesed näiteks bussidel või õpilaste töökohtades. Mujal otsigu igaüks ise endale sobiv koht. Mitte et see just kuigi suur puudus oleks, kuid jätab siiski mulje kokkuhoiust. Näiteks Belgias oli terve ruum dekoreeritud spetsiaalselt olümpiaadihõnguliseks, eriti suursugused on aga olnud IBO-üritused. Valgevene oli selles mõttes tipp. Vähe sellest, et meie busse eskortisid miilitsate salgad, viidi meid ka just mööda linna peamisi tänavaid, kus kõikjal rippusid üle tänavate ja bussipeatusteski olümpiaadile viitavad loosungid ja plakatid.
Hommikulauda tuli Karin tagasi, kes pani lapsed mõtlema olümpiaadi raskusele. Selle sisuline osa tundus meile ja ka õpilastele suhteliselt kerge ja arusaadav. Seda enam soovitas Karin tähelepanu pöörata pisinüanssidele alates joonejämedusest graafikutes kuni ühikute ja ümardusastmeteni. Arvata on, et ka teiste riikide meeskondadele ei ole seekordsed ülesanded kuigi rasked. Ilmselt isegi mitte 12-aastasele noorimale osalejale.
Mingil ajal 9 paiku oli Karin saanud esimese praktikumipäeva tööde koopiad. Vaatasime need läbi. Kuigi paljudel puhkudel on raske hinnet panna, kuna tööd võisid erineda ning meil tuli vaid uskuda, mida lapsed kirja on pannud, oli siiski olemas ka mingisugune õigete vastuste leht. Mulle usaldati hinnata ökoloogia osa. Püüdsin olla oma meeskondade suhtes leebe. Üksikute küsimuste lõikes sai üks või teine neist rohkem punkte, kuid kokku sai minu arvutuste järgi kumbki tiim 43 punkti. Ma isegi ei tea, kui palju kokku võis saada.
Timo hindas B-meeskonna biokeemia (tegelikult fotosüntees, pigmentide eraldamine jms) ja Karin A-meeskonna oma. Timo arvutas kokku 46 punkti ja Karin 36. Sealsete graafikute lugemine valmistas mõlemale peavalu, kuna ülesande tekst nägi ette kõverate vahemike lugemist, tegelikult loetavat aga tippe. Kindlasti on see koht, kus meie ja kohaliku hindaja arvamused ei kattu.
Täna on õpilased kusagil mägedes turnimas ning pidid einestama miskis kloostris. Kere pole veel hommikusöögistki toibunud, kuid pärast tööde hindamist jäi veel vaid tund lõunaeineni. See pidi seekord toimuma Dionysuse ruumis, või midagi sarnast. Igatahes tundub, et see on sama ruum, kus me esimese suurema diskussiooni maha pidasime ja oma töid tõlkisime. Pärast lõunat peaks toimuma teise eksperimendipäeva laborite külastamine, siis aga taas hommikuni kestev diskussioon koos tõlkimisega.
Esimest eksperimenti silmas pidades oli seda tõlkimist küll kaugelt rohkem kui see töö vajas. Eriliselt mõttetuks nimetasid seda minu tõlgitud mesilase-juttu ka võistlejad ise. Timo sai selle peale susata, et mina olevat suutnud ainult selle ära tõlkidagi. Kui lehekülgede arvu loendada, siis tõlkisin siiski kaugelt rohkem muid tekste ka. Sõnade hulga osas võib muidugi utreeria, et need kaks mõttetut lehekülge sisaldasid rohkem teksti kui kogu ülejäänud ökoloogia test kokku.
Siis meenutas Timo, et keegi poistest olla kurtnud, et neile olid pähe antud oranžid laboriprillid ning kästud siis lahuse värvusi eristada. Ma pakkusin, et sellisel juhul pidi oranž lahus valgena tunduma, Timo aga vaidles mulle vastu. Tal on selleks kindlasti hea selgitus, kuid mina mäletan oma optikakursusest küll seda, et kui punast objekti punaste prillidega vaadata, tundub too valge. Aga võimalik, et ma ajan taas kõik sassi, kuna ma pole iial viitsinud ühessegi vaidlusse viimasel ajal kuigi innukalt süveneda. Vaidlema asudes tekivad pinged ja tõuseb vererõhk. Kuid kui teine mees oma õigsuses nii kindel on, siis pole ju midagi toredamat kui temaga nõustuda ning lasta tal selles teadmises edasi elada. Võimalik, et ta puutub millalgi praktikas vastava asjaga kokku ning siis saab teada, kas tal oli õigus. Selle kohta kehtib marksistlik aksioom: praktika on tõe kriteerium.
Eile enne magamaminekut küsis Timo minult, et kas ma juba olen jõudnud ka kirja panna, et ta minult seda küsis. Ma mõtlesin siin, et isegi kui ta salamisi loeb mu märkmeid, eriti nögavaid ta enda kohta, siis pole sellest ju midagi halba. Hea tahtmise korral saaks ta seda kõike ju hiljem ka mu blogist lugeda, kuigi iial ei või kindel olla, et ma siin kõiki inimesi õigete nimedega nimetan.
Karin arvas, et täna võiks Timo minna laboreid inspekteerima, kuivõrd eelmisel korral käisime meie. No mingu jah. Kuid hea meelega läheksin siiski ka mina oma fotokatega kohale. Egas selles sassilöödud numbritoas ka kuigi mugav pole. Basseini ääres sunniks mind vedelema ehk vaid selle eest makstav kõrge tunnitasu koos lisasoodustusega (nt tasuta espresso iga tunni järel). Kusjuures ma peaksin mainima, et Timol on suisa kalduvus nimelt kogu ruum võimalikult sassi ajada, käterätid ja saunalinad mööda elamist laiali pilduda, enda asjad kui ussipesa hoida ning ase tegemata jätta. Minul on kummaline komme kõiki neid asju väljaspool kodu korras hoida. Võimalik, et Timo tunnebki end sedaviisi koduselt. Temast veelgi hullema seapesatekitajana tunnen veel vaid Radkot, kellega mul on olnud suisa piinlik ühes ruumis elada ja ühes lauas süüa.
Selles suhtes olid mu kahtlused õiged, et korraldajad jätsid tagamõttega meile päevaplaanid välja jagamata. Siis oleks olnud üpris keeruline neid kolm korda päevas muuta. Nüüd aga hoitakse meie tegemistel teatavad rütmi sees, kuna aeg-ajalt tuleb käia fuajees uusi märkmeid uurimas, kui ei taha mõnest järjekorsest bussist maha jääda. Meenub, et Timo kommenteeris hiljem seda eilset käsitööliste juures käimist kui mingit jama. Tema oli lootnud, et seal on asjad korraldatud sarnaselt meile, et inimesed on kohal ja teevad reaalselt tööd, samas kui valminud tooted on müügil. Sealne asi olla meenutanud pigem mingit kunstipoodi.
Käisin siis üksi laboris. Sõit sinna käis mööda teisi radu ja pettis mu täiesti ära, nii et ma arvasin, justkui meid viidi teise kohta. Tegelikult lähenesime samale ülikoolikompleksile lihtsalt teisest küljest. Tegin usinasti pilte, nii et suurema fotoka mälukaart sai täis. Kaardi vahetanud suurema vastu, jätkasin samas vaimus.
Õues on ikka tapvalt palav, termomeeter teatas, et +28. Bussis ja ruumides on konditsioneer, mis siiski elada lubab. Täna vaatasin veidi hoolikamalt neid tsisterne hoonete katustel ning nägin siiski ka valguselemente. Eilne giid teatas ka, et kütmisele nad raha ei raiska, pigem vastupidi. Ma tõesti ei oska arvata, mida siin üldse kütta olekski. Praegu on alles kevad, kõikjal majade vahel on möödunud aastane kuluhein ja prügi, justkui oleks lumehanged äsja sulanud. Tegelikult tundub, et prügikoristuspäeva pole neil siin välja kuulutatud ning prügikastidest nad eriti ei hooli. Samuti sai eilse ekskursiooni jäigus selgeks, et linna nimi on Lefkosia, mida rahvusvaheliselt nimetatakse Nicosiaks ning kus on umbes 200 tuhat elanikku. Pindalalt tundub see linn küll suurem kui Tallinn olevat.
Täna panin tähele ka teeviitasid, mis teatasid, et toimiva lennuväljani on kõigest 50 km ringis, suurima ja suletud lennuväljani (Limassol) aga 80 ringis. Öösel taksoga sõites ajas meid ärevusse nii sihtlinna nimetus kui ka distants, mis tundus koletult pikk olevat. Samas, euro kilomeetri eest ei tundu üldse kuigi kallis ühe taksosõidu kohta.
Kui tagasi jõudsin, sain esimesena elektoonilise koopia, mida võis kohe tõlkima hakata. Uks oli avatud ning slaavi rahvusest koristaja korjas Timo trussikuid ning tegi voodeid. Mees ise vaatas tugitoolis lösutades multikat. Varsti saabus ka teine koristaja, kellega siis meie oma valjuhäälselt venekeelsesse sõnelusse laskus, kahtlustamata seda, et me sõnakestki taipame. Valjuhäälne vaidlus käis neil tööjaotuse üle.
Ühes elektoonilise olümpiaaditööga rabasin ka paar väljaprinditud eksemplari ja jaotasin need kolleegidele. Peagi peab keegi minema arutelule. Ma loodan, et saan seekord oma tõlketöö teostada jahedas ja vaikses numbritoas. Iseasi, mis saab võimalikest muudatustest... Timo jaotas osad ära, igale enamvähem proportsionaalselt.
Aga nagu võis ka arvata, muudeti lõunaeine kohta. Käisin ju selle Dino-ukse taga uurimas, kuidas lauad paigutatud on. Selgus, et laudu seal polnudki ning lõuna toimus ikka tavapärases restoranis. Mike uuris selle välja ning tegi asjakohase muudatuse ka ajakavasse. Keegi hispaanlanna nähvas, et peaks tõstatama küsimuse, kes kõige selle asja organiseerija on. Pärast lõunaeinet, märkis Timo, et ma peaksin endale korseti soetama. Tegelikult olen ma temast märksa kleenum, kui vaadata õlavöödet ja kõike, mis jääb allapoole vööd. Keskkoha osas on meil kõigil aga mulle suuri pretensioone ning sellega peab lähiajal midagi konstruktiivset ette võtma.
Timo võttis mu pulga ja viis selle Karinile kopida. Nii ma ei saagi veel oma tõlketööd alustada. Kel janu, sel jalad, nagu ütleb kurisõna... eks ma peangi siis vist oma mälupulga järel käima.
Seekordne tõlkimine oli märksa vaevutum, kuna seekord kulus diskussioonile palju vähem aega ning mitte kõik diskuteerijad ei karjunud mikrofoni. Millegipärast läksin ka mina juba alguses alla ning sinna ka jäin. Karin jagas tõlgitavad osad ümber ja mulle jäid esimesed 11 lehekülge. Sain nendega valmis veidi pärast õhtueinet, samas kui Timo sai oma osaga veel enne seda valmis. Veel oli hea, et kuni lõpetajate peomeluni koridoris ja kõrvalruumis seisid meie ruumi uksed lahti ning lakke polnud süüdatud prožektorilaadseid lampe, mis andsid küll jõudsasti valgust, kuid mitte eriti palju vähem ka soojust.
Kui tõlkimine läbi, tulid ökoloogiaosa vastused. Iga meeskond pidi lehele kirjutama omapoolse versiooni, seejärel sai vastu žüriipoolse. Ilmselt lähevad vaidlusalused küsimused arutlemisele, kuid seda juba järgmisel hommikul.
Kandsin mõlemate rühmade mõlemate osade hinded veel ka teistkordselt hinnetelehele ning tõin välja diferentsid. Vaid paaris kohas oli žürii meist kõrgemini hinnanud, 3-4 kohas aga oli olukord poole punkti võrra vastupidi. Timole käib kohutavalt närvidele, kui ma "blogisen" ning ta leiab, et mul peab pidevalt tegemist olema. Palju ei puudunud, et oleksingi nähvanud, et mina töötasin peamiselt piirkonnavoorudes ning üldse töötan ma kiiremini ega tee eestikeelses tekstis vigu. Karin tõlgib samas veel siiamaani põhiosa. Eks mul siis tuli ka ette võtta abikäe roll ning asuda vastuslehti tõlkima. Ülemustel on ju alati õigus.
Ikkagi saime oma tõlketööd täielikult valmis veel enne ühte öösel. Kui mul igasuguse tõlkimisega inglise sellest muidu polegi raskusi, siis üksikud tähelepanematused võivad maksta kallist hinda. Näiteks ei saanud ma aru, mis on "acid-based indicator", kuna arvasin, et happel põhinevad indikaatorid on kahtlased. Selgus aga, et sõna oli "acid-base indicator", mis tähendab hoomis happe-aluse indikaatorit.
Siis sain veel pahandada selle eest, et tõmbasin oma arvutist mälupulga välja selliselt, et ei lõpetanud protseduuri. Ma pole tavatsenud seda teha, kuna olin aru saanud, et kui sedasorti protsessi mitte lõpetada, võib arvutis vastav draiver käima jääda. Muidugi ei tasu loota, et Timo minu arvuti vahemälu ülekoormatuse pärast muretses. Ta arvas, et seesugune pulga väljatõmbamine löövat tema puga mälu puha segamini. Vat ei tunnegi seda tänapäeva tehnikat nii täpselt. Igatahes võiks see olla üks küsimus, mida ma esitan oma ühele kahest teadaolevast lahkest itimehest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar