Positiivne xan

Siin on kolme mind teistest pisut põhjalikumalt tundva inimese arvamused minu tugevustest või «plussidest». Esitasin oma palve enamvähem sarnases sõnastuses ja igaüks neist kirjutas just nii, nagu õigemaks pidas. Kaks loendasidki minu tugevaid külgi, kolmas luges ette plussid. Küsimuse esitasin koos eelmisega, mille pisianalüüsi eespool juba avaldasin. Arvumuste sõnastust ma ei muutnud, täiendasin vaid mõningate kirjavahemärkidega ning paigutasin sinise tekstina tähestikulisse järjestusse. Omapoolsed kommentaarid lisasin tavalises kirjas ning rõhutasin mõningaid nüansse roosa värvusega.

1. Abivalmidus — küllap see abivalmidus tuleb kas kasvatusest või hoopis varjatud egoismist, mine sa võta siin kinni. Kui oma ajendeid analüüsida, siis reeglina ma ei mõtle sellele, et osutan sellega teene, mille eest hiljem vastuteenet loota. Järelikult võib ehk selle omaduse endale loomuomaseks lugeda.
2. Arenenud empaatiavõime — see määratlus meeldib mulle endalegi. Kui ma just mingit suvalist lobajuttu ei aja (või niisama MSNis ei klähvi), siis ma mõtlen isegi tavaliste vestluste puhul, kuidas üks või teine lause võiks mu vestluspartnerile mõjuda. Selle saab samas kirjutada ka suure hulga miinuste — 1, 3, 9, 10, 11 või veel mõnegi teise arvele. Kuid see ei tähenda, et ma rakendaksin seda üksnes suhtlemisel või üksnes inimestega. Isegi krahv Julius de la Kurri Kiu Keau elab vaba looma elu ilmselt just tänu sellele.
3. Emotsionaalne eneseteadlikkus, soov juhtida gruppi — selles omaduses ma ennast küll ära ei tunne. Tõsi, kohati on ette tulnud olukordi, kus ma olen pidanud rühmajuht olema, ent mingit erilist soovi ma selleks endas küll enda meelest ei evi. Hetkelgi käivitada püütava projekti juhi kohale kandideerin kaunis pragmaatilistel kaalutlustel. Tagatipuks on selles «süüdistuses» suur vastuolu eelmises sissekandes näidatud mitme miinusega, mis puudutasid tagasihoidlikkust, pärsitud otsustusvõimet jt. Tegelikkuses olen ma siiski suhteliselt labiilne, kaldudes nii mõnigi korda äärmustesse.
4. Huumorimeel — jah, kuigi kohati sarkastiline ja väändunud, püüan ma irvitada eelkõige situatsioonide ja iseenda üle. Sobival momeldil ei unusta ma muidugi itsitamast ka kaasvestleja veidruste ja naljakate kokkusattumuste üle. Kindlasti ei tee ma seda tigedusest.
5. Kannatlikkus uimerdajate suhtes — tahaksin sellise mulje jätta küll ning ilmselt on see mul ka õnnestunud. Tegelikult on see kannatlikkus siiralt näiline. Ma olen seesmiselt tohutult kärsitu ega seedi, kui kiireid otsustamisi või tegutsemist nõudvad asjad venivad. Igatahes olen ma pigem rabistaja ega viitsi liialt kaua ühe ja sama asjaga tegeleda. Alati ei pruugi näiline veel tõene olla.
6. Kohusetundlikkus — selle tunnuse omistasid mulle 2/3 arvamuse avaldanuist. Ehkki see punkt on vastuolus minu miinustes mainitud punkt 13-ga, olen ma endagi meelest põhimõtteliselt kohusetundlik ega taha, et mulle usaldatud ülesanded minu pärast unarusse jäävad.
7. Kontsentreerumisvõime paljude segajate kiuste — siin oleneb siiski segajatest. Näiteks ei suuda ma üldse kontsentreeruda, kui keegi seisab mu selja taga, kui keegi jaurab akna all õues, kui naabrid tülitsevad või kui kostuvad mingid hääled, mis ebaratsionaalsed tunduvad. Olgu selleks või kella tiksumine. Samas aga saan ma väga hästi töötada ja süveneda, kui teler pidevalt mängib (soovitavalt argumenteeritult ja arusaadavas keeles), isegi reklaame talun (eriti kui selleks ajaks hääle vaiksemaks keeran) ning veel kõige parem, kui see varjutab eespool loetletud ebasoovitavad helid. Muidugi suudan ma korraga (õigemini küll vaheldumisi) rääkida mitmes MSN aknas, vaadata filmi, juua kohvi ja teha suitsu, vestelda läbisegi paari inimesega laivis, samas otsida infot netist ning võrrelda tulemusi mingis raamatus oleva tekstiga. Koolis olen täheldanud, et suudan ühekorraga fikseerida kuni viie läbisegi vastust kisava lapse jutud, kuid siis tuleb piir. Väga võimalik, et see on tulenenud ajast, mil mu ema väga haige oli ning juba ööl ja päevalgi vahet ei teinud ning sisuliselt iga veerand tunni tagant enda juurde kutsus. Ta elas minu all. Selleks, et vähegi uinuda, tuli teler karjuma panna ning end õllest täis kaanida. Praegu pole sellega enam mingeid muresid. Pigem ei uinu ma siis, kui mingi tööots ripakile jääb või mõni muu mure peas trummeldab. Võiks öelda, et mul on mõneti suurem kontsentratsioonivõime, kui keskmisel inimesel.
8. Koostöötahe — vastandiks eelmise sissekande väidetele 6 ja 9. Peab isegi tänulik olema olukorrale, et mul oli võimalik endale hinnangut andma paluda vaid kolm inimest. Kui neid oleks olnud rohkem, oleks kindlasti ka vastakaid arvamusi tublisiti rohkem. Paljusid asju lihtsalt ei viitsi üksi ette võtta. Koos on ikka toekam. Pealegi saab siis töid jaotada, näiteks üks tegeleb meelsamini numbrite, teine aga tähtedega... Tahe on suur, kuid kui asi venima jääb, tuleb (vastavalt miinuste punktile 9) «väsimine». Selles mõttes see «väsimine» paigutub ka konteksti ega osutugi totaalselt valeks.
9. Korrektsus ja täpsus — mul oli au käia Tartu 5. Keskkoolis, mille seinal ilutses ma ei mäleta kelle teosest napsatud väljavõte: «kui midagi teed — tee hästi», küllap sellest ongi pealuu sisse seesugune suhtumine tilkunud. Kui ma ei oska, siis ma parem ei teegi, eriti kui ei ole õpetatud ega juhendatud. Hea meelega õpin alati midagi uut juurde.
10. Loogiline mõtlemine ja üldistusvõime, algtõdede omanäoline seostamine — selle väite esimene pool teatab, et loogikat on, teine aga lisab, et see justkui lonkab. Vähemasti on omanäoline. Ometi on see minu plussina välja toodud. Ei eita. Eriti varmalt eitan ma igasuguseid tobedaid traditsioone, millistel pole mitte vähimatki pistmist minuga. Mis jõulud ja jaanid, mis sünnipäevad ja pulmapäevad? Ma ei tunnista mingeid pühasid ja pidustusi. Selles mõttes, et ei pidutse nende ajal, pigem nokitsen mõnd pooleliolevat tööd. Erinevaid töid mul aga jagub alati. Kui on lipupäev, siis ma muidugi heiskan majal lipu. Sotsiaalse solidaarsuse mõttes, ei enamat. Kuid kui jõuluõhtul uue kombena saluuti paugutatakse, siis ma õue kiljuma ei tõtta. Verivorsti söön küll, kuid vaid selle tõttu, et see mulle maitseb ning jaanipäeva paiku seda poest ei saa.
11. Loovus iseseisvate ülesannete lahendamisel — ei eitagi. Pigem ei meeldi mulle ahistavad raamid.
12. Loovus ja originaalsus — see on eelmisele veidi sarnanegi. Ju ma siis olen loov.
13. Orienteeritus tulemusele — kindlasti ei nõustuks sellega AHHAA juhtkond. Kuid mulle selline määratlus meeldib. Kui ma ei näe tööl eesmärki, siis ma seda teha ei taha.
14. Paindlikkus – vaatamata oma arvestatavale töö- ja õpetamiskogemusele, ei ole tema oskused ja teadmised igaveseks kivistunud, vaid alati otsib ta paremaid lahendusi üleskerkinud väljakutsetele ja kaalub innovaatilisi võtteid — see on küll nagu viis minu luuletusele. Pedagoogilist kogemust on mul üle veerandsaja aasta. Olen alati püüdnud võimaluste piires olla sammukese ees üldkasutatavatest standarditest. Ja seda pole juhtunud üks kord, kui mind tiba vääralt mõistetakse. Kurioosseim juhtum oli viimase pedagoogilise töökohaga. Ehkki selle juures jäi siiski kahtlus, et minu lahtilaskmise ajendid peitusid põhikohaga töötaja naasmise soovis.
15. Pedagoogilisus — ma mõistan selle all ilmselt sama, mis inimene, kes mind sedasi iseloomustas. Eks see ole, et ma pigem püüan õpetada õnge kasutama, kui ulatan praekala. Tõsi, kõikide mind ümbritsevate tegelaste puhul see ei tööta.
16. Pingetaluvus – olukorras, kui enamiku tööülesannetest täitmine lükkub erinevatel põhjustel eel- või päris viimaseks hetkeks, suudab ta säilitada kainet meelt ja konstruktiivset lähenemist, mis tagab tööülesande õigeaegse ja kvaliteetse sooritamise — kõlaks vist refräänina, et seegi punkt on nii mõnegi miinustena esitatu peegeldus. Eks iseloomustaja teab ehk pareminigi, kuna ta oskab mind teistega võrrelda. Ise ma leian, et ma võiksin olla märksa pingetaluvam kui olen.
17. Põhjalikkus ja korrektsus oma tegemistes — väga meeldiv. Mitte et see ei kordaks osaliselt punkti 6 ja tervikuna punkti 9.
18. Rahulikkus — äärmiselt suhteline mõiste. Tegelikult olen ma üks igavene paanitseja ja närveldaja, mis sellest, et teistmoodi paisa võib. Kuid see paistmine on isegi hea, kuna siis ei aja ma oma paanikaga teisi närvi.
19. Sõbralikkus ja suhtlemisvalmidus — See on ju elementaarne. Ma jaotan inimesed kolme rühma: 1) need, kellega ma alati meelsasti suhtlen, kui on, mis teemal suhelda; 2) need, kellega ma parema meelega iial ei suhtleks; 3) need, kellesse ma ei suhtu kuidagi. Vaja, siis suhtlen. Vaid teises punktis mainitud kodanike suhtes suudan ma ülimat ebasõbralikkust ilmutada. Muudel puhkudel pole see ju vajalikki.
20. Tagasihoidlikkus – oma pädevalt tehtud töö eest küsib ta vaid õiglast tasu, kuid palju tänuväärseid algatusi tegi ta puhtalt vabatahtlikult — negatiivsete tunnustena on see välja toodud punktis 16. Võibolla peaks siinkohal rääkima hoopis sellest, et ma ei tunne oma hinda, et ma ei oska ennast või oma oskusi müüa? Pigem meeldib mulle, kui tagasihoidlikkust peetakse positiivseks omaduseks.
21. Tolerantsus — ka minu enda meelest on see pigem positiivne omadus ja see mulle meeldib.
22. Töökus — no see on taas suhteline termin. Tööl ja tööl on vahe ka. Kraavi ma ei kaeva. Kuid 36 tundi järjest arvuti taga klõbistda ma suudan, kui end veidi kohviga turgutada

Seesugused vastuolulised plussikesed siis. Igatahes tänan ma väga oma sõpru nii negatiivseid kui ka positiivseid arvamusi esitamast, vaatamata mõningatele mittekokkulangevustele sain sellest ülevaate, kuidas ma paistan.