Vahemereheietused (I)

Igasugune reisimine on natuke tüütu, eriti kui sa pole enam oma esimeses nooruses ning kondid igalt poolt valutavad. Olin juba eelmisel päeval ostnud bussipileti nii endale kui ka Karinile, kes mulle nüüd terve päeva 100-kroonise sooduspileti võlgu oli ning mitu 5-eurolist kohvi Praha lennujaamas välja tegi.

Tallinna lennujaam on tõepoolest suhteliselt uhkeks muutunud. Ehitustööd veel käivad. Et inimesed oma jalgu ära ei murraks ega valele lennukile ei eksleks, sõidutati meid lennujaamabussiga oma 100 meetrit õige õhusõidukini. Seesugust praktikat rakendatakse kõikjal. Et lend Prahasse kestis vaid umbes poolteist tundi, siis pakuti toidu asemel üks soojaks aetud sai ning tükike õunapirukat.

Prahas ei viitsinud keegi linna peale jalutama minna, kuigi järgmist lennukit tuli oodata pea pool päeva. Olime kohal umbes pool neli kohaliku aja järgi, edasi aga pidime sõitma 10 paiku. Kauplustest hakkas mulle silma näiteks kellapood, mille aknal oli silt: hinnad eurodes. Odavamaid Zenit-kellasid ma ei hakanudki otsima, kuid üks kallemaid maksis umbes €9700. Kui on olemas kaup, siis kindlasti leidub sellele ka ostja, nagu mu kauaaegne kolleeg ja poeomanik Kimsto tavatses öelda. Terve lennujaama peale oli vaid üks punkt, kus oli võimalik suitsetada. Selleks oli mingisugune golfiteemaline õllesaal. 0.33-liitrine Coca Cola ZERO maksis seal 145 kohalikku krooni. Ma võtsin topeltespresso, mis maksis 240 krooni, ehkki maitses nagu tavaline kohv. Ajavööndi-vigurite tõttu jõudsime kohale alles kell 2 öösel.

Sattusime samasse lennukisse iirlaste ja leedukatega. Kui ma Iiri meeskonna esindajat tean juba kümne aasta ringis ja IBO päevilt, siis noor kena leedukas osutus tundmatuks. Ta näis tegevat tükil ajal tuttavlikku ja äratundmisrõõmu väljendavat nägu, enne kui ma sellest lõpuks aru sain. Siis vaatasid ka Karin ja Timo läbiotsimispunkti poole ja päästsid noormehe piinlikust situatsioonist. Mina vahtisin ikka nagu mauk. Mulle hakkas meenuma, et Dima rääkis mulle mõne päeva eest midagi just sel teemal, et Leedu on tänu EBO ettevõtmisel nüüd ka mitmendat aastat IBOl ning meie suured plaanid Balti bioloogiaolümpiaadiga läksid tänu sepakontori susserdustele vett vedama. Kuid see noormees pidavat mind hästi teadma ja kindlasti sel teemal rääkida tahtma. Parem, kui ta ei räägiks. Mida mul on öelda? Mina pole mittekeegi. Ma ei tegele enam ammu EBOgagi, rääkimata siis IBOst või BBO-st. Noormees tuli otsejoones naerulsui minu juurde, pistis käe pihku ja tervitas mind eesti keeles ja nime pidi. Jah, ta pidavat eesti keeltki päris hästi oskama. Umbes nagu Birute Želvite (Klaas), ainult vastupidi. Igatahes püüan mina temaga sel teemal mitte juttu teha. Viirel oli olnud suuri raskusi meie meeskonnale 60-krooniste T-särkide väljamaksmisegagi ja nõudnud, et kohanimesid või aastaid särkidele ei trükitaks, et neid saaks ikka aastast aastasse kanda. Seda samas kui isegi meist märksa vaesemad riigid lasevad igal aastal kogu meeskonnale teha kas rahvuslikud kostüümid või rätsepaülikonnad. Kardetavasti poleks minust temale vestluskaaslast isgi siis, kui ma veel tegeleksin IBOga, mis ülimalt nahhaalsel moel minult Dimaga sm Sepa poolt ära võeti.

Lefkosiasse jõudsime kohale öösel kl 2 paiku. Nagu ka karta võis, ei olnud meile keegi tulnud lennujaama vastu, et rõõmsalt tervitada. Lennujaam nägi välja vanem ja väsinum kui Tallinnas. Maja ees sebisid mõned autod, millistel roolid puha valel pool. Lennujaama servas oli rodu kreeklasi, kes möödaminejaile pakkusid taksoteenust. Rohkem kui tunni passisime niisama, kuni iirlane helistas mitmele poole ning organiseeris seejärel kõiki 4 kaupa taksodesse. Sõit hotellini maksis €50. Timo arvates oli vahemaa umbes 100 km. Kogu tee sõitsime kaunis kiiresti, umbes 100-120 km/h, kusjuures turske kiilas keskealine taksojuht pidi aegajalt rooli lahti laskma, kuna tema kaks mobiili pidevalt helisesid ning tal tuli neile valjuhäälselt vastata. Sagedamini helises "Tom & Jerry" multika tunnusmeloodiaga telefon. Mul ei tule kusagil paremini und, kui liikuvas sõidukis, nii ma siis jäingi tukastama ja ärkasin alles hotelli juures.

Hilton Park hotell Nicosias näeb seestpoolt välja märksa luksuslikum kui väljast. Taas kord teatati nii meile kui ka teistele sama lennukiga saabunud meeskondadele, et selle lisaöö eest tuleb tasuda ekstra ja sularahas ning et võistlejad paigutatakse tubadesse kahekaupa. Järgmisel päeval pidi asi alles algama ning oodata võis suurt ümberpaigutamist. Viimane ei puuduta loodetavasti mentoreid, kes juba algselt pidid kahestes tubades olema.