Tragikoomika (I)

Võtsin õhtul kandideerida McQ soovitatud disaineri kohale. Pikka aega pole ainustki eitavat vastust tulnud laialt tööturult. Muudkui kandideeri ja kandideeri, nagu peaga vastu seina. Eks vaatame.

Savisaare sündroom on nüüdsest ka Tartusse jõudnud. Käisime McQ-ga RTQ järel ning veendusime tänavavalgustite süütamise regulaarsuses. Kui varem süüdati need ikka siis, kui väljas piisavalt hämar oli, siis nüüd süüdatakse need alles 19:20...20:00.

Tänaseks oli mul plaanis ammu väljakuulutatud loeng Nõo Põhikoolis. Teemal "vesi inimorganismis". Nagu kohapeal selgus, peeti koolis tervise nädalat ning mul oli au esineda poolele aulatäiele neidudele. Poistel oli samal ajal teistsugune üritus.

Alati on sedalaadi võõrasse kohta minek suur risk. Vähe sellest, et ma tundsin end kole pahasti, tõenäoselt oli mul veel ka palavik. Selleks, et end sobivasse konditsiooni viia, jõin hommikul tavalisest pisut kangemat kohvi ning, tõsi, ka vist pisut rohkem kui vaja. Igatahes hakkas teel Nõkku lundki sadama, viies mu enesetunde veelgi madalamale.

Suures saalis oli suhteliselt jahe. Võimalik, et see jaheduski oli tingitud pisikesest palavikust. Ekraan asetses lava tagaseinas ja tundus mulle suure saali kohta kohatult pisike. Samas võimaldas sedalaadne ekraani paiknemine kerge vaevaga üle elada olukorra, kus saali aknad polnud pimendatavad. Saal oli vähemasti varem olnud polüfunktsionaalne, kuna lisaks lavale olid sellel ka kõik spordisaali võimalused. Nüüdseks on ühiskoolil (sama maja teises blokis asub ka Nõo Reaalgümnaasium) eraldi spordisaal.

Modernne sülearvuti lohistati spetsiaalselt minu jaoks keset saali, kuna ma ei suutnud kaugjuhtimispuldist leida nuppu, millega pilti tagasi liigutada. Tõsi, seda toimingut eriti tihti tarvis ei läinudki. Arvestasin sellega, et pean rääkima valju häälega ja tervele saalile. Mulle aga kinnitati pea külge juhtmevaba mikrofon, mis moonutas hääle harjumatult valjuks kõmaks.

Niru enesetunde, kindlasti aga osaliselt ka harjumatu tehnika tõttu, ei saanud ma jutusse sädet. Poole looni kuulasid noored neiud mind suhteliselt hoolega, kuid kui ma viisin jutu erituselunditeni, muutus suuremale osale see tüütuks. Või vähemasti mulle tundus nii.

Kõige puändiks oli aga see, kui mul jutu käigus juhtus personaalne sünaps. Jutt ikka ju veest ja veest ja veest... Siis neerudest ja uriinist... Lõpuks haarasid mind nii tugevad põiepakitsused, et ma ei suutnud endaga enam midagi teha. Mõtlesin vaid, et kumb oleks piinlikum, kas endale püksi siristada, mis ei oleks kindlasti märkamatuks jäänud, või pisike paus teha. Võtsin siiski oma kogu nahhaalsuse kokku, haarasin peast mikrofoni, sosistasin õpetajale kõrva, et pean korra ära käima... ja käisingi. Mind juhatati pika koridori lõpus asuvasse tütarlaste WC-sse. Kuid mul ei olud aega risti ette lüüa.

Kui ma ettekandes kõnelesin, et terve inimene eritab ööpäevas uriiniga umbes liitri kuni poolteist vett, siis mul õnnestus see norm vist ühe korraga täita. Olin vast viie minuti pärast tagasi. Õpetajad, keda selgus saalis rohkemgi olnud olevat, olid vahepeal kenasti jutu õpitu ning kohalike oludega sidunud ning piinliku olukorra päästnud. Mina aga ei osanud isegi mitte punastada.

Tundub, et olen ikka liiga vanaks jäänud. Või tuli see haigusest. Evi, kes mind meeldivaks vahelduseks esinema kutsus, pidi minus ilmselt tugevasti pettuma. Ehkki ta hiljem mind viisakalt lohutas, et loeng olevat olnud hästi huvitav. Mulle endale see nii ei tundunud. Õpilased ei tulnud tervenisti kaasa. Kindlasti oleks järgmisel korral sedalaadi paigas edu suurem, kuna ma teaksin, mida oodata. Muidugi poleks vast midagi ka katki olnud, kui ma oleksin helivõimendusest loobunud, ent see oleks olnud minust tiba nipsakas.

Igatahes ma ise enda esinemisega küll üldse rahule ei jäänud. Ma isegi ei mäleta, et mul oleks millalgi varem nii kehv enesetunne olnud. Või kirjutaks kõik selle haiguse arvele?

Aga koolimaja oli äärmiselt huvitav ja hubane. Selles paistis olema koguni talveaed, mille sarnast me nägime möödunud kevadel Dimaga ringi reisides Karksi-Nuias. Kuid mul oli nii sant enesetunne, et ma ei teinud ainustki pilti.

Õhtusele ELO koosolekule ma ei läinudki. Enesetunne ei lubanud. Sõin pihutäie tablette sisse ja jäin tervenemist ootama.