Vähemasti sain lamada. Mõningates koolkondades nimetatakse sellist unetust ka reisiärevuseks. Tegelikult ei jõudnud ma tegeleda ei oma põsk- ega lõughabemega, rääkimata Ivar Padari vallandamise tinginud probleemiga. Niigi tegin suure tüki ja viskasin järjekordse kulunud pintsaku minema ning asendasin selle uuemaga, mille voorusena avastasin kammi olemasolu rinnataskus. Mitte et minu tagasihoidliku karvkatte puhul suurt midagi kammiga pealegi oleks hakata.
Enne Kaitsmisele minekut pidin vana keemiahoone valvelauast läbi kargama ning viima Karinile mälupulga, millel homme Berliini kaasa võetava posteri fail. Vaatamata situatsioonile, et mu POTi kütusepaak kippus vaakumisse tõmbuma, tegin selle kõrvalepõike siiski ning jõudsingi Seminari maja juurde samaaegselt oma magistrandiga.
Ma ei jõudnud teist suitsugi süüdata, kui keegi juba helistas Jaanusele ning meid sisse kamandas. Eelmine magistrant oli oma kaitsekõne lõpetanud ja Komisjon oma otsuse ka langetanud. Et Jaanuse mälupulk oli kusagile kadunud, palus ta mul oma esitluse kaasa võtta. Salvestasin selle kolmel erineval moel, PPT, PPTX ja ODP failidena. Kuna viimane oli kujunduslikult niru, Office 2007 oma aga ei avanenud (pidin lausa Task Manageri kasutama), läks loosi PPT.
HT dekaan Hasso Kukemelk avas oma sõnavõtuga koosviibimise. Hiljem me Priiduga arutasime, et me kumbki pole nii ebapidulikul kaitsmisel varem viibinudki. Saalis oligi vaid Priit ja sekretär, siis veel komisjoni liikmed ning viimasel hetkel Tallinnast saabunud dr Jaanus Kiili. Ainsa vabakuulajana oli kohal Priit ning ruumis oli vabu kohti rohkem kui hõivatuid.
Veel eelmisel õhtul soovitasin ma magistrandil 1) pöörduda viisakalt kuulajaskonna poole, 2) karta kõige hullemat pigem Kukemelgilt kui Kiililt, 3) paluda kohe algul lisaaega, kuna ca 40 slaidi ärarääkimist umbes 12 minutiga ma tõenäoseks ei pidanud... Magistrant rääkis väga selgelt ja üldsegi mitte talle loomuomase aeglusega, vaid aegajalt mõttepause tehes. Sellele vaatamata katkestas Komisjoni esimees teda veel enne, kui ta oma graafikuteni jõudis, 13. slaidi juures. Kokku oli slaide 35. Alles siis küsis magistrant paari lisaminutit, sai aga jõhkralt kõlava vastuse — "ei!"
Praktilise tõestuse leidsid järgmised minu hüpoteesid, milliseid ma ka osaliselt eelmisel õhtul lahkesti jagasin:
— Hasso on muidu väga meeldiv inimene, kuid otsustavates situatsioonides käitub kalgilt ja jõrmipoolselt;
— juhendaja kohaletulek polnud üldse oluline — talle ei antud isegi sõna ning vaid ettekandja mainis paaril korral teda kui kaassüüdlast;
— publikut on vähe;
— Rain Mikser pole komisjonis (kuna töötab Tallinnas);
— Kiili teeb karmi ja asjalikku kriitikat, kuid annab leebe hinnangu;
— lisaaega ei anta;
— ühele slaidile kulub 1...2 minutit;
— magistritööde kaitsmiste puhul ei panda hindeid, vaid otsutatakse, kas kraad omistada või mitte;
— retsensioone ei pruugita ette lugeda nende saabumise järjekorras.
Lõpus tuli esinejal oma slaidid kibekiiresti läbi vilksutada, nii et asjasse mittepühendunud isik midagi suurt aru ei saanud saadagi. Õnneks selliseid kuigi palju ei olnud.
Siis aga tuli oponentide aeg. Esimene oli naisterahvas, kes eemaldati juhendajate nimistust alles paar nädalat enne töö esitamist ning määrati hiljem retsensendiks. Retsensioon oli asjalik ning mitte vähem asjalikult vastas ka Jaanus. Nagu vilunud dissertatsioonikaitsja, ta kord nõustus retsensendiga, kord vaidles vastu ja pareeris end faktidega.
Teine oponent ei lugenud kõiki oma kirjalikus retsensioonis esitatud küsimusi ette, kuid fokuseeris teraviku olulisemale. Tegelikult ei löönud ka see Jaanust verest ning üldkokkuvõttes oli see üle aegade üks asisemaid kaitsmisi, mida ma näinud olen.
Lõpuks anti sõna Komisjoni liikmetele ning sõnaandja oli ka ainus, kes seda võimalust kasutas, tehes seda kaunis norival ja arrogantsel moel. Lisaküsimuste asemel kostus saalist vaid Priidu hüüe — "tubli poiss!" Selline pisut ebaakadeemiline sopsakas tõi isegi Komisjoni esimehele muige näole. Selle peale viskas ta aga kõik peale Komisjoni ja retsensentide (ehk siis magistrandi, tema juhendaja, teise magistrandi ja Priidu) ruumist välja ja palus naasta 5 minuti pärast.
Mina ei naasnud. Igatahes olid nad ära päris pikka aega ning selgus, et Kukemelk oli veelgi norinud ja imejuttu puhunud. Selle pika aja möödudes aga ei väljunud Seminari ruumest magistrant, vaid magister. Õnnitlused!
Hea meelega oleks selle peale koju läinud ja hingeldanud. Siis aga ootas meid hoopis TT oma projektitaotlusega. Läksimegi kohale. Nagu selgus, polnud paberid vahepeal liiga palju edenenud, ent lõppkokkuvõttes sai TT poolt hangitud siiski neli partnerit, mis moodustas niigi 57% esialgselt planeeritutest.
Väsinuna muutun ma alati torisevaks. Mind vihastas, et sisuliselt olid kõik failid sassis, ainus muudatus, mille TT teinud oli, puudutas projekti pealkirja. Kuid seejärel ma meenutasin oma eilset lubadust iseendale, et tehtagu mistahes muudatusi, ma jään kõigega rahule, peaasi, et see saaga lõpeks.
Kui mu pehmeketas oli juba piisavalt umbe jooksnud, läksin auto juurde suitsetama. Kutsusin ka Priidu ligi, kes hiljem tõi mulle kosutava ja kange kohvi. Igatahes juba õige pea (olin ära vähemalt pool tundi!) võisin imestada Jaanuse võime üle seesuguses situatsioonis rahulikuks jääda ning üksipulgi praktiliselt kogu töö teha ja lüngad täita.
Kui ma naasesin, selgus, et parandused olid tehtud valesse faili, ent manustatud kohv ja lootus saaga peatsest lõpust võimaldasid meil kõik asjad õigesse kohta paigutada ning eelarvesse märgitud arvgi õigesti üldosasse kirjutada.
Igatahes jõudsime veel Priidu ja Jaanusega käia vaatamas, kas eilsest põdravasika suitsiidist on Lõunakeskuse juures mingeid jälgi (ei olnud), kohtuda Priidu tuttava Kalmeri ning venna Kristjaniga ning võtta 12% kallinenud hindadega Rehepapis kerge eine.
Seejärel kargas Priit bussile ja meie suundusime koju homseid plaane pidama.
5 kommentaari:
Väga oluline päev oli. Värskele magistrile õnnitlused kaugelt põhjarannalt!!!
Jääb vaid loota, et ka projekt pöörduks plusspoole peale :)
Aitäh õnnitluste eest! Tõesti jõudis tänasega õnnelikult lõpule mu ülearu pikaks (4-aastaseks) veninud magistriõpingute saaga. Kui vahepeal kippus mul igasugune ind seoses magistritööga kustuma, siis vahetult (umbes 10 päeva) enne seekordset esitamise tähtaega õnnestus tööhoog siiski taas vaikselt üles kruvida, päädides üsna pöörase lõpuspurdiga, mida on hea webxan kirjeldanud varasemas blogistuses.
Kaitsmise protseduur kulges vahelduva eduga ja mitte üleliia soosivas õhkkonnas. Ajahätta jäämine oli muidugi minupoolne rumalus - vaatamata sellele, et kõik märgid osutasid vastupidisele, lootsin ikkagi imekombel kogu heietuse 15 minuti sisse ära mahutada. Mis muidugi ei õnnestunud - vaevu jõudsin poolele maale, kui juba aeg sisuliselt otsas oli. Kusjuures iseenda meelest kõnelesin ma maru kiiresti ja kokkuvõtlikult! Aga see selleks: eeldatavasti oli kohalviibinud Komisjon mu tööd niikuinii juba lugenud ja selle suhtes oma seisukoha kujundanud. Õnneks laabus akadeemiline diskussioon kahe retsensendiga üpris ladusalt, ehkki kumbki neist ei tundunud olema eriti aldis mu elegantseid põhjendusi aktsepteerima. Olin ette valmistanud 6 lk vastuseid, mistõttu ükski küsimus mind verest välja ei löönud.
Hilisem dekaani sõnavõtt tekitas mõningast nõutust, kuna ta seadis kahtluse alla nii mu töö metoodika, valimi kui kasutatud analüüsimeetodid, tagatipuks ka töö pealkirja! Lisaks olnud mu tabelite ja jooniste pealkirjad sageli väheinformatiivsed, võimaldamata eraldi vaadates võhikul asja olemusest õiget aimu saada. Kogu see kriitika esitati dotseerival toonil, jätmata ruumi mingitele täpsustustele ega küsimustele - mitmel puhul ei saanudki ma täpset sotti, milles seisnes töö vastavate osade puudelisus. Juba retsensendile vastates lubasin võimalusel raamatukoguversioonides ära klattida kõik rohked näpukad, mis kiirustamise tõttu töösse jäid. Samuti manitses dekaan, et ettekannet kavandades tasuks 1 slaidi tutvustamiseks varuda 1 minut. Kiita sain siiski põhjalikkuse ja kahe küsimustiku eestindamise eest.
Aga seejärel kuulutas dekaan välja kaitsmiskomisjoni ühehäälse otsuse, mille kohaselt mulle omistati teaduskraad Magister artium (M.A). Järgnesid õnnitlused ja käepigistused komisjoni liikmetelt ja retsensentidelt. Veidikeseks tuli minuga jutlema retsensent hr Kiili, kes leidis, et sedalaadi uurimisviis on küllaltki viljatu, kuna teadmised ja hoiakud ei mõjuta kuigivõrd tegelikku käitumist. See selleks: minule tõi vastav uurimus siiski magistrikraadi, ja peame webxaniga väikestviisi plaani töö põhjal ka mõnele žurnaalile väike kaastöö sepistada.
Ühtlasi sooviksin siinkohal öelda ka avalikud tänusõnad webxanile, kelleta poleks tänane kaitsmine aset leidnud. Ta ei ole just kõige jõulisem laiskade ja pidurdajate utsitaja, kuid kui ise hoog sisse saada, siis on raske leida kindlamat abimeest. Aitäh! :)
Mis puutub tänasesse teise saavutusse - projektitaotluse esitamisse - siis selle saatuses võib leida mõningaid ühisjooni esimesega. Eeskätt just seoses asja jäämisega viimasele minutile, mis antud juhul polnud küll minu süü, kuid mis kahtlemata töö väärtust langetas, lisaks põhjustades ülemäära närvipinget ja ka ühe unetu öö.
Aga ma loodan siiski, et vaatamata selle liiga hilja algatatud taotluse keskpärasele tasemele (seegi osutus võimalikuks peamiselt tänu webxani ja osalt ka siintoksija sooloponnistustele, vaatamata mõne teise asjaosalise lubadustele kõvasti taotluse teksti kaaspanustada), leiab see taotlus kõrge komisjoni tähelepanu kui väga innovaatiline ja potentsiaalselt suure tähtsusega algatus Eesti hariduselus. Ühtlasi oleks ju meilgi webxaniga tore seda liini koos edasi arendada. Elame - näeme!
Jaanusel ei tasuks arvata, et pooledki dekaani märkused teda puudutasid. On kaunikesti ilmne, et dekaan püüdis selle lisasõnavõtuga (kus juhendajat juures polnud) vihjata asjaolule, et SELLINE juhendaja on asjakohatu ja lohakas ja loll...
Nii palju kui mu mälu mäletab, on varasematel HT kaitsmistel ka juhendaja jäetud saali, kui Komisjon asja arutab. Ka on varemalt alati antud juhendajale sõna, et ta lühidalt seletaks, miks ta töö kaitsmisele lubas. Võimalik, et hr dekaanini polnud jõudnud signaalid, et ma polegi hetkel MITTEKEEGI, vaid sama ülikooli suurima teaduskonna teadur.
Aga sellised need ülikoolimängud juba kord on.
(Ma ei ole päris kindel, kas mitte Jaanus ikka üksi ka hakkama poleks saanud...)
Kindlasti poleks ma üksi hakkama saanud viimase lõpuspurdiga - webxani moraalne toetus ja sisuline abi olid selle juures täiesti asendamatud.
Mis puutub töösse kui tervikusse, siis oli webxani panus väga suur nii küsimustiku koostamisel, veebiformularide loomisel kui veebiuuringu läbiviimisel ja andmetöötlusel. Kõik need on valdkonnad, millega oleksin üksi kahtlemata kimpu jäänud.
Aga webxani asemel ei pööraks ma liialt rõhku spekuleerimisele, mis allhoovused ühe või teise liigutuse taga võivad peituda. Mida see ikka aitab?
Postita kommentaar