Psühholoogid, teoloogid, filosoofid, filoloogid ja mitmed muudkli "loogid" on ammu tõestanud sõna jõu, kuigi sõnad pole muud kui teatud tähendusega häälikute bukett. Mul poleks vähimatki selle vastu, kui sõnadel oleks kindel tähendus. Kuid paraku on ammu selge ka see, et näiteks erinevates keeltes pole sõnade tähendus sama. Loodetavasti on arusaadav, mida ma siinpuhul pean silmas tähenduse all. Liialt hiline tund ei soodusta süvateaduslikke uuringuid.
Või lepiks kuidagiviisi siis kokku, et vähemasti oma keele piires kasutaksime üheseltmõistetavaid sõnu? Olgu seesuguste keerukate ning sisuliselt defineerimatute mõistetega nagu armastus, tarkus, lollus jne tähendustega nagu nendega on, ent üheselt arusaadavaid mõisteid ei peaks ometi hämama. Kohati tundub, et inimestel pole muud teha kui võõrsõnu kõikjalt "sisse tuua" ning seda veel igal erialal separatiivselt. Õnnetutel filoloogidel ei jäägi muud üle kui kasutusse läinud sõnaga leppida. Muidugi on arusaadav, et EKI pole tsenseeriv organisatsioon. Muutuvad ka ajad ja kombed ja isegi tähendused. Lydia Koidula õhkas, kuidas isamaa lehkab, meie aga peame lehaks mingit ebameeldivat haisu.
Selliste kummasõnade saamislugude uurimine võiks olla omaette huvitav ja õpetlikki. Võib-olla peaks selleks puhuks suisa omaette ajaveebi looma. Olemas on muidugi üks mitut tüüpi sõnaväänamisi, ühed tulevad sellest, kui sõnu vales järjekorras ritta seada, teised aga nende algse tähenduse solkimisest. Toon seekord mõned üksikud.
Loomulikult võib sedasorti sõnamoondusi leida ka muust valdkonnast kui kokandusest. Kuid jätan siinkohal lugejale enesele avastamisrõõmu. Ja ma ei räägi siinkohal sünonüümidest ega antonüümidest, vaid muudenditest. Kartuli mugul on varre muudend, pasta on aga makaronitoote muudend.
Või lepiks kuidagiviisi siis kokku, et vähemasti oma keele piires kasutaksime üheseltmõistetavaid sõnu? Olgu seesuguste keerukate ning sisuliselt defineerimatute mõistetega nagu armastus, tarkus, lollus jne tähendustega nagu nendega on, ent üheselt arusaadavaid mõisteid ei peaks ometi hämama. Kohati tundub, et inimestel pole muud teha kui võõrsõnu kõikjalt "sisse tuua" ning seda veel igal erialal separatiivselt. Õnnetutel filoloogidel ei jäägi muud üle kui kasutusse läinud sõnaga leppida. Muidugi on arusaadav, et EKI pole tsenseeriv organisatsioon. Muutuvad ka ajad ja kombed ja isegi tähendused. Lydia Koidula õhkas, kuidas isamaa lehkab, meie aga peame lehaks mingit ebameeldivat haisu.
Selliste kummasõnade saamislugude uurimine võiks olla omaette huvitav ja õpetlikki. Võib-olla peaks selleks puhuks suisa omaette ajaveebi looma. Olemas on muidugi üks mitut tüüpi sõnaväänamisi, ühed tulevad sellest, kui sõnu vales järjekorras ritta seada, teised aga nende algse tähenduse solkimisest. Toon seekord mõned üksikud.
- Kõik me teame, mida endast kujutab mahalaskmine, ometi kuuleme pea iga päev, eriti veel pisemas liikuvas ühissõidukis, kus keegi palub end kusagil maha lasta ning seda otseses mõttes. Kui reisija sooviks, et teda surmataks, peaks ta ilmselt paluma enda kallal "sooritada mahalaksmine".
- Kindlasti enam kui poolsada aastat teadsime me kõik, mis on makaronid, niitnuudlid, lintnuudlid, sarvekesed, teokarbid ja nii edasi, ühendnimetusega makaronitooted. Nüüd meil ei ole selliseid asju enam olemas, olemas on pasta ja pastaroad, ehkki pasta peaks olema püdeljas mass nagu seda on tomatipasta või hambapasta.
- Mis me räägime siin makaronidest, kui isegi piruka mõiste on muundunud. Pirukas oli ikka ahjus küpsetatud täidisega taignaroog, nüüdsel ajal aga on olemas ka nn lahtised pirukad või "karjala pirukad". Kord tellisin mingis toidukohas piruka, sain aga roa, mis minu arusaamade kohaselt oli lisandiga puder. Kausis ja puha, lusikaga söömiseks.
- Mingit osa "lahtistest pirukatest" kutsutakse meil teadmata põhjustel pizzadeks, kuigi on teada, et pizzade obligatoorseks komponendiks on peale õhukese taignapõhja ka tingimata juust ja tomat. Just nimelt tomat, mitte paprika, mitte tomatipasta, mitte ketšup ega ka mitte marineeritud tomatid. Kui soovite paprikapizzat, peab sellel lisaks tomatile olema ka paprika. Kui soovite tomatipizzat, peab sellele olema lisaks kaunistuseks kasututavatele kirsstomatitele ka viiludeks lõigutud tavaline mari.
- Üks müstilisemaid kulinaarseid mõisteid on salat. Vähe sellest, et reeglina pole sellel kübetki salatit, see ei pruugi üldse midagi toorest sisaldada (laias laastus on rosolje ka salat). Peenemates kohtades on moeks pakkuda sooje salateid, mis võiks lõpuks viia ka selleni, et ka tangu-verivorst pole lõppkokkuvõttes muud kui soolde surutud salat.
- Kui jutt juba kulinaariale veeres, siis võtame käsile ka mahla. Vanasti oli mahl see vedelik, mis taime söödavas osas sisaldus. Nüüd on mahl tavaliselt tehtud kontsentraadist ja sisaldab kuni 50% vett. Eriti huvitav nähtus on apelsinimahl, mis sisaldab peeneksjahvatatud apelsinipuu vilja. Koos koorte ja seemnetega. Soomlastel on ausam suhtumine ning nemad nimetavad apelsinimahla mehuks.
- Mehu peakski olema selline joogipoolne vedelik, milles on ka üksjagu viljaliha. Näiteks tomatimehu, kõrvitsamehu, ploomimehu.
- Kas mahla siis polegi? Pole jah. Kui on 80% vett, siis on toote nimetuseks mahlajook või morss, kui aga vett lisatud pole, siis on selle vedeliku nimetus nektar või midagi muud, kindlasti aga mitte mahl, justkui viimane oleks tabu-sõna.
Loomulikult võib sedasorti sõnamoondusi leida ka muust valdkonnast kui kokandusest. Kuid jätan siinkohal lugejale enesele avastamisrõõmu. Ja ma ei räägi siinkohal sünonüümidest ega antonüümidest, vaid muudenditest. Kartuli mugul on varre muudend, pasta on aga makaronitoote muudend.
12 kommentaari:
Vot toitude koha pealt on minul küll täiesti ükskõik kuidas neid nimetada. Söön-joon täpselt niipalju kui keresse mahub. Muidugi eeldusel, et kraam poleks hallitanud ega mädanenud :)))))
Bussilt maha laskmise kohta on bussijuhtidel tavaliselt vastus valmis: pole püssi kaasas :P
Näikse, et bussijuhid pole ka suu peale kukkunud. :P
Webxani jutus sisaldus aga paar norimiskohta ka.
Mis puutub sõna jõudu, siis see on tõesti ilmselge nii psühholoogilises, religioosses, poliitilises kui mitmes muuski mõttes. Üks omaette teema seondub siin näiteks vanarahva seas tõsist aukartust äratanud loitsimisega, kaudselt haakuvad sellega ka maagilise mõjuga ruunimärgid.
Teadmine, et erinevates keeltes pole sõnade tähendus sama, tundub pakkuvat olulise võtme erinevate rahvaste ja kultuuride omapära mõistmiseks. Mõnes järgmises elus peaksin hakkamagi filoloogiks, kulturoloogiks või semiootikuks, et nois põnevates teemades veidi enam selgust saada. ;)
Asjaolu, et keeles leidub mitme tähendusega sõnu, on küllap paratamatu ja seda muuta üpris võimatu. Võtkem või sõnad sulg, viis, post, rohi, pirn, kiri jne. Iseasi, et võidelda annaks mitmesuguste slängi kaudu peale tungivate uusmoodustistega (nt põder soomlase või kama narkootikumi asemel).
Mis puutub pastasse, siis EKI siiski on kergelt selle vastu välja astumas. Nii leiame märksõna 'pasta' alt ÕSist selgituse:
pasta <7> tainjas segu; ei soovita tähenduses: makarontoode, makaronitoit. ▪ Hamba+, joote+, kastme+, poleer+, puhastus+, tomati+, värvi+pasta.
Samas, nii sõnad pasta kui makaron pärinevad itaalia keelest. Oleks õpetlik uurida, kuidas "makaroniõgijad" ise neid eristavad.
Pizza osas tuleb aga webxanile vastu vaielda. Nii leidub Wikipedias definitsioon:
Pizza, in Italian: ['pit.tsa]) is the name of an oven-baked, flat, usually round bread covered with tomato sauce and often cheese, with other toppings left optional.
Mis puutub salatisse, siis selgub, et siin on probleem pigem vastupidine webxani kui hingelt bioloogi kirjeldatule. Nimelt inglise keeles tähistab salad just meie tavatähenduses salatit ehk peamiselt eelroana pruugitavat mitme tükeldatud toiduaine segu. Sõna salat on tegelikult tuletis ladina keele sõnast salata, mis tähendab soolast. Samas salatitaime ametlik nimi eesti keeleski on lehtsalat, inglise keeles nimetatakse seda suisa erinevalt: lettuce.
Mahlatoodete puhul on pakendile lubatavad nimetused eurostandardite abil väga karmilt paika pandud. Ühtlasi ei saa kuidagi nõustuda webxani järeldusega, et mahla kui sellist polegi enam ametlikult olemas.
Valitsuse 4. mai 1999. a määrus nr 142 Mahla, kontsentreeritud mahla, mahlapulbri, nektari ja mahlajoogi koostis- ja kvaliteedinõuete ning märgistamise erinõuete kinnitamine on aukartustäratavalt põhjalik dokument, mis hõlmab kõikmõeldavaid ja -mõeldamatuid viljasid. Maakeelde tõlgituna sätestatakse seal muuhulgas, et mahl on looduslike viljade rakumahla koostisele (100%) vastav vedelik, mis võib olla valmistatud:
1)otse viljadest rakumahla väljapressimise teel;
2)viljade purustamisel rakumahla eraldamata (püree);
3) kontsentreeritud mahla veega lahjendamise abil.
Veega lahjendatud mahla või püree - nektari - puhul on nõutav minimaalne mahlasisaldus sätestatud iga vilja puhul eraldi, ulatudes 25%-st (sidrun, sõstrad, astelpaju) 50%-ni (õun, ananass, muud tsitruselised).
Mahlajoogis peab mahla olema vähemalt 10%. Mõistet mehu määrus ette ei näe. Kui mahl, nektar või mahlajook sisaldab viljaliha (baseerub püreel), siis võib nimetuse ette lisada viljalihaga.
Veel eristatakse määruses magustatud mahlasid (lisatud suhkru sisaldusega üle 15 g/l), kontsentreeritud mahlasid ja mahlast vee eraldamisel saadud mahlapulbreid.
Vat sedapsi! :P
Ülimad kiitused propsisele suure vaeva nägemise eest ja igale väitele vastuväite leidmise eest. :))))))
PS Siiski arvan, et tootjad võivad pärast esmast töötlemist teha veel teise töötlemise ja selle tulemuse rahulikult MEHUks nimetada. Soomlastel oli Mehukatti, miks meil ei võiks toote nimeks olla Mehumati :P
Ma tänan! :D
Samas lubage igaks juhuks lisada, et selle suure vaeva sihiks polnud teps mitte webxanile ära panna, vaid teda täiendada ja ebatäpsusi korrigeerida.
P.S. Kas kass27 ei söö siis põhimõtteliselt ka salaamivorsti ega hallitusjuustu? ;)
Salaamivorsti ma lihtsalt ei eralda teistest vorstidest :D Aga hallitusjuustu jätan tõesti vahele.
Mäletate ehk isegi vana kõutsi elutarku sõnu, kes tagumiku lakkumisegi katkestas, et pajatada - "eks see ole igaühe maitseasi". Hallitusjuustude hulgas on ka seesuguseid, mis tegelikult ongi mõeldud ekstreemelamusteks, kuigi suurem osa neist on päris head, eriti õlle kõrvale.
Ja maailm ka aina muutub. Ega siis minagi neid suuri definitsioone nüüd päris tavateadmiste põhjal ei tsiteerinud. Mingi kokkaja sõnaraamat on umbes 1987. aastal täiesti trükimustas välja antud, seal aga on nii pasta kui ka pizza definitsioon. Igasugused uued definitsioonid EKI keeleveebis ongi just näide sellest, kuidas hoopis "keeleteadus" annab järele juurduvatele uuendustele. Ilmne näide on ka lubatav "peale lõunat", kuigi veel möödunud sajandil, kui ma koolis käisin, loeti seesugune kombinatsioon veaks. Ja kui meie diskorid ning diktorid sama usinasti jätkavad väljendi "peale kuute" kasutamist, käänataksegi seda EKI lahkel järeleandmisel peagi just nii.
EKI on selles mõttes kahtlase väärtusega "autoriteet".
Omaette teema on ka toodete endi modifitseerumine. Kui juttu teha originaalsest traditsioonilisest pizzast, siis kindlasti ei käi sinna ketšupid ja tomatipastad. Võiks isegi tsiteerida: "Pizzaks on ülihea klassikaline kombinatsioon: küpsed tomatid, mozzarella, must pipar ja tsuti extra virgin oliivõli".
Võtame või meie kama, mis originaalsena valmistati tingimata hapupiimast ja nn kamajahust. Kamajahu ehk suudame ka ette kujutada, mis pole sedavõrd peen ja rafineeritud kui täna. Hapupiimaga tekib aga ilmselt juba raskusi, kuna nn poepiim ei hapne, vaid roiskub. Kui siis meie välismaistele külalisetele pakutakse mingisugust vedelat keefiirijooki, pole sel kindlasti kuigi palju seost originaalse paksu kamaga, milles lusikaski püsti seisab.
Üsna kindlasti on ka igasuguste mahlajookide klassifikatsioon ning vastavad standardid ajas muutunud. Nii et propsis oleks oma jutu pidanud lõpetama sõnadega "Vat sedapsi on lood täna!"
Lähima viisaastaku jooksul kirjutab kindlasti keegi kuskil mõne oma dissertatsiooni vastaval teemal ning näitab ära kogu tõe hoopis kolmandas valguses. Selle peale võiks mürki võtta!
Tänan aga kaasa mõtlemast sellegipoolest!
Veel üks lisamärkus, mis süvendab minus kahtlusi Eesti Keele Instituudi kui autoriteedi suhtes. Selle asutuse tegevuse eesmärgid ei ühti igat sorti järeleandmistega keele lodevkasutusele:
§ 3. EKI tegevuse eesmärgid
(1) EKI on teadus- ja arendusasutus, mille põhieesmärk on:
1) aidata kaasa eesti keele säilimisele läbi aegade eesti kirjakeele hoolde, korraldamise ja arendamise, rahvuskultuuri seisukohalt oluliste sõnaraamatute koostamise ja toimetamise, andmekogude hoolde ning neid tegevusi toetavate alus- ja rakendusuuringute ning eesti keele keeletehnoloogilise toe loomises osalemise kaudu;
2) tänapäeva eesti keele, eesti keele ajaloo, eesti keele murrete ja soome-ugri sugulaskeelte uurimine.
(2) EKI osaleb riiklike, Euroopa ja teiste rahvusvaheliste programmide, lepingute ning uurimis- ja arendustoetuste taotlemise kaudu riigisiseses ning rahvusvahelises teadus- ja arendustegevuses.
(3) EKI osaleb Eesti ja Euroopa Liidu keelepoliitika kujundamises nii kodumaiste kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu.
Eriti just see esimene punkt näib, jah, viitavat EKI soovile aktiivselt keelekujunduses kaasa rääkida. Jõudu ja edu neile võõrmõjude, slängi ja arvutikeele pealetungi ning muude nurinähtuste vastu võitlemisel! (Mitte et kardetavasti oleks võimalik seda võitlust kunagi võita...)
Postita kommentaar