Väga palju on räägitud mitmesugusest ühistööst, selle voorustest ja tulemuslikkusest. Vanasõnagi, et mitu pead on ikka mitu pead vihjab jõuliselt sellele, vaatamata oma tautoloogilisusele. Kuid igasuguste kokkulepetega pole siiski üheselt lihtne.
Tihti olen ette võtnud mitmeid ühistöid ja -tegemisi. Paraku aga tunnen sageli, et see teine pool, kellega esialgne kokkulepe jäi, justkui veab mind alt. Nii on näiteks varem juhtunud mitmete artiklite avaldamisega. Saab justkui kokku lepitud nii kirjastaja kui ka kaasautoriga, mis ajaks asjad valmivad. Teen oma osa ära ning kujutan ette, et töö hakkab kahe autori vahel pendeldama selliselt, et kumbki aina lihvib ja täiendab. Mul on olnud ka mitmeid positiivseid kogemusi, mistõttu olen veendunud, et selline asi toimib. Kui nüüd aga teine pool mistahes põhjustel viivitab? Näiteks on nii hetkel rohkem kui paari artikliga. Kuna algautoriks on olnud peaasjalikult just teine pool, siis võiks ju käega lüüa ja asja sinnapaika jätta. Kuid tobe on see, et tihtilugu on mul endal selliste ilmumine kusagil "deklareeritud" ja kindlalt plaanis. Mida sellisel puhul teha? Jätta algautor kõrvale ning tegeleda asjadega ise?
Varasematest aegadest on mul ka hoopis negatiivseid kogemusi, kus ma olen nii mõnegi artikli praktiliselt valmis kirjutanud ning saatnud siis kaasautorile selle mõningate faktide täpsustamiseks, kuna nii on tahtnud toimetus. Paraku aga neid täpsustusi ei tule. Sellisel puhul kaob igasugune huvi tühja tööd teha.
Olgu, viskame plaanid nurka ja jätame need artiklid kus seda ja teist. Algautor ise kannatagu. Olgu, suudan ehk ära põhjendada sellegi, miks ma oma planeeritud töö tegemata jätsin. Kuid mismoodi ma parandan mõra näiteks minu ja kirjastaja suhetes?
Kui mina oleksin kirjastaja, siis ma lihtsalt edaspidi minusugust "autorit" tõsiselt ei võtaks ega mingisuguseid kokkuleppeid temaga ei sõlmiks. See aga omakorda tähendab, et meie niigi kitsad nišid avaldamiseks aheneksid veelgi. Ja kui samasse kohta tulevikus veel midagi avaldamiseks pakkuda, siis surnud ringina taas "tühja töö" hinnaga. Ehk et tehku ma artikkel korralikult valmis, siis nad selle pealt alles vaatavad, kas seda üldse tasubki avaldada...
Nagu paljude torinate puhul, võiks selgi teemal kümme korda pikemalt heietada, ent siis riskiksin ju nendegi väheste lugejate hulga vähenemisega.
Tihti olen ette võtnud mitmeid ühistöid ja -tegemisi. Paraku aga tunnen sageli, et see teine pool, kellega esialgne kokkulepe jäi, justkui veab mind alt. Nii on näiteks varem juhtunud mitmete artiklite avaldamisega. Saab justkui kokku lepitud nii kirjastaja kui ka kaasautoriga, mis ajaks asjad valmivad. Teen oma osa ära ning kujutan ette, et töö hakkab kahe autori vahel pendeldama selliselt, et kumbki aina lihvib ja täiendab. Mul on olnud ka mitmeid positiivseid kogemusi, mistõttu olen veendunud, et selline asi toimib. Kui nüüd aga teine pool mistahes põhjustel viivitab? Näiteks on nii hetkel rohkem kui paari artikliga. Kuna algautoriks on olnud peaasjalikult just teine pool, siis võiks ju käega lüüa ja asja sinnapaika jätta. Kuid tobe on see, et tihtilugu on mul endal selliste ilmumine kusagil "deklareeritud" ja kindlalt plaanis. Mida sellisel puhul teha? Jätta algautor kõrvale ning tegeleda asjadega ise?
Varasematest aegadest on mul ka hoopis negatiivseid kogemusi, kus ma olen nii mõnegi artikli praktiliselt valmis kirjutanud ning saatnud siis kaasautorile selle mõningate faktide täpsustamiseks, kuna nii on tahtnud toimetus. Paraku aga neid täpsustusi ei tule. Sellisel puhul kaob igasugune huvi tühja tööd teha.
Olgu, viskame plaanid nurka ja jätame need artiklid kus seda ja teist. Algautor ise kannatagu. Olgu, suudan ehk ära põhjendada sellegi, miks ma oma planeeritud töö tegemata jätsin. Kuid mismoodi ma parandan mõra näiteks minu ja kirjastaja suhetes?
Kui mina oleksin kirjastaja, siis ma lihtsalt edaspidi minusugust "autorit" tõsiselt ei võtaks ega mingisuguseid kokkuleppeid temaga ei sõlmiks. See aga omakorda tähendab, et meie niigi kitsad nišid avaldamiseks aheneksid veelgi. Ja kui samasse kohta tulevikus veel midagi avaldamiseks pakkuda, siis surnud ringina taas "tühja töö" hinnaga. Ehk et tehku ma artikkel korralikult valmis, siis nad selle pealt alles vaatavad, kas seda üldse tasubki avaldada...
Nagu paljude torinate puhul, võiks selgi teemal kümme korda pikemalt heietada, ent siis riskiksin ju nendegi väheste lugejate hulga vähenemisega.
6 kommentaari:
Mulle tundub, et taolisel puhul oleks ehk abiks kavandatud kaasautorile ultimaatum esitada. Et kui teatud päevaks kaaspanust pole, on temaga krõška ja jutule enam ei võta, arendad üksi ja enda nime all edasi.
Võimalik, et antud torin viitab kaudselt minulegi, kes ma pole veel aega leidnud ühe webxani algatatud artikli väga pika eelmustandi ülevaatuseks ja kärpimiseks. Samas puuduvad mul igasugused andmed selle artikliga seonduvate mistahes eelkokkulepete kohta (kirjastajate, toimetajatega vms). Igatahes võtan selle loo käsile nii pea, kui muud kiired toimetused asu annavad (tõenäoliselt juba sel nädalavahetusel).
Nonii, nüüd on vahepeal alumise postituse man olnud õhtusöögipilt siia ümber kolinud. Ja nüüd ma saan aru ka asja ideest (fotoalbum.ee ja webxani varasema MSN-i-kommentaari toel, selmet vaadata pildiallkirja IE-ga). ;)
Ootaksin mahlakaid näiteid. Selline üldsõnaline torin jääb tõesti lahjaks ;)
See on Firefoxist tobe jah, et ta seesuguseid elementaarseid asju teha ei lase. Muide, mulle tundub, et nii see HTML, java kui ka PHP keel on kak raz välja mõeldud eelkõige Internet Explorerit silma peetud.
Üldiselt ei ole FF-l häda midagi, see blogi-juhtum on üks paarist erandist.
Ja kindlasti ei saa ka nõustuda sellega, et programmeerimiskeeled on välja mõeldud IE-st lähtudes. Pigem ikka vastupidi... :P
Postita kommentaar