Kas needused on olemas? Selle küsimuse võiks püstitada ka kui probleemi või siis kui hüpoteesi. Igatahes oleksin mina vabatahtlikult nõus vastavas eksperimendis katseobjektina osalema. Vähe sellest, et ilmselt on needuse alla sattunud minu pisike roheline POT, sest millega muidu seletada sellega nii sageli toimuvaid apsakaid, needuse all näikse olevat ka professor Krulli seminar, õigemini minu osalemine selles.
Kõik algas juba sellest, kui ma sain liialt hilja, praktiliselt eelmisel õhtul, teada esimesest seminarist möödunud aasta oktoobris. Kui see polnud koguni nii, et ma sain selle toimumisest meeldetuletuse alles siis, kui sündmus oli möödas. Polegi enam täpselt meeles, igatahes ma vist viibisin kusagil mujal üritusel, mistõttu polnud paar päeva arvutitki näinud, rääkimata oma elektroonsest kirjavahetusest. Teisel korral oli samaks ajaks juba ammu mingi teine üritus planeeritud, kolmandal korral magasin sisse ja neljandal korral maha. Need sisse- ja mahamagamised on nagu need on. Igatahes kõige põnevam on tänane juhtum.
Küll mina olin hädas tänase Berlineri tekstiga. Nimelt see endaga rahulolev juudihärra oli tsiteerinud enda vähemalt kolmes artiklis kedagi Glaserit ning välja toonud üksjagu punkte ligi paarist tosinast "eksperdi" tunnusest. Lugesin seda niipidi ja lugesin naapidi, ikka tundus kogu see tekst mõttetu jurana, mis endas midagi uut ei sisaldanud. Siis lõpuks palusin propsisel pilk peale visata ning teha paarisõnaline kokkuvõte sellest, mida ta seal olulist näeb. Kujutasin ette, et sellest kokkuvõttest kujuneks mulle meelepärane süst asjaga jätkamiseks. Samas olin seda põhiteksti vähemasti viiel korral edasi-tagasi lehitsenud ning diagonaalis lugenud, iga kord selle teo juures praktiliselt magama jäädes. No ei ole mu jaoks midagi uut väites, et eksperdid on need inimesed, kes on mingil oma kitsal erialal spetsialistid. Mitte et see lause väär oleks. Kuid see on ju elementaarne mõte, mida poleks küll vähimatki põhjust inglise keelest tõlkida. Kindlasti on maailmas veel sadu inimesi, kes selle peale tulnud on ning kümneid, kes selle kirja pannud. Nii ei suutnudki ma taibata, miks ma peaksin selle Glaseri suuravastust läbi Berlineri lugema. Või milliseid avastusi tegema. Kusjuures see oli veel üks asjalikumaid lauseid.
Kokkuvõte osutus märksa kopsakamaks kui seda oodata lootsin. Propsis oli ära teinud suure töö ning kirjutanud 5-leheküljelise kokkuvõtte, mille sisu oli umbes sarnane sellele, mille ma ise olin pisut lühemalt kirja pannud. Loodetavasti oli sellest vähemasti talle endalegi kasu. Vähemasti ei tahaks ma mõelda, et see nüüd päris tühjaks tööks osutus.
Igatahes vaatasin veel hommikulgi oma märkmed läbi, lugesin propsise kokkuvõtet, printisin need ja veel mõned lähedased materjalid välja ning suundusin väikese ajavaruga kesklinna suunas. Mul oli kindel plaan pärast seminari veel ka oma põhitöökohalt läbi astuda ning sekretärile allkiri anda ning tagastada oma kolleegile paar installimisketast, mille läbi ma poole möödunud aasta lõpust üritasin filmiklippi CD peale saada.
Parkisin oma seekordse Omega Torni juurde ning vänderdasin marxumajja. Selgus, et maja oli tervikuna remondis. Muidugi on tudengi enda asi, kust ta info leiab, kuid et olin saabunud tunniplaanis märgitud ajal tunniplaanis märgitud kohta, siis olin enda peale veidi pahane, et polnud kuuldusi millalgi marxumajja saabuvast remondist ning pedaosakonna kolimisest sedavõrd tõsiselt võtnud, et sedapuhku olukorda kontrollida. Igatahes tundus mulle, et sedavõrd tõsisest muudatusest tulnuks tudengeid teavitada. Tudeng muidugi ise süüdi, et eelmisel korral kohal polnud. Nagu ka üle-eelmisel, üleüle-eelmise ja ka kõige esimesel.
Tormasin siis paanikas kõrvalmajja Lossi tänavas, kuna sageli toimuvad ka seal mainitud osakonna seminarid. Valvuritädi laiutas vaid käsi, kuid oli mind lahkesti nõus aitama kontaktandmete leidmisel ning teadis veel sedagi, et ärakolinud osakond olla oma telefoninumbrid enesega kaasa võtnud. Lubas isegi oma lauatelefonilt helistada. Tõsi, sisetelefoniga helistamine on ülikoolis tasuta.
Sain ühenduse alles kolmandal korral. Kuigi ma tundsin professori koheselt häälest ära, tegin siiski näo, justkui räägiksin kellegi neljandaga. Küsisin siis arglikult, et ega tema ei tea, kus võiks täna toimuda professor Krulli seminar. Selle peale ta käratas, et ta ise ongi Krull ning et ta pole mind seal seni näinud, kuid et asi toimub ikka Krulli kabinetis, kuna neid pole palju. Jutu lõppu mainis siiski, et see kabinet on Salmes 133.
Mis siis muud kui jalad selga ja Salmesse. Kuid kuna ma olin juba enda kohta liiga suure maa maha kõndinud ning tegemised kõrvalhoones tegemist tahtsid, otsustasin keemiahoonest siiski läbi hüpata. Paraku hindasin end üle. Neljandale korrusele jõudnult olin sedavõrd võhmal, justkui kannaksin 12. kuud last või oleksin 107-aastane. See on see suitsetamine! Tegelikult on omajagu süüd ka hüpertoonial ning lordoosil. Kuid et meie põhiseaduse järgi pole ükski süüdi enne kui see on Kohtus süüdlaseks tunnistatud, pääsevad need põhikurilased taas karistuseta.
Mu põhitöökohas polnud kolleegi kohal ning mul tuli oma ruumi pääsemiseks leida salapanipaigast võti. Et selles panipaigas (mati all) on aga paarkümmend võtmekomplekti, siis kulus õige pundi leidmisele mitu minutit. Loomulikult on selles õiges pundis kolm nummerdamata ja muul moel tähistamata võtit ning otse loomulikult lõikas lukku alles viimane. Ruumis ei viibinud ma kaua, panin vaid CD-d kolleegi lauale ning väljusin. Lukustasin ukse, asetasin võtme mati alla ja trehvasin õnneks kokku laborandiga. Viimasele tänu ei roninud ma sekretäri otsima teiselt korruslt, kuna tolle kabinet oli hoopis kolmandal.
Sekretär oli seekord kohal. Kuid et ta veel eile saatis kõikidele osapooltele e-kirja selle kohata, et ootab tervet müriaadi töötajaid lepingut allkirjastama (struktuurüksuse nimetus ju muutus!), siis oli seal tõhus järjekord. Proa Jüriadol oli veel mitmeid lisaküsimusigi, mistõttu kulus seal vähemalt kümme minutit. Kuid leping sai allkirja ning juriidiliselt on kõik korras (jokk).
Igatahes kui ma majandusmaja kõrvalt algava trepi ees seisin, et professori surmast üles minna, oli kell juba peaaegu pool ehk umbes veerand tundi seminari algusajast möödunud. Kui nüüd professori tiitleid selle tõusva tee järgi jagataks, eriti vastavalt selle kasutaja olukorrale pärast katse läbimist, oleksin selle küll auga välja teeninud. Mäkke tõus oli niivõrd vaevaline, et ma unistasin teleportatsioonist. Maa tõmbas mind seekord erilise tugevusega. Igatahes kui ma üles Rotundi juurde jõudsin, pidin maha istuma ja tükk aega lõõtsutama. Jäi veel sadakond meetrit autoni. Peas vasardasid Krulli kurjad sõnad, et ta polevat mind seni näinudki. See eelhäälestus poleks tõotanud head. Vähemasti oleks see tipnenud mõne priskema lisatööga, mille tegemiseks mul hetkel küll vähimatki isu polnud. Isegi kui ma oleksin kohe autosse hüpanud, oleksin oma esimesse seminari jõudnud alles poole pealt. Nii ei sobi.
Tulemuseane jõudsin järeldusele, et ma võin selle kohustusliku aine võtta ka millalgi tulevikus. Ootan õige, millal Krull maha rahuneb ning ründavalt positsioonilt taandub. Õppejõu asi on teha oma aine tudengile sedavõrd huvitavaks, et too jätaks või söömata, kui aga saaks seminaris osaleda. Näiteks oli mul sageli sama tunne Toomela seminaridgega. Need olid huvitavad ja ka õpetlikud (mitte küll et see siiamaani veel ÕISi oleks kantud). Igatahes tundub ka Krulli seminariga mingisugune saatuslik needus majas olevat. Näis, kuidas olukord siis lõpuks laheneb. Ega vaatamata ka saatuse nöökidele ei jää ju omati lahendused tulemata.
Kõik algas juba sellest, kui ma sain liialt hilja, praktiliselt eelmisel õhtul, teada esimesest seminarist möödunud aasta oktoobris. Kui see polnud koguni nii, et ma sain selle toimumisest meeldetuletuse alles siis, kui sündmus oli möödas. Polegi enam täpselt meeles, igatahes ma vist viibisin kusagil mujal üritusel, mistõttu polnud paar päeva arvutitki näinud, rääkimata oma elektroonsest kirjavahetusest. Teisel korral oli samaks ajaks juba ammu mingi teine üritus planeeritud, kolmandal korral magasin sisse ja neljandal korral maha. Need sisse- ja mahamagamised on nagu need on. Igatahes kõige põnevam on tänane juhtum.
Küll mina olin hädas tänase Berlineri tekstiga. Nimelt see endaga rahulolev juudihärra oli tsiteerinud enda vähemalt kolmes artiklis kedagi Glaserit ning välja toonud üksjagu punkte ligi paarist tosinast "eksperdi" tunnusest. Lugesin seda niipidi ja lugesin naapidi, ikka tundus kogu see tekst mõttetu jurana, mis endas midagi uut ei sisaldanud. Siis lõpuks palusin propsisel pilk peale visata ning teha paarisõnaline kokkuvõte sellest, mida ta seal olulist näeb. Kujutasin ette, et sellest kokkuvõttest kujuneks mulle meelepärane süst asjaga jätkamiseks. Samas olin seda põhiteksti vähemasti viiel korral edasi-tagasi lehitsenud ning diagonaalis lugenud, iga kord selle teo juures praktiliselt magama jäädes. No ei ole mu jaoks midagi uut väites, et eksperdid on need inimesed, kes on mingil oma kitsal erialal spetsialistid. Mitte et see lause väär oleks. Kuid see on ju elementaarne mõte, mida poleks küll vähimatki põhjust inglise keelest tõlkida. Kindlasti on maailmas veel sadu inimesi, kes selle peale tulnud on ning kümneid, kes selle kirja pannud. Nii ei suutnudki ma taibata, miks ma peaksin selle Glaseri suuravastust läbi Berlineri lugema. Või milliseid avastusi tegema. Kusjuures see oli veel üks asjalikumaid lauseid.
Kokkuvõte osutus märksa kopsakamaks kui seda oodata lootsin. Propsis oli ära teinud suure töö ning kirjutanud 5-leheküljelise kokkuvõtte, mille sisu oli umbes sarnane sellele, mille ma ise olin pisut lühemalt kirja pannud. Loodetavasti oli sellest vähemasti talle endalegi kasu. Vähemasti ei tahaks ma mõelda, et see nüüd päris tühjaks tööks osutus.
Igatahes vaatasin veel hommikulgi oma märkmed läbi, lugesin propsise kokkuvõtet, printisin need ja veel mõned lähedased materjalid välja ning suundusin väikese ajavaruga kesklinna suunas. Mul oli kindel plaan pärast seminari veel ka oma põhitöökohalt läbi astuda ning sekretärile allkiri anda ning tagastada oma kolleegile paar installimisketast, mille läbi ma poole möödunud aasta lõpust üritasin filmiklippi CD peale saada.
Parkisin oma seekordse Omega Torni juurde ning vänderdasin marxumajja. Selgus, et maja oli tervikuna remondis. Muidugi on tudengi enda asi, kust ta info leiab, kuid et olin saabunud tunniplaanis märgitud ajal tunniplaanis märgitud kohta, siis olin enda peale veidi pahane, et polnud kuuldusi millalgi marxumajja saabuvast remondist ning pedaosakonna kolimisest sedavõrd tõsiselt võtnud, et sedapuhku olukorda kontrollida. Igatahes tundus mulle, et sedavõrd tõsisest muudatusest tulnuks tudengeid teavitada. Tudeng muidugi ise süüdi, et eelmisel korral kohal polnud. Nagu ka üle-eelmisel, üleüle-eelmise ja ka kõige esimesel.
Tormasin siis paanikas kõrvalmajja Lossi tänavas, kuna sageli toimuvad ka seal mainitud osakonna seminarid. Valvuritädi laiutas vaid käsi, kuid oli mind lahkesti nõus aitama kontaktandmete leidmisel ning teadis veel sedagi, et ärakolinud osakond olla oma telefoninumbrid enesega kaasa võtnud. Lubas isegi oma lauatelefonilt helistada. Tõsi, sisetelefoniga helistamine on ülikoolis tasuta.
Sain ühenduse alles kolmandal korral. Kuigi ma tundsin professori koheselt häälest ära, tegin siiski näo, justkui räägiksin kellegi neljandaga. Küsisin siis arglikult, et ega tema ei tea, kus võiks täna toimuda professor Krulli seminar. Selle peale ta käratas, et ta ise ongi Krull ning et ta pole mind seal seni näinud, kuid et asi toimub ikka Krulli kabinetis, kuna neid pole palju. Jutu lõppu mainis siiski, et see kabinet on Salmes 133.
Mis siis muud kui jalad selga ja Salmesse. Kuid kuna ma olin juba enda kohta liiga suure maa maha kõndinud ning tegemised kõrvalhoones tegemist tahtsid, otsustasin keemiahoonest siiski läbi hüpata. Paraku hindasin end üle. Neljandale korrusele jõudnult olin sedavõrd võhmal, justkui kannaksin 12. kuud last või oleksin 107-aastane. See on see suitsetamine! Tegelikult on omajagu süüd ka hüpertoonial ning lordoosil. Kuid et meie põhiseaduse järgi pole ükski süüdi enne kui see on Kohtus süüdlaseks tunnistatud, pääsevad need põhikurilased taas karistuseta.
Mu põhitöökohas polnud kolleegi kohal ning mul tuli oma ruumi pääsemiseks leida salapanipaigast võti. Et selles panipaigas (mati all) on aga paarkümmend võtmekomplekti, siis kulus õige pundi leidmisele mitu minutit. Loomulikult on selles õiges pundis kolm nummerdamata ja muul moel tähistamata võtit ning otse loomulikult lõikas lukku alles viimane. Ruumis ei viibinud ma kaua, panin vaid CD-d kolleegi lauale ning väljusin. Lukustasin ukse, asetasin võtme mati alla ja trehvasin õnneks kokku laborandiga. Viimasele tänu ei roninud ma sekretäri otsima teiselt korruslt, kuna tolle kabinet oli hoopis kolmandal.
Sekretär oli seekord kohal. Kuid et ta veel eile saatis kõikidele osapooltele e-kirja selle kohata, et ootab tervet müriaadi töötajaid lepingut allkirjastama (struktuurüksuse nimetus ju muutus!), siis oli seal tõhus järjekord. Proa Jüriadol oli veel mitmeid lisaküsimusigi, mistõttu kulus seal vähemalt kümme minutit. Kuid leping sai allkirja ning juriidiliselt on kõik korras (jokk).
Igatahes kui ma majandusmaja kõrvalt algava trepi ees seisin, et professori surmast üles minna, oli kell juba peaaegu pool ehk umbes veerand tundi seminari algusajast möödunud. Kui nüüd professori tiitleid selle tõusva tee järgi jagataks, eriti vastavalt selle kasutaja olukorrale pärast katse läbimist, oleksin selle küll auga välja teeninud. Mäkke tõus oli niivõrd vaevaline, et ma unistasin teleportatsioonist. Maa tõmbas mind seekord erilise tugevusega. Igatahes kui ma üles Rotundi juurde jõudsin, pidin maha istuma ja tükk aega lõõtsutama. Jäi veel sadakond meetrit autoni. Peas vasardasid Krulli kurjad sõnad, et ta polevat mind seni näinudki. See eelhäälestus poleks tõotanud head. Vähemasti oleks see tipnenud mõne priskema lisatööga, mille tegemiseks mul hetkel küll vähimatki isu polnud. Isegi kui ma oleksin kohe autosse hüpanud, oleksin oma esimesse seminari jõudnud alles poole pealt. Nii ei sobi.
Tulemuseane jõudsin järeldusele, et ma võin selle kohustusliku aine võtta ka millalgi tulevikus. Ootan õige, millal Krull maha rahuneb ning ründavalt positsioonilt taandub. Õppejõu asi on teha oma aine tudengile sedavõrd huvitavaks, et too jätaks või söömata, kui aga saaks seminaris osaleda. Näiteks oli mul sageli sama tunne Toomela seminaridgega. Need olid huvitavad ja ka õpetlikud (mitte küll et see siiamaani veel ÕISi oleks kantud). Igatahes tundub ka Krulli seminariga mingisugune saatuslik needus majas olevat. Näis, kuidas olukord siis lõpuks laheneb. Ega vaatamata ka saatuse nöökidele ei jää ju omati lahendused tulemata.
6 kommentaari:
Tänase needuse vältimiseks oleks tasunud juba eile välja uurida seminari toimumispaik. Ka minuga on korduvalt selliseid "needusi" juhtunud.
Üldisemas plaanis on aga webxanil ilmselt tugev sisemine tõrge (hirm?) antud seminari suhtes, mis ongi asjaolusid suunanud sedasi, et ta pole neisse seminaridesse jõudnud. Saatusega pole siin nähtavasti küll tegemist. Aga see on kõigest minu tõlgendus.
Tegevuspaiga muutumise peale poleks ka mina mingil juhul tulnud. Küll aga oleksin palju suurema ajavaruga kohale komberdanud ja kõik teised vajalikud liigutused hiljemaks jätnud.
Hiljemaks jätmine oli ka mul plaanis, kuid palju õudsem oleks olnud HILJEM UUESTI tagasi tulla samasse kohta, eriti kui see liikumine nii vaevaline on.
Hirm? Ma ei tea, kas see sõna on selles kontekstis õige. Igatahes ei karda ma ju hiirtki. Jutt on ka sellest olnud, miks ma pole seminaridesse jõudnud.
Nüüd oleks ju just hea kõnelda needustest ja saatustest. Viimasest pole ma ainustki sõna muide pajatanud. Või on propsise arvates needus ja saatus sünonüümid?
Toimumiskohana on hetkelgi ÕISis märgitud HTPK.02.145 Märkused: Õppetöö toimub Ülikooli 16 ruumis 108
Ok, kui asukohaga asi nii ühene oli, siis võtan selle soovituse tagasi. Samas nõustun kass27-ga, et hirmsa seminarihimu korral tasunuks muud asjatused targu edasi lükata.
Keemiahoone juurde saanuks pärast mugavasti ka autoga.
Teine tahk ka: webxanist olnuks ju kaval arendada välja suhtlus mõne kaasdoktorandiga, kellelt saaks tarvidusel sarnaseid asju kärmelt mobiilitsi üle küsida, selmet ise rängalt pead vaevata, suuri otsinguid ette võtta ning lõpuks kurjale professorile privaatkõne sooritada. (brrrr!)
Sedalaadi vähene suhtlemissoov (v.a meilitsi ja MSNitsi) ei tule kasuks ka muudes valdkondades. (Tean seda ka omast käest.) Positiivsed asjad elus avalduvad eeskätt kaasinimeste kaudu, ja samuti on noist tihti kasu negatiivsete asjade ärahoidmisel. Küllap kass27 lisab siia juurde mõne hea mõtte suhtlusvõrgustiku kohta.
Hirm ei ole webxani kui karastunud persooni puhul tõesti sobivaim sõna. Aga ehk siis vastumeelsus, tõrge vms? Pean nimelt silmas kolme viimast korda, kui on karta olnud professori pahameelt eelmiste puudumiste üle ja koledaid karistus-lisaülesandeid.
Needus ja saatus ei ole sünonüümid, eks võtsin kinni webxani väljendist saatuslik needus.
Needus pannakse inimesele peale teise inimese poolt teatud maagiliste toimingute abil. Needuse toimemehhanisme ei oska ma paraku selgitada, selle kohta tuleks juurde lugeda. Ilmselt on tegu miskit laadi energeetilise rünnakuga inimese "nähtamatute kehade" vastu. Hiljuti Pealtnägijas rääkisid meie lugupeetavad riigilt ametlikku koguduseks tunnistamist ihkavad satanistid, kuidas nemad harrastavad neile vaenulike inimeste äraneedmist, ja mida koledat siis neetutega hakkab juhtuma. Samas on küllaltki raske uskuda, et keegi võis nõnda tugevasti soovida webxani takistada seminaridesse jõudmast, et kas ise vastava needuse esile manas või selleks satanistide või mõne tumedamat sorti nõia poole pöördus.
Saatuse vääramatu jõu suhtes olen tõtt-öelda aasta-aastalt üha skeptilisemaks muutunud. Tähendab: kui inimene jätkab oma elu väljakujunenud viisil, siis küllap ongi tema jaoks paigas teatud edasine elustsenaarium. Aga piisab vaid rakendada vaba tahet ja midagi muuta - ning võtabki saatus hoopis uue suuna. Nii ma vähemasti hetkel asjast aru saan. Ehkki, teatav müstiline (fataalne) alatoon sellele teemale siiski jääb.
Igatahes, Webxani senisesse 4 seminari mittejõudmine tulenes eeskätt objektiivsetest asjaoludest, ma tõesti ei näe siin erilisi saatuslikke juhuseid. Küllap ise üht-teist teisiti tehes oleks saatus olnud ka "armulisem". Igatahes jääme lootma helgemale homsele! Ja ehk ka see seminar veel sel aastal arvestatud saab. :)
Samas väärib eraldi kiidusõnu tänase blogikande põhjalikkus ja muhe-eneseirooniline stiil, vaatamata teema kurbloolisusele. ;)
Postita kommentaar