Sekundid

Mõnikord on kohe nii, et üks sekund jääb puudu...

Olgu kohe algatuseks mainitud, et käesolev sissekanne pole kirja pandud eesmärgiga irvitada või ilkuda tekkinud olukordade üle, pigem küll kui ühe suhteliselt tavalise tudengi akadeemilise seikluse kirjeldus. Oleme me ju palju kuulnud sellest, kuidas Pirolt purupurjus tudengeid politseiga minema viiakse ja kuidas Ansip selles süüdi on, kuna sellise avaliku joomakoha omal ajal võimaldas. Tudengite elus esineb siiski periooditi ka akadeemilisemaid seiku, mille üks näide on siin. Minu osa selle seikluse juures pole ka väike, kuna esialgse kaasjuhendajana oleks pidanud mu kohus olema asju kahe eelmise aasta jooksul forsseerida.

Veel eile oli magistritöö esitamise tähtaeg. Kuid magistrant Propsis pole ju mitte üksnes asju viimasele sekundile jättev, vaid ka perfektsionistlik persoon.

Loetud tunnid enne töö esitamise edasitõugatud tähtaega leidis ta kirjandusest suurepäraseid viiteid, mis tema tööle hoopis säravama mõtte andsid. Igatahes töötas ta väga pingsalt ja pinevalt. Minu osa oli vaid valminud osad üle vaadata ja nende kallal veidi iriseda.

Kui RTQ kl 2 paiku tuli aparatuuri järgi, et hommikusse venima kippuvat grillõhtut omaloominguga sisustada, pahandasin temaga ning teatasin, et mulle seesugune asjade kulg ei meeldi. Järgmisel päeval on vaja noormehel tööl olla, tema aga alles läheb kell 2 muusikaga. Kaasa võeti elektrikitarr, võimendi ja süntesaator. Umbes kella neljani ma siin torisesin omaette... Kuid magistrandi töö viimast versiooni ei jõudnudki ära oodata.

Leppisime MSNitsi kokku, et ma veidike põõnutan ning siis hommikul loen töö üle ning teostan lõppvormistuse. Kuna see uus esitamise tähtaeg oli kl 10, oleksin pidanud alustama umbes 6.

Kuid ma jäin liiga sügavasti magama. Seda vaatamata sissejoodud kohviliitritele ja suurele ootusärevusele. Eks ka varasemad mitu ööd olid ju selle magistritöö valmimise protsessi jälgides hommikuni veeretatud ning minu aperioodiline magamine oli asendumas juba kroonilise vähemagamusega hommikutundidel.

Igatahes algasid veidi enne 10 sündmused. Esimene sündmus oli teavitumus sellest, et ma olen sisse maganud. Kuulsin alles nüüd NUDGEmist. Siis selgus, et mu Samsung oli järjekordselt oma pildi kotti pannud. Õigemini pilt oli, kuid sisse ega välja helistada ei saanud. Propsis oli appi palunud Kassi, Kass aga McQ ja RTQ-d, kes mõlemad olid siiski juba tööle suundunud.

Propsis kauples endale siiski veel lisatunnikese ning palus mul kohale ilmuda 10:30. Et seni veel parandab vigu viidetes jms. Kui ma aga õue läksin, selgus, et RTQ auto oli minu oma ees, McQ aga parkis õhtul viimase praktiliselt vastu seina, mistõttu mul tuli suisa üle juhi tooli ronida, et välja pääseda. Nikerdasin siis 5...6 korda edasi-tagasi jõnksutada, kuni pääsesin postide vahelt kõnniteekõrgendilt alla.

Sõit kesklinna suunas aga kulges üle kivide ja kändude, kuna Neil oli ju ette võetud Riia tänava välimise sõidurea aukude täitmine. Kui ma kord juba paremasse ritta sattusin, oli väga raske sisemisse tagasi pääseda... Jõudsin lõpuks Propsise akna alla vist suisa 10:45. Seejärel tegin oma Samsungile restardi, misjärel kadusid nimed. Helistasin siis koba peale viimasel numbril, kuna mul ei ole õieti ühtki numbrit peas. Trehvaski olema õige. Propsis oli juba DigiCopis töö väljaprintimist lõpetamas. Leppisime kokku, et kohtume Salme tänaval.

Pedagogicumi ees polnud prakimise kohtagi. Kuid mõne aja pärast eemaldas üks daam parkijate rivist mingi roostes WolksVageni ning ma sain enda POTi sinna asemele sokutada. Minut enne 11 jõudiski Propsis. Magistritööle oli ju juhendaja allkirja vaja.

Selgus, et ta oli selle kokkuhoiu mõttes printinud vaid ühes eksemplaris, nõuti aga vähemasti kahte, parem 3 tk. Ka juhendaja allkirja koht pidanuks juhendi järgi asuma tiitellehe pöördel, mitte suisa tiitellehel. Kuid töö sai sel viisil siiski esitatud. Lisaks sai Propsis korralduse nädala jooksul tuua veel kaks eksemplari ja mingisuguse CV. Selle peale, et seesugused apsakad juhtusid, kostis ta vaid pahuralt, et ega nii lühikese ajaga ei jõua seesugustele pisiasjadele tähelepanu pöörata.

Et asi taas viimasele minutile ei jääks, sõidutasin noorhärra uuesti DigiCopi, et ta kohe lisaeksemplarid printida ja köita laseks. Seal koha peal aga selgus, et leheküljenumbrid olevat sootuks puudu!

Kui pea enam suurest ületöötamisest ei jaga, siis peavad jagama jalad ja rahakott, nagu magistrant mulle ka ise ütles. Igatahes on Propsisel harukordne võime jääda seesugustes lootusetutes olukordades väliselt äärmiselt rahulikuks ning säilitada kaine pea. Juba tunnikese pärast olid tal uued eksemplarid olemas!

Mina isiklikult oleksin sarnases situatsioonis asja sinnapaika jätnud, mitte aga Propsis! Tema juba ei heitu! Selles osas tasuks temast kindlasti eeskuju võtta.