Vahemereheietused (II)

Teise päeva hommik tuli tõugata veidi hilisemaks, kuna magama saime pärast tüütut reisi ju siiski alles kl 5 paiku hommikul. Mu toanaaber teatas õhtul, et kavatseb kaua magada, hetke enne uinumist aga teatas, et siiski tahab duši all ka käia ning keeras äratuse veidi varemaks. Naiivselt lootsin, et ta äratab ka mind.

Mina tõusin Timo usina riietumise peale. Ta kiirustas sööma. Läksin siis ka ise duši alla ning leotasin endalt reisitolmu. Vannitoas oli lisaks vannile ka kahesüsteemne dušš, mis tegi olemise mugavaks. Loomulikult plnud mul kuskile kiiret, ehkki alles hiljem tulin mõttele, et kuigi ma hommikused söögikorrad vabalt vahele võiksin jätta, ei saaks miski keelata mulle pisikest kohvi. Tõepoolest, kui ma restorani jõudsin, olid kümned kelnerid ametis lauakatete vahetamisega lõunaste vastu, kuid portjee juhatas mind lahkesti lauda ning sovitas ka süüa. Ma valisin siiski vaid kohvi, kelneri pealekäimisel ka pisikese pokaalitäie apelsinimahla. Kohv ei olnud suurem asi.

Seejärel jalutasin veidi ümber hotelli ning imetlesin palme ja mitmeid õistaimi, millistest tuttavamad olid vaid õitsevad rododendrnid. Juba öösel Larnaka lennujaamas, mis asub Nicosiast mitusada kilomeetrit lõunas, kuulsin suitsupääsukesi. Needsamad pääsukesed lendlesid ka nüüd ringi, lisaks laulis ennastunustavalt mingi põõsalind, kelle ma oleksin aed-põõsalinnuks ristinud juhul, kui see oleks meie faunasse kuulunud. Üle lendas ka kõikjal kanda kinnitanud hallvares ja tuututas pargituvi. Noored ligunesid basseinis. Tegelikult ei olnud ametliku kava järgi enne kl 20 mingit tegevust ette nähtud. Siis on aga pidulik õhtueine koos avasõnavõttudega.

Vaatamata sellele, et kleepisin enda ihule uue Nicreti plaastri, mille nimetus harmoneerub kenasti linna nimega, tegin vilus paar suitsu. Võtsin reisile kaasa ainult poolteist pakki sigarette ega kavatse kogu oma varandust nende juurdeostmisele kulutada. Tegelikult on vaid oma numbritoas mõnus olla, keerasin siin konditsioneeri 17 kraadile (päevaks keeras Timo selle 10 kraadile, kuna ta ise ruumis ei viibi). Kui soe on õues, ei taha ma isegi mitte teada. Viimaste sigarettide järel läksin tuppa ning leidsin üllatusena oma sängist enda nimele väljastatud kaupa täis seljakoti, nokatsi ja nimesildi. Kotis oli pastats, võtmehoidja, kaks musta värvi T-särki ja vähemalt kilo kirjandust. Pole vist tarvidust lisadagi, et kõik need olid teemakohased ja kandsid EUSO'08 embleemi, välja arvatud Küprose kohta käiv kirjandus, millise kojutarimise mõttekuse üle pean veel sügavamalt mõtisklema.

Soovist teha olemist hubasemaks, lülitasin teleri sisse. Selle ekraanil seisis minu nimele tulnud MESSAGE. Lugesin läbi, tänasin mõttes kaunite tervituste eest ning otsustasin lõpuks uurida, kas tas on WiFi levi. Vahepeal käis veel ruumiteenindaja, et kontrollida, kui suure hulga noosist me minibaarist realiseerinud oleme. Tegelikult ei olnud ma seda mitte puutunudki. Ma poleks selle pealegi tulnud, et asi on peidetud peegli taha kappi, kui ma poleks arvanud, et seal taga peab riidenagi olema. Öösel ostsin oma kaasahaaratud sentide eest (kokku €1.25) mingi külma kohvi, mis osutus kehvemaks kui kohv, mis mul päeva või paar tassis seisnud on. Aeg-ajalt keegi helistas, kuid ma ei olnud kuigi varmas vastama, teades, et selline kõne läheb mulle kalliks.

Lõpuks siis selgus, et on küll ruumis WiFi levi, aga sissepääsuks peab mingisuguse parooli nõudma. Ma ei saanudki aru, mis see kreeklanna mulle telefonis vastas. Pidin ise alla retseptsiooni minema, et asja lähemalt uurida. Koleda nüansina hakkas mul nii fotoka kui ka läpaka aku tühjaks saama, ent siinne 220-voldine süsteem omas pistikuid, mida ma polnud kusagil mujal varem näinud. Igatahes võib elektriga ja igasuguste akude laadimisega tõsiseid probleeme tekkida.

Ja saingi nii parooli kui ka adapteri, mis elu veidi rõõmsamates toonides vaadata lubas. Kahjuks selgus, et lõunat pole meile täna ette nähtud ning üks tund internetti maksab 6 eurot. Kahtlemata on see märksa odavam kui Iirimaal, kus üks tund maksis vist 15 eurot, kui mu mälu mind nüüd alt ei vea.

Ma ei usu, et viitsin Hilton Park hotellist kuigi kaugele jalutada. Jalgsi käimine ei ole just minu tugevaim külg. Seeõttu suudan loodetavasti suurema mureta aega veeta ka internetiressursse või raha raiskamata. Võimalik, et püüan veidi pilte teha. Jaanus küll tellis minult vähemalt ühe eksootilise mutuka pildi, ent kuna siinne kliima ei ole selleks kõige soodsam, ei ole ma kindel, kas plaani suudan ületada. Mingisuguse tiivulise ma isegi tabasin, ehkki ei kujuta üldse ette, kuidas see välja kukkus. Mõne päeva eest me suutsime koostada putukapildistamise valemi: ilm peab selleks olema päikesepaisteline, kuid jahe ja kuiv. Siin on päikesepaisteline ja kuiv küll, ent jahedusest pole jälgegi. Üksikud putukad on kole vilkad ning nende objektiivi tabamine suur kunst. See ainumaski, kelle olemus lubas arvata, et tegu võiks olla mõne kimalaselaadsega, solvus mu peale ning asus mind hoopis ründama. No näis, mis saab.

Selgus, et noored olid leidnud ajaviitekeskuse lähedal, millest ühele poole jäi jõusaal, sellest veidi edasi bassein ning sinnasamasse suveniiride ja muu huvitava muuseum-müügiletid, taas kord mõnusa võimaluse kaarte mängida. Timo ja Roland mängisid pinksi (kui sedas kutsutakse tegevust, kus kaks inimest taovad mingisuguste ümarate lauatükkidega üht pisikest valget palli ning laua keskel on arusaamatu võrk). Ainult Karin oli kes teab kus šoppamas. Püüdsin teha pilte, ent mu uue Nikoni aku sai tühjaks. Numbrituppa naasnuna avastasin, et saan sama adapteri külge lisaks läpakale veel ka akulaadija ühendada. Järgnevad paar tundi on seega sisustatud - laen akut.

Ühtlasi selgus, et Timo läpakal pole Wifit ning mul avaneb võimalus talle enda arvutit laenata. Ma ju võtsin endale parooli ning ilmselt võlgnen juba selle tüki eest hotellile €6. Ka Timole anti parool, mis oleks väljastatud justkui minu nimele. Eks paistab, kuidas see maksmine aset leiab. Mina igatahes otsustasin, et kui tasuta (või EUSO kulul) netti ei pääse, siis kannatan ma selle nädalakese ka netita ära.

Laskusin avara fuajee kohvikusse ning tellisin endale virsikujäätise ning kohvi. Kui ma neid nautisin, meenus mulle ühtlasi, et pidin ju enne ärasõitu vahetama AHHAA küsimuse. Kuid pole vast hullu, las ripub see Maa sisemuse küsimus seni. Naastes vahetan, kui Janno ette pole jõudnud. Pealegi on hetkel AHHAA esileht täis suuri reklaame, nii et küsimuseni paljud ehk ei jõuagi.

Ka suure Panasonicu aku sai tühjaks. Kuulsin, et ettekandjaneiud kõnelesid omavahel vene keeles ning tellisin veel ka espresso, seekord siis neile tuttavas keeles. Rääkisime veidi juttu. Selgus, et enamik neidusid pärines Ukrainast. Anastassia, kellega mul oli au kõnelda, ei suutnud päris hästi vahet teha olümpiaadil, seoses millega mina kohal viibisin, ja olümpiamängudel, küsides lausa kolm korda üle, et mis alal me võistleme.

Koos espessoga (mis arvet uurides näis olevat mulle meeskonna poolt välja tehtud) tuli arve alla €16. Ma usun, et sedamoodi "valge inimesena" end tunda polegi aegajalt liiga paha. Pigem sajakroonine kohv nahavahel kui kahtlaselt paisuv arve interneti eest. Ühtlasi suitsetasin ära kõik kaasasolnud sigaretid. Ma loodan, et ma ei viitsi kusagile poodi minna, et uusi osta. See poleks lihtsalt viisakas nende suhtes, kellele ma poole suuveerega justkui lubasin siin olles suitsetamisest loobuda.

Panasonicule akut otsides leidsin kadunud AA-patareide sarnased akud, mis ma olin aparaadi lisataskusse poetanud. Et ma neid ärasõidu eel ei leidnud, jätsin AHHAAle kuuluva Olympose kaasa võtmata ning opereerin nüüd vaid kahe aparaadiga, millest kumbki pole liialt käpas, et mitte praakpilte peljata.

Pildistamisega on alailma see raudreegel, et peab ette arvestama, mille jaoks neid pilte tehakse ja milline on see kvaliteet, mida oodata. Näiteks Timol on küll profikaamera, kuid ta teb pilte vaid erakordsetest juhtudest. Mina plõksin pidevalt. Kui nüüd neid pilte võrrelda, siis 30 korda 20-meetrisele kangale trükituna on ilmselt Timo omad paremad, neist saab ka tikutopsisuuruse osa välja zoomida. Kuid kui silmas pidada, et pildid pannakse näiteks pildialbumi portaali, pole kvaliteedil erilist vahet. Pigem tuleb Timo tippkvaliteetseid pilte kordades vähendada, et neid üldse üles laadida annaks. Lühidalt: ega ma polegi täpselt aru saanud, mis peale kekutavate mega- või gigapikslite või zoomi kordade neil pillidel erilist vahet ongi? Ma olen sedavõrd laisk, et pole viitsinud endale selgeks teha sedagi, millised näitajad millest kõnelevad. Ehk et millise masinaga on parem öösel, millisega hämaras, millisega ruumis, millisega saalis ja millisega päikeses pildistada. Eks katse-eksituse meetod aja siinkohal asja sajaga ära. Kui piltide põhjal mitte trükkida kõrgkvaliteetset fotoalbumit, siis pole küll vahet, kas see võte on tehtud 900-kroonise seebikarbiga või 35000-kroonise kompuutriga, millele ette on kinnitatud 72000-kroonine superobjektiiv. Viimast kallist riista kaasas kandes peab enne võileiva ära sööma, kui seda tõsta jaksad. Teiseks peab pidevalt muretsema, et see kurisõrme ulatusse ei jääks või et sellele mõni magnetväli või muu jubedus peale ei tuleks. Lihtsa ja odava kaamera võlu on veel ka selles, et see mahub portsigarina taskusse. Ja muidugi võiks ju nüüd arvata, et ma siin nende sõnadega lohutan end, kuna niikuinii pole suuteline endale korralikku kaamerat soetama. Tegelikult on mul tõsi taga, mille kohta võiksin tuua absurdse näitegi.

Ülemöödunud aastal sõitis spetsiaalselt pealinnast kohale fotgraaf, et minust kui autorist Äripäeva raamatu tarvis pilt teha. Kaasas oli tal just seesugune pill, mille maksumus kisub luksusmaasturi hinnaklassi. Nagu arvuti: tegi minust 2 minuti jooksul umbes paarsada pilti. Erinevates režiimides ja puha. Fotokas seadis need pildid siis ise kenasti kaustadesse, erineva taustaga pildid eraldi ja puha. Need kaks minutit tundsin end kui maailmakuulus modell. Tulemuseana avaldati aga pisem kui tikutopsi etiketi suurune mustvalge foto. Kas see kõik tasus seda vaeva? Kuid vähemasti tehti pilt minust ju profikaameraga ja professionaalse fotograafi poolt!

Arvutikell kisub viiele. Peaks välja uurima, milline on kohalik aeg. Tegelikult peaks Eesti ja Küpros kuuluma samasse ajavööndisse, kuid ei või ju iial teada. Sai kontrollitud: kellaajad on identsed.

Aga ilm läks viluks. Keerasin konditsioneeri lausa +12 peale ning läksin täidetud akusid sisaldavate aparaatidega jahile... Edutult. Endiselt on kõik mutukad kusagile peitunud. Üsna raske on suitsetamist maha jätta, isegi kui mina olen Eesti meeskonnast ainus suitsetaja, kuid samas kui suitsetamine on lubatud nii fuajees kui ka tubades. Meie toas keegi ei suitseta. Kuid seesugune sügavmagus tubakalõhn ei mõju tühjale kõhule just kuigi hästi. Siiski murdsin oma varasemat lubadust ning ostsin pakikese. Ilmselt leidsin selliseks ostuks kõige kallima koha - äsja avatud baari. Pakk Marlborot maksis €4.10. Isegi kroonidesse ümber arvutatuna pole see siiski mu elu kalleim suitsuost. Hetkel juhib Goteborg enam kui 72 meie krooniga pakist, järgneb vist Visby. Brüsselis maksab pakk suitsu, kui mul õigesti meeles on, €2.45.

Vahepeal selgus, et Karin oli kogu päeva lihtsalt maganud ning läbi lugenud ka Küprose kurioosse ajaloo, mille kohaselt 1974. aastal türklased saarele sisse marssisid ega enam kuidagi ära minna ei soovi. Isegi tutvustavas brošüüris seisab uljalt kirjas "Türgi poolt okupeeritud territoorium". Seejärel oli paljudel jama ruumi sissepääsukaartidega ning veel selgus, et Karinil pole võimalik meie ruumi helistada. Kõigele vaatamata otsustasime oma meeskonnaga lasta end pildistada, nagu päevakavas ka ette oli nähtud. Selleks tuli riietuda vormisärkidesse, mille paremal varrukal ilutses värviline Teaduskooli embleem. Pärast pildistamist jäi veel pisut enam kui pool tundi piduliku õhtueineni...

Need pool tundi läksid kui linnulennul, mil sain läbi vaadatud ja kommenteeritud järgmised 5 minutit filmist "Vesi". Hotell on liiga suur. Kus tahes mujal ja varem on olnud rahvusvaheline olümpiaad ikka hotellis A ja O. Siinsesse mellu kaob see ära. Siin on ühekorraga mitmeid tähtsaid üritusi, kuhu kohale toodud nii lipsudes ja ülikondades kui ka kirikurüüdes (talaarides?) mehed ning nende ettevõtmisi jäädvustav televisioon. Meie pidulik avaõhtusöömaaeg toimus saalides Cyprus A ja B. Peab lisama, et analoogseid saale näikse hotellis olevat kümneid.

Avasõnavõtt oli mage ja äärmiselt viletsas inglise keeles. Multinatsionaalne kelnerite seltskond ei osanud kuidagi teenindamist ära jagada. Algul tõi keegi tumedanahalisest ja asiaadist segavereline Nigel meie lauale kolm pudelit vett. Peagi aga korjati needki ära. Siis tuldi igaühelt ükshaaval küsima, kas me üldse soovime vett. Nagu arvatagi võib, istus iga riigi meeskond omaette ümarlauas. Pakuti ka valget ja punast veini ning kogu meie 9-liikmelisest seltskonnast lasi seda endale valada ainult Karin. Hiljem võttis küll Taavi ka ühe lahja Carlsbergi õlle. Apelsinimahlaga hakati aga pärast esimest klaasi koonerdama, rõhutades, et alates teisest tuleb endal maksta. Naljakas, samas kui enamik meist ei tellinud isegi mitte veini, tulnuks teise mahla eest maksta.

Laual olid lisaks kahele pokaalile valmis pisike taldrik väikese koogikahvliga, kaks paari nuge ja kahvleid ning lusikas. Kahtlustasin, et tuleb priske kolmekäiguline lõuna. Suur oli aga mu üllatus, kui laudkonade kaupa hakati rahvast ruumi nurgatagusesse otsa juhatama, kus oli nn buffet. Salateid ja muid huvitavaid asju. Hautatud kala, kaheksajalad jpm. Paraku laadisid paljud oma taldriku juba esimeste kausside juures kuhjaga täis ning olid sunnitud siis hõrgumatest ning soojadest roogadest loobuma. Soolase leti lõpetas grillpraad, millelt kokk killukesi lõikas, et need ikka salatikuhilale kuidagiviisi otsa mahutada.

Olin sunnitud rohkem kui pooled road maitsmata jätma. Samas, magustoidud, milliste valik ulatus ka enam kui kümneni, olid siiski väiksemateks kildudeks lõigatud, nii et degusteerimist jagus kauemaks. Igatahes degusteerisin ma seni kuni päevane toiduvajadus sai kustutatud. Päevane jäätis oleks nagu unes olnud.

Siis algas taidlus. Täiskasvanud inimesed olid end riietanud mingitesse kummalistesse kostüümidesse ning hakkasid muusika rütmis laudade vahel kekslema. Ma arvasin, et mind seesugune meelelahutus ei huvita ning suundusin veel kord öhe, lootes leida tänavavalgustite lähedusest putukaid, mida Jaanuse jaoks pildistada. Ei olnud seal kedagi peale paari tirdi. Mul tuli enne ruumi pääsemist ka endal retseptsioonist läbi käia, kuna seekord oli ka minu kaart kehtivuse kaotanud ega avanud ust.

Tuppa naasnult nukrutsesin veidike selle üle, et ei saa sõpradega suhelda, kuid lootuses, et nad minu pärast väga ei muretse, otsustasin siiski filmi kommenteerimisega jätkata, kuna midagi kole olulist poleks mul nagunii rääkida olnud või poleks see jutt olnud pooltki nii täiuslik kui siia kirja pandu. Igatahes polnud see just see hetk, kus oleks tasunud tunni aja lobisemise eest 6 eurot maksta.



Veel enne 23 oli pidu läbi ja rahvas tubadesse laiali läinud. Timo helistas Karinile ning uuris välja, et enne 8 meil eriti kiiret kuskile polegi. Kuid et järgnev öö tuleb põrgulikult töine, kus ehk ei jää mahti isiklikke märkmeidki teha, tuleks veidike puhata.

Võtsin raamatu ning asusin lugema. Raamat on parim sõber sellele, kes peab sõbraks neid, kes teda magama laulavad. Mu seekordne lugemisvara ei kuulu just kehvemate hulka, kui autorit silmas pidada (Agatha Crhristie), ent tõlge võinuks pisut parem olla.

Kuigi meile igaks juhuks ei jaotatud päevaplaanegi, mis võimaldaks sujuvalt neid plaane muuta, peaks kusagilt meelde jäänult pärast hommikueinet toimuma kl 10 pidulik avatseremoonia. Seejärel peaksid mentorid minema laboreid külastama. Külastuse järel algavad pikad ja põhjalikud vaidlused ning paar tundi enne südaööd läheb tõlkimiseks. Ülehomme on ju võistlejatel praktiline töö.