Üldjoontes kuulub ülemagamine unehäirete hulka. Seekordne sissekanne ei ole mõeldud unehäirete igakülgseks analüüsimiseks. See pole isegi mitte liigse magamise analüüs. Toon siinkohal välja vaid mõningad otsingumootoriga leitud tarkusterad eestikeelsetelt veebilehtedelt.
Häirivaks on osutunud see minu isiklik probleem, mille tõttu õhtuti uni tulla ei taha ning hommikuti raske ärgata on. Kui esinevad juhused, kus väga kindlasti tuleb kaunis varakult ärgata, siis eelistan pigem üldse mitte magada, et mitte riskida sissemagamisega. Kusjuures sissemagamine ei pea ilmtingimata tähendama väljamagamist. Veelgi kurvem on see, et öisel üleväsimuse ajal ei taha mõte enam soravalt liikuda ning suurem osa tegemistest muutub kole kohmakas, aeglaseks või koguni vigaderohkeks. Hommikuti (nt kl 14) pärast ärkamist kulub vähemasti paar tundi kohvitamisele, kuni mõtted taas klaaruvad.
Muidugi võib seda tublisti seostada aastaajaga. Kindlasti on sellel kõige määravam roll. Oleksin tõepoolest vist suuteline ka talveund magama, kui ühiskondlikud kohustused teisiti ei määratleks. Teisalt ei soovi ma kuidagi ka leppida mõttega, et kolmandik oma elust lihtsalt maha magada.
Autor ja allikas: Villu Päärt; Äripäev
Warwicki ülikooli ja Londoni University College'i teadlased avastasid, et inimesi, kes olid kärpinud oma uneaega seitsmelt tunnilt viiele, ohustas 1,7 korda kõrgem üldine surmarisk ning kaks korda suurem südamehaigusse suremise risk.
Inimesed, kes põõnavad öösel üle kaheksa tunni, on samuti ohus: neid ähvardab kaks korda suurem surmarisk, kusjuures surma põhjuseks pole tavaliselt südamehaigus.
Warwicki ülikooli arstiteaduskonna professor Francesco Cappuccio jälgis 10 308 avalikus teenistuses töötava inimese uneharjumuste mõju nende tervisele aastail 1985-1988 ning võttis nendega, kes olid elus, uuesti kontakti 1992-1993. 2004. aastal vaatles ta uurimisrühma hulgas suremust ning võrdles neid inimeste uneharjumuste kohta kogutud andmetega.
Arvesse võeti ka muud faktorid: vanus, sugu, perekonnaseis, ametikoht, suitsetamine, kehaline koormus, alkoholitarbimine, inimese hinnang oma tervise kohta, kehamassiindeks, vererõhk, kolesteroolitase ning teadaolevad haigused.
Cappuccio sõnul on teada, et napp uneaeg tõstab ülekaalulisuse, kõrge vererõhu ja diabeediriski. Samas pole selge, miks palju magamine samuti surmajuhtude arvu suurendab. Mõnede põhjustena tõi professor välja depressiooni, madala sotsiaalse staatuse ning vähi.
"Seitse tundi und öö jooksul on tervisele optimaalne ning uneaja vähendamine võib kaasa tuua haigusi," lisas ta.
Samal teemal on nii Eesti Päevaleht Onlines kui ka Eesti Ekspressis sõna võtnud ka Madis Taras, kes oma toimetatud tõlkeloos rõhtuab, et "Teadlased hinnangul on tervisele kõige kasulikum magada ööpäevas seitse tundi."
Tea Raidsalu Porstimehest on kirjutanud portaalis Tarbija 24
Samuti tõstab depressioon kahekordselt riski haigestuda teise tüübi diabeeti. Samuti suurendab vähene uni või liigne magamine riski haigestuda teise tüübi diabeeti.
Saidil Ihuhooldus on kirjas:
Stress, vähene või liigne magamine, vananemine, liigne päevitamine…. Need on ainult mõned silma ümbruses elastsuse vähenemise põhjused, andes võimaluse kortsude tekkeks.
Ära puhka liiga palju – depressioon (kurvameelsus) ja liigne magamine käivad käsikäes, kirjutatakse Sclerosis multiplexi käsitleval lehel.
Häirivaks on osutunud see minu isiklik probleem, mille tõttu õhtuti uni tulla ei taha ning hommikuti raske ärgata on. Kui esinevad juhused, kus väga kindlasti tuleb kaunis varakult ärgata, siis eelistan pigem üldse mitte magada, et mitte riskida sissemagamisega. Kusjuures sissemagamine ei pea ilmtingimata tähendama väljamagamist. Veelgi kurvem on see, et öisel üleväsimuse ajal ei taha mõte enam soravalt liikuda ning suurem osa tegemistest muutub kole kohmakas, aeglaseks või koguni vigaderohkeks. Hommikuti (nt kl 14) pärast ärkamist kulub vähemasti paar tundi kohvitamisele, kuni mõtted taas klaaruvad.
Muidugi võib seda tublisti seostada aastaajaga. Kindlasti on sellel kõige määravam roll. Oleksin tõepoolest vist suuteline ka talveund magama, kui ühiskondlikud kohustused teisiti ei määratleks. Teisalt ei soovi ma kuidagi ka leppida mõttega, et kolmandik oma elust lihtsalt maha magada.
Unepuudus ja ülemagamine = surm
Autor ja allikas: Villu Päärt; Äripäev
Unepuudus kahekordistab südamehaigusse suremise riski, liigne magamine aga üldist surmariski, leidsid Briti teadlased.
Warwicki ülikooli ja Londoni University College'i teadlased avastasid, et inimesi, kes olid kärpinud oma uneaega seitsmelt tunnilt viiele, ohustas 1,7 korda kõrgem üldine surmarisk ning kaks korda suurem südamehaigusse suremise risk.
Inimesed, kes põõnavad öösel üle kaheksa tunni, on samuti ohus: neid ähvardab kaks korda suurem surmarisk, kusjuures surma põhjuseks pole tavaliselt südamehaigus.
Warwicki ülikooli arstiteaduskonna professor Francesco Cappuccio jälgis 10 308 avalikus teenistuses töötava inimese uneharjumuste mõju nende tervisele aastail 1985-1988 ning võttis nendega, kes olid elus, uuesti kontakti 1992-1993. 2004. aastal vaatles ta uurimisrühma hulgas suremust ning võrdles neid inimeste uneharjumuste kohta kogutud andmetega.
Arvesse võeti ka muud faktorid: vanus, sugu, perekonnaseis, ametikoht, suitsetamine, kehaline koormus, alkoholitarbimine, inimese hinnang oma tervise kohta, kehamassiindeks, vererõhk, kolesteroolitase ning teadaolevad haigused.
Cappuccio sõnul on teada, et napp uneaeg tõstab ülekaalulisuse, kõrge vererõhu ja diabeediriski. Samas pole selge, miks palju magamine samuti surmajuhtude arvu suurendab. Mõnede põhjustena tõi professor välja depressiooni, madala sotsiaalse staatuse ning vähi.
"Seitse tundi und öö jooksul on tervisele optimaalne ning uneaja vähendamine võib kaasa tuua haigusi," lisas ta.
Samal teemal on nii Eesti Päevaleht Onlines kui ka Eesti Ekspressis sõna võtnud ka Madis Taras, kes oma toimetatud tõlkeloos rõhtuab, et "Teadlased hinnangul on tervisele kõige kasulikum magada ööpäevas seitse tundi."
Depressioon ja krooniline haigus käsikäes tõukavad patsiendi murekuristikku
Tea Raidsalu Porstimehest on kirjutanud portaalis Tarbija 24
Samuti tõstab depressioon kahekordselt riski haigestuda teise tüübi diabeeti. Samuti suurendab vähene uni või liigne magamine riski haigestuda teise tüübi diabeeti.
Toetavad sopsatused
Saidil Ihuhooldus on kirjas:
Stress, vähene või liigne magamine, vananemine, liigne päevitamine…. Need on ainult mõned silma ümbruses elastsuse vähenemise põhjused, andes võimaluse kortsude tekkeks.
Ära puhka liiga palju – depressioon (kurvameelsus) ja liigne magamine käivad käsikäes, kirjutatakse Sclerosis multiplexi käsitleval lehel.
- Sarnast mõtet, tõsi küll, vaid kuulujutu tasemel, viljeleb ka keegi miina oma ajaveebis, märkides, et targem olevat magada paaritu arv tundi ja kindlasti näiteks 7, mitte 8 tundi, kuna paaris arv olla ajule kahjulik.
- Ka PilleRiin oma avalikus internetielus lisab, et "mul on tahtmine magada talveund (aga liigne magamine lõpeb peavaluga)."
- Ajaveebis Bad And Sexy kirjutab Nightnagel, et ta jagab "sellise tarkusetera ka, et magage 7-8 tundi, sest liigne magamine ja liigne alamagamine vähendavad eluiga."
6 kommentaari:
Sedasi võib lõputult targutada. Vajaliku uneaja lõppu tähistavad ikka põiepakitsused, tüütud unenäod või tuimaks magatud liikmed. Ja kõik see võib toimuda kas viiendal või viieteistkümnendal unetunnil :P
Selleks, et tekiks tõhus põiepakitsus, tuleb õhtuti ohtrasti vedelikke manustada.
Luud ja liikmed jäävad muidugi kangeks. Kuid ma isiklikult ei kuule läbi magusa une isegi seda, kui surm pikkade sammudega mulle läheneks, rääkimata siis kondikolinast.
Kass27 peab oma jutuga nähtavasti silmas üldlevinud "ebakorrapärast" magamist, mis kuukeskmisena vast siiski ~7 unetundi tähendab. Mitte et tervislikema uneaja pikkus erinevate isikute puhul märgatavalt ei varieeruks. Ja mitte et ei leiduks koguni inimesi, kes üleüldse ei maga.
Kroonilise alamagamise kahjulik-ohustav mõju on küllaltki loogiline - organism ei jõua sedasi end "reloadida" ja võib ühel hetkel "kokku joosta". Ülemagamisega tundub asi pisut ebaselgem. Aga ise kahtlustan, et äkki tuleneb selle kõrgenenud "surmarisk" asjaolust, et pidev ülemagamine vihjab üldise eluenergia kasinusele, mis on ehk tingitud mõnest varjatud tõvest või ainevahetuse probleemist.
Siin peab propsisega kurvalt nõustuma. Ei saa ilmselt me miski valemiga selle reloadimise vastu.
Samuti tundub äärmiselt põhjendatud hüpotees, mille kohaselt viidatud teadlased on põhjuse ja tagajärje ära vahetanud. Ehk siis mitte liigsest magamisest ei suurene surmarist, vaid eluväsinud ja surmasuus organism magab keskmisest rohkem.
Hee: eelmises sissekandes palun lugeda surmarist siiski surmariskiks.
Väga veenvad põhjendused kõik. Pakun ülemagamise surmariski põhjuseks siiski liikumatust kehaasendist tulenevat verevarustuse häiret. Pikalt koomas olnud joodikutel jäävad tihti jäsemed halvatuks.
Postita kommentaar