Juba kell 12 olin sisuliselt platsis.
Vaja oli kiiresti parandada kaks lasteaiaõpetajatele mõeldud paberit, kuna nood olid oma lähteandmed andnud lünklikena ning mina seetõttu printisin välja valesti vormistatud tõendid.
Selgus, et TT polnud vahepeal mitte ainustki muudatust teinud ega failegi avanud. Arvas, et nüüd peame koos maas istuma ja kohe selle taotluse ära täitma. Oma sõnutsi oli ta partneritele helistanud. Aga nood tahtvat ikka taotlust ennast ka näha.
Kui ma siin siis võtsin otsuse vastu, et parandan vaid kõige karjuvamad vead ning värvin kirju teksti mustaks, et seda oleks võimalik potentsiaalsetele partneritele näidata, tukkus konjakihõngune TT toolil. Aeg-ajalt ta siiski mu täiendavate küsimuste peale ka ärkas ning lappas oma lehti edasi. Korduvalt mainis ta, et too minu kolleeg tegi ju päris usinasti märkusi ja iga kord ma vastasin, et kõik nood märkused on mul kodus ja et ma ootasin temalt pidevalt tagasisidet, et töö lõpuni teha.
Siin tundsin end juba kahe tunni pärast kui surnu. Kohvi ei antud, paar korda sain käia õues "värsket õhku" hingamas. Jalad lõid tuld välja nagu Kaitseliidu saabastes ning kohalikud kolleegid pidasid pidevat mokalaata.
Timo käis mingisugust oma dokumenti siinses arvutis PDF-iks vormistamas, mõned külalised käisid niisama juttu puhumas või telefoniga lobisemas, justkui paremat kohta oma privaatkõnede jaoks polekski olemas. Kui ma arvasin, et dokument oli juba piisavalt niipalju valmis, et partneritele häbenemata esitada, selgus taas, et mul tuleb see ikka enne ka välja printida, et siis see koos üle lugeda ja selle üle arutada. Kasutasin juhust ja läksingi priterile valu andnult suitsetama. Kui ma majja tagasi pöördusin, tuli trepil vastu TT, kes teatas, et käib ka korraks ära. Miks, kus või kui kaua — seda ma ei saanudki teada.
Ruumi naasnult leidsin, et printeril oli jäänud täpselt üks lehekülg puudu töö lõpetamisest. Selle vanaaegse printeri teine viga on veel selles, et ta ei taha ise professorile pabereid kätte ulatada. Nüüd ma siis pean ilmselt teadamata aja ootama, mil TT naaseb.
Vahepeal, kui TT mingi tudengiga jutles, kes küsis nagu vana sugulane, et mis siin toimub ja kuidas tuju on (tegelikult pole mul aimugi, kes ta oli), printisin Karinile talle vajalikud paberid.
Samas oleks mul aga vaja hädasti kodus olla, kuna täna on just parasjagu kuupäev, kui ma olen harjunud kokku koguma maja veenäidud, võtma elektrinäidud, maksma maksud ja tasuma arved... Ju siis peab kõik see jääma homsele. Homme on samas aga väga tähtis päev Jaanusel, kus tuleb ka juba varavalgest kohal olla.
Kannatan veel veidi ning otsin põhjuse lahkumiseks. Tõenäoselt pean aga olema mina see, kes TT-le koostatud juhendi põhjal ise need failid laiali saadab. Vähimatki lootust selle tulemuse edukaks, eelkõige õigeaegseks saavutamiseks mul aga pole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Selgus, et TT polnud siiski veel kordagi kuskile helistanud, kuna ta kordas pärast dokumentide pulgale panekut mitu korda, et ta ikka peab kohe täna selle asja ette võtma.
Kui ma olin lõpuks valmis kõikide partnerite tegevused ükshaaval läbi vaatama, selgus taas, et ta ikka tegeleb nendega ise. Kordas veel refräänina mitu korda, et me oleme selle taotlusega pisut hiljaks jäänud.
Umbes veerandsajal korral mainis ta tolle mehe või minu kolleegi suurt üleskirjutamist ajal, mil me Üllega arutasime...
Tagatipuks ma teatasin talle, et mul on Majas täna arvelduspäev ja ma parema meelega ei tuleks enam siia tagasi.
No siis ta saatiski mind sisuliselt minema küsimustega, et ega ma täna enam tagasi ei tule, suunistusega, et kui ma midagi veel muudan, siis saatku talle meilile need uuendused... Siis käis veel mitu korda üle küsimus, kuhu täpselt ma need failid talle pulgale panin... Lühidalt: ta on natuke liiga vana, et enam midagi taibata.
Mind ajas lausa naerma, kui keegi tudeng tuli oma kaitsekõnet talle näitama ning ta käratas: Kurat, meil on praegu pööraselt kiire selle projektiga....
Kell 15:30 lõpetasin ma igatahes tööpäeva ning läksin koju asju ajama. Ahjaa, veel soostus ta sellega, kui ma homme pärast kaitsmist (mille toimumist pidin umbes viis korda kordama) koos Jaanusega appi tulen...
Kolm korda kordas ta, et sellest sõltub minu palk ning seekord vaid kaks korda, et rahad on kõik kinni, aga ma pean tollele retsensendile ikka ära maksma... Lubas kohe täna sellega tegeleda (nagu eelmised umbes poolteist aastat).
Tundub, et suur osa ülikoolist on sama põduraks jäänud kui kirjeldatud TT :(
Siinkohal teeb Kass taas otsejärelduse sellest, mida ta kogenud on. Kuid sellistel puhkudel puudub siiski piisav valim üldistuste tegemiseks.
Ülikoolis on ikka enamik inimesi väga aktiivsed ja asised. Tõsi, puudub umbes minuvanuste generatsioon, kuid see-eest on hulgaliselt nooremaid.
Minu ammused ja preagused kokkupuuted tehnikaülikooli mistahes tegelastega on olnud 99% väga toimekad, konkreetsed ja asjalikud. Kahjuks pole mul vanu mälestusi nõukaaegaest TRÜ-st. Küll aga on jätnud praegune asjatamine ülikoolis üpriski uimase, kaootilise ja individualistliku mulje. Vaid 1% tublidust.
Postita kommentaar