Siin on kolme mind teistest pisut põhjalikumalt tundva inimese arvamused minu puudustest, nõrkustest või miinustest. Esitasin oma palve enamvähem sarnases sõnastuses, ent igaüks kirjutas nii, nagu õigemaks pidas. Üks loendaski minu nõrkusi, teine luges ette miinused ning kolmas esitas töölesaamist raskendavad küljed. Üldjoontes oli küsimus ajendatud sellest, et ma pikka aega kuskile tööle ei saanud. Tahes tahtmata hakkasin kahtlustama mingit geneetilis-psühholoogilist defekti, ehkki see võib samahästi ka keskeakriisi-efekt olla. Üldjoontes ma sõnastust ei ole muutnud, täiendanud vaid mõningate kirjavahemärkidega. Arvamused paiskasin tähestikulisse järjestusse ning märkisin sinise värvusega, omapoolse kommentaari aga lisasin tavalises kirjas. Lisasin siinpuhul roosalt kahtlased rõhuasetused.
- Arglikkus kelleltki millegi küsimises — see on nüüd pisut ebamäärane iseloomustus. Kuid ilmselt ei ole siinkohal mõeldud, et ma oleksin lihtsalt arg, mis annaks kandele hoopis teistsuguse varjundi. Omajagu tõtt selles ka muidugi on. Öeldakse ju küll, et ega küsija suu pihta ei lööda, ometi öeldakse samasageli ka seda, et üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata. Kes siis ikka tahaks loll paista? Tõsisemas võtmes seda nüanssi analüüsides jõuame ehk aga hoopis selleni, et igasugune küsimine eeldab otsest kommunikatsiooni. See on aga tihti määratult keerukam, kui esialgu paistab. Küsija peab end eelkõige teisele selgeks tegema, et küsimuse saanu üldse suudaks mõista, mida küsiti. Kui probleem ei ole eluoluline, siis ma ehk tõepoolest pigem ei tülita teisi inimesi oma tüütute küsimustega. Ühtaegu tundub selline diagnoos siiski konkreetsete näideteta liialt suur üldistus. Loengutes pole ma iial küsimata jätnud, kui mul küsimusi on. Ka olen ma üks usinamaid järelepärijaid mistahes situatsioonides alustades igapäevastest poeskäikudest ja lõpetades projektide kirjutamisega. Ma ei oska seda väidet kuigi tõsiselt võtta.
- Avameelsus – oma töö ja eraelu üleliigne (!) avalikustamine veebis ja näitlikustamine piltidega võib tekitada mõnel tööandjal ebameeldivaid lisaküsimusi, mida ilmselt saaks vältida, hoides rangelt lahus tööd ja eraelu puudutavad kommentaarid — iseenesest oleks vahva, kui mõni tööandja viitsiks uurida minu blogisid või pildialbumeid. Ma olen kaugel sellest arvamusest, et asjalik inimene on kuivik. Ma tunnen päris mitmeid ülitoredaid inimesi, kes on inimlikud. Samas tean ka mitmeid inimesi, kes pidevalt ainult töötavad. Iga päev, iga ilmaga, igal kellaajal. Tean neid, kelle on suva sellest, kas neid pildistatakse või mitte. Tean ka neid, kes tingimata soovivad igasse kaadrisse jääda, kuid tingimusel, et näevad ahhetamapanevalt kaunid välja. Ühest küljest on siin kirjas karm tõde. Kuiviklikud ametnikud seda ei mõistaks. Kuid, eriti mis puutub tööandjatesse, mulle meeldiks suhelda inimestega, kellele selline stiil meeldib. Kui inimene häbeneb pildil molu välja näha, siis ärgu olgu selline molu, on mu seisukoht. Näiteks pole ma iial kedagi nimelt püüdnud võimalikult molus olekus tabada, pigem loomulikus. Sama on selle «oma elu avalikustamisega» — oleks ju ehk isegi parem, kui huviline tööandja teaks, millise fruktiga tal on tegu. Niikuinii ei meeldi mulle kõiksugused sotsialseerumisõhtud või peod, eriti sellised, kus püütakse end igati paremas valguses näidata. Et eraelulisi ja tööasju «rangelt lahus hoida», selles on teatav mõte küll, eriti kui meenutada mu süütuid fotokaproovimisi Kaitseliidu juures. Kindlasti oleksin end taltsutanud, kui oleksin aimanud, et mõned kodanikud seda riigireetmiseks klassifitseerivad. Eksperimente näiteks kuvariekraanilt pildistamise osas oleksin saanud ju vabalt ka kodus toimetada... Ent kas ma peaksin sellest nüüd järeldama, et avameelsus on üks mu põhipuudusi?
- Ebakonkreetsus — seda on mulle viimasel ajal tihti süüks pandud, eriti just 2/3 mind iseloomustanud inimeste poolt. Ma ei nõustu selle süüdistusega. Eks siingi kehti relatiivsusteooria. Kui asi on seda väärt, et olla konkreetne, ma ka olen konkreetne. Kui ma aga pakun võimaluse teisele poolele otsustamiseks, siis ei saa mina kuidagi olla konkreetne, kui just teise poole otsustusest ripub, kuidas edasi tegutseda. Võimalik, et analoogsetel puhkudel peaks ebaviisakust eelistama ning otse välja ütlema, et mul ükskõik, otsusta ise...
- Ebaregulaarsus – üldiselt vastutustundelise inimesena eelistab ta mõnikord üllatavaid ebaregulaarsusi ega taju klassikalise ja keskmise tööandja vajadust tüütute formaalsuste järele — küsiksin siinpuhul vastu, et kas ebaregulaarsus välistab vastutustunde? Minu meelest mitte. Ebaregulaarne püüan ma olla ja olengi sihilikult. Inimene ei tohi olla robot, kes tegutseb vastavalt kellaajale. Kokkulepetest pean ma siiski valdavalt kinni, eriti kui sellega on seotud teise isiku huvid ning mul endal midagi ootamatut vahele ei tule. Tavaliselt kasutan ma prioriteediprintsiipi — kui asjad on varem kokku lepitud, siis uusi asju ma samaks ajaks ei lepi. Paraku aga juhtub kiuste tihti, et mitte kaks, vaid lausa kolm üha olulisemat sündmust või lepet kuhjuvad. Olen enda juures tihti täheldanud, et mitme sedamoodi olulise juhuse puhul loobun ma neist kõigist ja võtan ette hoopis midagi neljandat. Vot selle nüansi kallal peaks veel töötama.
- Eelistab elektroonset suhtlust — võtan süü omaks. Eelistan küll, iga ilmaga. Kusjuures sellisel juhul saab keskenduda suhtluse sisule, mitte selle ümber trillerdavatele Märkidele. Nagu ma ka ühes intervjuus mainisin — arvuti vahendusel suheldes ei pea ma isegi mitte pead kammima, rääkimata muudest tüütutest protseduuridest. See on omaette pikk "filosoofia", mida ma ehk siin pikemalt ei käsitleks.
- Individualism – hästi väljaarenenud meeskonnatöö oskustega eelistab ta siiski töötada üksinda ja iseseisvalt, mis võib ohustada töökollektiivi sulandumist ja sotsiaalset läbikäimist kolleegidega — Jällegi süüdi. Milleks on vaja tööalasteks suheteks sotsialiseeruda või sulanduda? Teatud mõttes on see muidugi mulle saatuslikuks saanud kasvõi AHHAA näitel. Ma eelistan töötada iseseisvalt eriti lõikudes, kus see iseseisvalt tehtav töö on lihtsam kui mõttetud arutelud ja läbiräälimised. Ükski pinnapealne meeskonnatöö ei vii iial mingi tulemuseni, kuna inimesed on äärmiselt erinevad ning alati tuleb teha kompromisse. Üks suurepärane näide on siin ELO koosolekud. Nende kooskäimiste kasuprotsent on jämedalt öeldes 10. Enamikul puhkudest saaks asju ajada elektronkirjade vahendusel, pealegi on seegi variant hästi töötanud. Kui näiteks näitetrupi puhul võiks ehk eeldada kokkukasvamist, siis žürii ei pea ju seda mitte olema. Ka ei näe ma võimalust näiteks koorilaulu individuaalselt harrastada.
- Kehv keskkonnataluvus – peitupugemised tüütute sündmuste ajal — siin on sõna "peitupugemine" kindlasti suur liialdus. Pigem ma otsin asjalikumat või huvitavamat tegevust. Võiksin loendada vähemalt tuhat tegevust, mida ma ei viitsi harrastada. Miks ma siis peaksin? Kas tõesti selleks, et nii on kombekam? Ebakombekas oleks ehk see, kui ma igava loengu ajal norinal magama jääksin. Kui ma aga õue looduspilte tegema suundun, pole selles midagi kummalist. Kuigi ei saa eitada, et tervislikel põhjustel on esinenud ka nn peitupugemisi. See aga pole siis seotud keskkonnataluvuse ega -talumatusega. Pigem ütleksin, et tegemist on vale diagnoosiga.
- Kohatine põikpäisus — selliste sõnade kasutamine on mind alati natukene häirinud. Eeskätt just seetõttu, et siin pole määratletud, mida selle all mõeldakse. Kui «põikpäisus» tähendab allumatust kellegi survestamisele, siis peab see paika. Näiteks kui mina ikka ei nõustu seedima mõtet hingede rändamisest või üldse mingisuguse spetsiifilise hinge kui osise olemasolust, siis nimetatagu mind või põikpäiseks, aga ma ei usu seda. Samas pole ma mitte kunagi nurga peal kokku saanud ühegi üleni liibuvas läikivas kostüümis suuresilme humanoidiga, kuid ma ei välista nende olemasolu. Võimalik, et kusagil on olemas ka nn hinged, kuid sellisel juhul ei puuduta see meid. Inimene elab ühe korra ja kui ta sureb, siis ta enam ei ela. Kui inimene sünnib, siis ei tule temasse mingi müstiline hing, pigem on ta kogum elumateeriat. Kuigi, jah, siinkohal oleks vist samuti hea teada, mida hingede rändamisse uskujad selle hinge all mõtlevad. Olen aru saanud, et peamiselt teadvuse porteerumist. Ei ole sellist jama — olen põikpäine!
- Koostöövõime väsimine – oluliste faktide, paikade, tegemiste varjamine ja salgamine (läbinähtav näitlemine on olnud ilmselge komistuskivi suhtlemisel naistega) — ütleksin nii, et tööalaselt on varjamise oskus üks vajalikke omadusi. Küll aga ei tea ma ühtki juhust, kus see oleks mind takistanud just naistega suhtlemast. Kas mitte Kukerpillidel polnud kena lauluke: «...aga pole sinul tarvis teada, mida ma teen...». Ei tea, ei oska siin mingit pahet näha. Kui sündmusi on varjatud, siis ei tähenda mitte koostöö väsimist, vaid pigem mõnd teistlaadi koostööd. On asju, mida kolmas pool ei soovi, et teisele edasi räägitaks.
- Liigne leebus — muidugi võiks siingi puhul laulu lahti lüüa, kui meenutada kunagist Anne Veski laulu teemal «leebe, nii leebe olla võin ma...»... aga ma ei saa aru, kuidas see seostub minu negatiivsete omadustega? Õigemini saan küll. Pigem on selles leebuses süüdistamine just vastupidine nähtus eelmises punktis toodule. Või peeti siin all silmas olukorda, kus ma juhendajana ei nõua täie rangusega, nagu prof T.S. õpetanud on? Sedasorti leebuse vastu ei oska midagi teha ka esmapilgul.
- Liigsest diplomaatilisusest tingitud pealiskaudsus enda positsioonide selgitamisel (eriti kirjalikult) — haakub kenasti eelmisega. Leebe, noh. Ja just eriti kirjalikult ei viitsi ma tihtilugu ülielementaarseid asju seletada. Eriti ei viitsi ma siis asju uuesti seletada, kui ma juba olen neist varem rääkinud. Näiteks juhtub sellist asja sageli MSNi vestluses, kui vestluskaaslane on õhinas oma seisukohtade selgitamisega ega pane üldse tähelegi, mis mina vahepeal pajatan. Hakka siis uuesti otsast peale jutustama... Ja üldse, miks ma pean oma positsioone tingimata selgitama? Ma olen ju kangekaelne. Kui ma midagi ikka väidan, siis nii ma ka mõtlen, mida ma siin ikka seletan. Diplomaatilisus on aga vist hoopis see, kui ma üritan kelleltki mingit abitegevust kaubelda, ilma et mul midagi vastu oleks saada. Loomulikult poleks diplomaatiaks vajadust, kui mul oleks manipuleerida suurte summadega. Kui näiteks oleks üks stimuleeriv summa raha, mille saab lepingusse kirjutada klausliga, et selle saab töö õigeaegsel esitamise, iga hilinetud tund, päev vm ajaühik aga vähendab summat teatava protsendi võrra, poleks mingit tarvidust diplomaatiaks. Teine dipolomaatiline liin on mul kirjas punktis 9. Esineb juhtumeid, kus kõike ei tohi avalikustada. Taas ei tahaks ma sellist diagnoosi enda põhiomaduseks tunnistada.
- Naiivsus lootuses, et tööandjate lepingud on igavesed — kes küll nii rumalasti minust arvab? Ma ei ole iial arvanud, et leping on igavene, eriti kui sellel on kirjas lõpetamise kuupäev.
- Pidev sissemagamine ning lubatud kohtumisetele mitteilmumine (ajab harja punaseks eriti koostööpartneritel ning praeguses tööturu situatsioonis täiesti lubamatu) — jälle puhas laim! See, kui ma ei ela samas tsüklis mind kritiseeriva kodanikuga, ei tähenda seda, et ma pidevalt sisse magaksin. Kuid samas on see seotud punktiga 4. Ma olen ligi veerandsada aastat käinud kella peale tööl, tunde andmas... loomulikult ei saa sellises situatsioonis kõne allagi tulla hilinemine. Kui aga lubatud kohtumine on ebameeldiv, ebamugav või välditav, siis ma tavaliselt seda ei lubagi. Sellisel juhul annan ma tavaliselt diplomaatilise vastuse, millest ei tohiks mingit kindlat kokkulepet välja lugeda. Ehkki paaril korral on füsioloogiline väsimus ka tõepoolest olulistel puhkudel võimust võtnud ning ma ka olen sisse maganud. Sellisel juhul aga ei tohiks siin lahmida väljendiga «pidev».
- Poolik tolerantsus – jäärapäiselt lausutud «ei saa, ei taha, ei huvita» — ah vaat, mida tähendab see «jäärapäisus»! See väide on taas kui üksik ja kontekstist väljarebitud väljavõte Lenini koguteosest, kes olla kunagi öelnud "õppida, õppida, õppida". No pole ta sedasi öelnud! Kuid ma uurisin välja, kust see sõnakõlks tulnud on... See, kui ma teatavates situatsioonides mõne ettepanekuga üldse ei nõustu, ei saagi olla konkreetsemalt väljendatud. Niigi süüdistati mind punktis 3 ebakonkreetsuses. Ainus lohutus, et ehk ei olnud need kaks väitjat üks ja sama (igaüks ise teab).
- Pärsitud iseseisvus ja otsustusvõime, mida osavasti kasutavad ära professionaalsed päheistujad — vastuolud punktidega 6 ja 14. Kõik sellised juhtumid on üksikud erandid.
- Tagasihoidlikkus — samuti väga suhteline mõiste. Ega ma just esile ei armasta tükkida küll. Kuid, olenevalt olukorrast, võin ikka ka valju häält teha. Ma ei pea tagasihoidlikkust enda miinuseks.
- Tervist ja raharessursse laastava suitsetamisega tegelemine — see tegelemine on tõsine süüdistus ja ilmselt ei ole kaugel ka aeg, mil ma sellest harjumusest olen sunnitud loobuma. Uuest aastast ju tõusvat sigaretiaktsiis veelgi. Niigi kulub iga päev vähemalt 100 krooni...
- Tundlikkus ülekohtu suhtes — kas see on ka puudus? Üldjoontes ma ei tunnegi kedagi, kellel oleks ülekohtu osas suva. Kuid ma ei arvanud iial, et see on miinus.
- Vilets füüsilise koormuse taluvus – hoolimatus oma tervise suhtes — siin oleks justkui kaks diametraalselt vastupidist väidet koos. Esimene neist pole siiski iseloomuomadus. Samahästi võiks mulle puuduseks panna kiila pea või uppunud tursa silmad. Väite teine pool on õige ja kattub punktis 17 mainituga.
- Vähene seismine enda huvide eest — kurb, aga tõsi. Eks seegi ole osaliselt seotud punktidega 16 ja isegi 17, rääkimata siis punktidest 1, 3 ja 10. Ehk on siingi, mida arendada ja aretada...
12 kommentaari:
Pisut kannatust ning osavad ümberpõiked nn "süüdistustest" lähevad varsti täpsustamisele :)
Arglikkus on kerkinud esile pigem konkreetsete asjade küsimise juures. Näiteks ei leidnud me ükskord üles Hansahoovi. Xanil kui elupõlisel tartlasel oli piinlik kaubamaja infolauast selle hoovi asukohta küsida, mina põhja-eestlasena ei häbenenud sekunditki. Samane arglikkus osutus ajendiks ka meie seni suurima tüli tekkimises, aga sellest järgmiste väidete juures.
Tööelu avalikustamise eest veebis sain ka mina kord peapesu. Õnneks ei lõppenud see vallandamisega. Küll aga tuleb tunda seadusandlust ametialaste saladuste kohta. Ühes kohas ei tohi olla nähatavad inimese nägu, nimi ja seotus asutuse nimega. Koolitundides tehtud piltide süü oli vaid karmi reaalsuse kajastamises. Kui piltidelt oleks vastu vaadanud klassitäis usinasti kaasatöötavaid õpilasi, siis oleks see olnud heaks reklaamiks koolile. Tegelikkuses vedeles kõhuli laudadel vaid veerand klassikollektiivist. Neistki osadel joped seljas, nagu oleks koolimaja külm kui puukuur.
Ebakonktreetsuse siinse tõlgenduse juurde pean lisama, et „asjad on paranenud“. On hakanud tulema konkreetseid avaldusi: „Sina otsustad, kuidas edasi tegutseda!“. Kui aga jääda kõhklema kumb otsustab, siis ongi ebakonkreetsus platsis. Ega Xan ei taha otsustaja olla, kui teda just otsustajaks pole palgatud. Siit hargneb ilusti edasi põhimõte, et ega tema pole otsustaja – ta vaid ootab korraldusi. Jälle üks tülide allikas, sest kolmas osapool pole nõus niisama passima (olema teadmatuses, kas ja kus saab süüa, magada jne).
. Ebaregulaarsus Xani moodi on äärmuste äärmus. Lepete kuhjumine poleks mingi probleem, kui nendest äraütlemiseks kasutataks ostekõne. Paraku eelistab Xan keerutavat kõneviisi või suisa vaikimist. Ükskord olin ma hämmingus, kui minuga kohtumine oli lausa Xani ajakavasse kirjutatud, kuid sel ajal sõitis ta hoopis teise seltskonnaga kuhugi Toila suunas. Hirmus raske oli mulle otse näkku öelda, et kohtumine Tartus jääb ära. Selle nüansi kallal tuleb kindlasti veel töötada, sest vajadus tüütute formaalsuste järele tekib ka sõpradel.
Elektroonse suhtluse eelistamine üksinda pole üldse pahe. Kui aga tööandja on korraldanud näost-näkku suhtlemise, siis tuleb seda ka taluda.
Peitupugemiste kohta tahan tuua kaks näidet. 1. Hiiumaal suvepäevade aegu oli meie seltskonnal ajakava järgi plaanis väljasõit mere äärde koos mitmekilomeetrise matkaga. Kui oli aeg bussile ronida, siis oli Xan äkki kadunud. Toakaaslane oli ähmi täis ja tegi kisa, ülejäänud seltskond pööritas päid. Mulle meenus lõpuks üks Xani hommikul puistatud lause, et ta vist ei viitsi õhtul matkama minna. Ma siis hõikasingi üle kaaslaste, et ju ta ei tulegi - sõidme minema. Kui liikuma hakkasime, siis nägin bussi aknast kuidas Xan väljus majast, vaatas korraks bussi poole ja keeras end hoopis teises suunas minekule. Kombekas oleks siinjuures olnud enne väljasõitu vähemalt ühele seltskonnaliikmele öelda kindel EI, mitte end pooleks tunniks kemmergusse lukustada. 2. Ühel paljudest ENTA mitmepäevastest seminaridest ütles Xan, et ta läheb korraks suitsetama. Kadus aga mitmeks tunniks. Hiljem selgus, et läks oma hotellituppa ja keeras lihtsalt magama. Igatahes asjalikum ja huvitavam tegevus kui pildistamine. Mina olin seal kohapeal kui mitteametlik fotograaf. Aitasin „põhikohaga fotograafil“ tööd teha. Kuid see polnudki veel kõige hullem. Ametlikul ümarlaual Toompeal olin ka mina kutsutud fotograafiks. Minu fotoka akude laadimisel tekkis tõrge. Ütlesin Xanile, et mul on probleem akudega ning särtsu ei pruugi sündmuse lõpunijäädvustamiseni jätkuda. Kui see ohtlik moment oligi käes ning mu fotokas hakkas hinge heitma, siis oli Xan koos oma fotokaga äkki pikaks ajaks kadunud ja minu häda sootuks unustanud. Otsisin teda rõdult ja õuest. Ilmselt istus jälle kemmergus. Tervisliku põhjuse ettekäändel sooritatud peitupugemised tüütu keskkonna eest.
Kohatist põikpäisust täiendaksin mina pooliku tolerantsusega. Xani lihtsalt ei huvita. Päris tihti juhtub aga see Xanile endale oluliste asjadega. Pikem lahtiseletamine aitaks tal endal stressitekitavatest nüanssidest jagu saada.
Kuna blogi ei lase pikemat kui 4096 tähemärgilist kommi läbi, siis pean oma jutuvada esitama mitmes osas.
Koostöövõime väsimise termin kerjabki pikemat lahtiseletamist. Siinne Xani kommentaar näitab ilmekalt tema ignorantsust ebameeldivate teemade suhtes. Kui tegevuses on ka kolmas osapool, siis ei peaks teine ja kolmas suhtuma esimesse kui opakasse, kes midagi endale huvitavat üles leida ei oksa. Tuleb oma napp julgus kokku võtta ja otse järjekordne EI öelda. Varjata saab vaid seda, millest kaaslasel aimugi pole. Kui aga info on kättesaadav, vaid kaaslase kohalolek pole oodatud, siis tuleb see valus teema ka üles võtta. Ühe meie põhilise tüliõuna tekkimine saigi alguse sellest, et mulle anti diplomaatiliselt teada justkui võiksin kohale ilmuda, hiljem selgus, et ma pole oodatud. Selle asemel, et mulle „ära tule“ öelda, hakkas pihta üks kuramuse komejant ja näitemäng. Mul tuli lõuna- ja õhtusöögi ajal koridoris passida, mind rõõmustati sellega, et küll ikka anti palju süüa, kõik ei mahtunud keresse äragi; ma ei võinud teada, millises toas Xan elab ja veel hullem, et seal on lausa kaks voodit. Selle viimase saladuse lobises kogemata välja kolmas osapool :D Seega polnud võimalik toda fakti ametisaladuseks nimetada. Küll aga panen kogu selle jama otsustamise teema jäärapäise ajamise arvele. Kui Xan pole otsustajate ringis, siis iseloomustab teda argus. Kolmas osapool väitis, et ta ilmselt ei julge hüvesid juurde küsida, Mul ajas kopsu üle maksa, et see mäng käis minu arvelt. Xan ootas tulemust, kuid kaaslase elu-olu selle tulemuse saavutamise aegu ei suutnud ta ära korraldada. Ükskord tasusin vastavalt teenindusele ja ei andnudki enda tehtud pilte edasi. Pildid sõitsid koos minu tütre fotokaga ära Märjamaale :P
Liigne leebus võib olla küll vähene enesekehtestamine. Kuid siin vist peeti silmas pigem arglikkust mistahes kehtestamiste suhtes.
Pealiskaudsus koos liigse diplomaatiaga on tulnud ilmsiks pigem lühemaajaliste koostööde aegu. Digisuhtlemisel on mõistlik oma seisukohad välja tuua pigem loeteluna, kui sidesõnadest kubiseva heietusena. Olen märganud, et naised satuvad Xani kirjutamisstiilist küll elevusse, kuid asja ivale nad pihta ei saa.
Tööandjate lepingutega on alati üks igvene jama. Siin suskasin pigem teemale, et tuleb teostada järelevalvet enda lepingute seadusliku kulgemise suhtes. Üks oluline leping lõppes seadusi eirates ja Xan taaskord ei julgenud õigeaegselt sekkuda. Mitu kuud hiljem saatis argliku järelepärimise. Üks seltskond väitis end kõike õigesti teinud olevat. Teine kamp aga jättis olulised asjad tegemata. Õhku või internetiavarustesse kogu see asi jäigi .
Pidev sissemagamine paistab lausa 200 km taha kätte ega ole vähimalgi määral seotud kritiseerijaga samas tsüklis elamisega. Sissemagamised kindlasti kohal olla lubatud koosolekule või õppetööle on olnud ajenditeks tööst vabastamisele. Aga ka need lihtsad sissemagamised vaatamata diplomaatilistele hoiatustele on usalduse kaotamise põhjuseks.
Iseseisvus ja otsustusvõime on Xanil tugevad eriti siis, kui on vaja millestki taganeda. Hakkavad tulema väljendid, et taha, ei huvita, pole oluline. Kui aga Xan otsustab teha koostööd teisega, kes on otsustaja, kuid otsustada ei suuda, siis on ta kannatlikkuse ja tagasihoidlikkuse verstapost. Piinleb terve päeva, kuni lõpuks põgeneb. Seda muidugi salaja, sest ta ei suuda öelda EI :P
Punkti 19 ma sõnastaksin ringi: vilets füüsilise koormuse taluvus, mis tuleneb hoolimatusest oma tervise suhtes. Hoolimatus pole ainult suitsetamine, vaid ka paljud muud komponendid. Näiteks vähene füsioteraapia. Inimene on loom ja ta ei saa ignoreerida tõsiasja, et peab mõõdukalt sööma ning enda kere kõiki osi liigutama. Käte ja aju liikumisest jääb väheks.
Ma pole vist tegelikkuses kogu selle sajandi jooksul nii palju aega kemmergus veetnud, kui siinsest teisest sissekandest paistma kipub.
Mis parata, kui kemmergust saab otsustavatel momentidel pelgupaik :D Minu enesekesksusele paistsid need lood just sellised nagu kirjas on. Huvitav oleks teada, mida Xan oleks samades situatsioonides minu asemel ja minu informeerituse juures ette võtnud? Kas oleks rõõmustanud ja vandunud mulle igavest armastust või olnud nördinud hoolimatuse pärast? Aga võib-olla hoopis midagi kolmandat-neljandat-viiendat?
Kahtlemata kõik need üksiknüansid on kenaks illustratsiooniks kujunenud muljele. Mõningate muljete sügavas ekslikkuses pole kedagi süüdistada, kuna kommenteerija tunneb mind teistest lihtsalt märksa põgusamalt ning on piisavalt enesekeskne, et arvata, et kõik on seotud otse tema endaga.
Toon vaid paar üksikut vastuargumenti, mitte et need vähendaksid siinkommenteerija sissekannete väärtust.
Lõik "lepingute kuhjumisest" ei saa olla kuidagi lahendatav eitustega. Enamasti on kõik need nn lepingud eelregistreeritavad ning üks ikka olulisem kui teine. Pealegi on tihtilugu mitmetel neist mõnedki lisa-agad, mis omapoolset õhinat vähendavad. Näiteks võiksin ma vägagi kenasti kokku leppida mingi põneva linnuretke, kuid ilmaolude vastu ei saa ma võidelda ega neid ka mitte muuta.
Hiiumaa konkreetne näide on seda põnevam, et ma mainisin vähemalt viiele inimesele oma kaasatuleku loobumisest. Imelik küll, et ükski neist seda siis tõsiselt ei võtnud ega edasi ei öelnud. Ma isiklikult tundsin end üksi uidates palju paremini kui oleksin tundnud karjaga mööda randa kiirkapakul tormates.
ENTA ürituse juures olin ka mina mitteametlik fotograaf. Kui üks seminar kestab kolm tundi, siis polnud mul tõesti põhjust kogu aeg koha peal passida ning iga liigutust jäädvustada. Kõik muud nüansid ruumide ja muuga on selgitatavad märksa proosalisemalt. Kaugemalt tulijate jaoks leiti majutusvõimalis, kohalikud ei elanud hotellis. Minu jaoks on alati eraldi tuba, kuna enamasti ei seedi minu seltskonda keegi. Need, kes norskamist naudivad, on alati teretulnud. Need aga, kes arvavad, et mina peaksin norskamise lõpetama, otsigu endale parem ise parem koht.
Et see Tähetorni-saaga lõpuks selgeks saaks, siis algas see ju kõik minu pakkumisest kohtuda. Mainisin, et mind kutsuti ka kaasa, taksotama ja pildistama. End mitteametlikuks fotograafiks nimetav isik mainis, et võttis võileivadki kaasa, ometi tekitas piinliku olukorra ja süümepiinad mulle sellega, et pidas haavumiskohaks seda, kuidas teda ei kutsutudki piiratud kohtadega lõunale. Nii mina kui ka korraldaja arvestasid sellega, et tal on üle tänava sugulane, kelle juures ta saaks vajadusel nii süüa kui ka magada. Peale selle tuli korraldajal veel tõsist vaeva näha kolleegidele olukorra selgitamisel. Mina ise sain noist nüanssidest palju hiljem teada.
Toompea ja akud ja peldik. Miks mitte kasutada näiteks mobiiltelefoni, selle asemel et kõikjalt otsida? Ma ei saa siin küll muud öelda, kui nii see kui ka mitmed teised on otsitud süüdistused.
Webxan isiklikult ei oleks sellises situatsioonis kohale läinudki. Või kui läinukski, siis poleks ta teinud numbrit sellest, et teda sööma ei palutud või öömaja ei pakutud.
Näiteks kutsuti webxan kord ühele asutuse peole pildistama. Mitte keegi ei maininud, et teda seal ka söödetakse. Seetõttu pidas ta vastu seni, kuni nälg hõrgutisi neelavate piduliste pildistamisest silmanägemise võttis. Seejärel jätkas oma teed. Tagasihoidlikkus või nahhaalsuse puudumine ei julgenud kutse esitajale mainida, et kõht on tühi.
Siinset teemat jätkub kauemaks :D
Eks ma siis üritan helistada rohkem mobiltelefoniga sellele, kes seda telefoni kõige enam vihkab. Kuigi Toompeal oli heaks kombeks telefon vait panna või hoopis välja lülitada. Minu mobla asus vist hoopis kotis ja saali nurgas. Igatahes on minu jaoks väga kohtlane otsida inimest samast majast telefoni teel. Küllap ma parandan ennast.
Tähetorni täpsustuseks võin öelda, et ma ei võtnud kaasa mitte võileibu endale, vaid mitut sorti söödavat Xanile külakostiks. Nii ma ka talle ütlesin, see võilebade tõlgendus tuli hiljem. Minu sugulasega arvestamine korraldajate poolt jõudis minu kõrvu ka alles hiljem. Ma ise rääkisin pigem, et tädi on voodihaige ning üle elanud südame opertatsiooni ja ma ei taha talle tüli teha. Käisin teda küll vaatamas, kuid ei pakkunud end kostiliseks. Samuti ei pretendeerinud ma Xani toas olnud voodile, kuid olin vihane, et seda ja kogu tuba minu eest varjati. Jälle oleks ma pidanud teda otsima selle tema poolt vihatud telefoni abil. Kuna ma ei tahtnud helistada, siis saigi Xan magada nii palju kui tahtis.
Lõpetusesks: siin pole ma esitanud ühtki süüdistust, vaid illustreerisin Xani iseloomuomadusi, mida ma pidasin negatiivseteks. Kuna osad teemad said elava vastukaja osalisteks, siis järeldan, et need olid kõige sügavamal hinges ja kõige pakitsevamad asjad. Nagu ka minu enesekesksus :)
Soovitaksin Kassil kaaluda poliitiku karjääri. Nemadki oskavad musta alati valgeks rääkida.
Ega muud kui ootan soovituskirja :D Kassi enesekesksus seiseneb otsese vastulöögi andmises, Xani oma vingerdavas ärakadumises. Küll oli lohutav lugeda, et neid kes tema eitustest aru ei saa, on peale minu veel vähemalt viis inimest :P
Ootan nüüd ka hea propsise kommentaare eelnevale teemaarendusele!
Kui faktid ei sobi teooriaga, siis muuda teooriat.
Nii olevat juba Albert Einstein öelnud.
Mina pole üldse nii oluline inimene, et midagi muutma peaksin. Pigem teen midagi asjalikku ja huvitavat ega pea sellest kellelegi midagi teatama. Kui keegi mind kuskil ootab, taga otsib või muidu muretseb, siis on see tema probleem. Kasutagu mobiiltelefoni, mida ma vihkan, millele ma ei vasta või mis ei tööta. Vahel ma ostsutan kellegagi midagi jagada ning kui ma seda ei tee, siis ärgu tekitagu minus süümepiinu ja olgu pigem vait.
Kui keegi mind süüdistama hakkab, siis on ta igavene enesekeskne.
Aga nüüd ma enam ei räägi, sest olen kõige vägevamaga selle kokku leppinud.
Postita kommentaar