Ma ei loendanud, mitu ühikut Kass ostis, kuid mina ostsin 9 riideeset, neist 5 McQ-le, ning viisin õhtul endast välja paar MSNi kommenteerijat, kes mind otseteed rikkuriks pidasid. Sirje arvas, et tema oma 500 krooniga oleks heal juhul vaid pool kleiti saanud. Hiljem siiski selgitasin talle, et need 9 ühikut, üks kenam rõivaese kui teine, maksid kokku 90 krooni. Humanas korraldatakse umbes kuus korra odavamaid väljamüüke. Need saavad üha populaarsemaks, millest kõneles ka fakt, et meie auto taha parkis üks uhke džiip, millest kargasid välja meesjuht ja kolm naist, kes lausa jooksusammul poe poole tõttasid. Mina isiklikult ei näe vähimatki põhjust, miks peaksin ma ostma Adidase firmamärki või Nike'i konksu kandva pluusi 3000 krooni eest, kui ma saan analoogse ka 10 krooniga.
McQ eestveol käisime veel teiseski sarnases poekeses, ent pükse me siiski talle seekord ei saanud. Tartus on Humanasid lausa kaks. Ent meie käisime teises juba eelmisel õhtul, mistõttu seekordne teine poeke oli sealsamas silmakliiniku juures.
Pärast pingelist shoppamist käisime oma heas Rehepapis keha kinnitamas, mille kiitmisele ma parem enam sõnu ei kulutagi, ning suundusime linna serva "grüünesse". Peab tunnistama, et rohelust nappis — kõikjal laius erevalge mõttetu vaip tahkestunud olekus veekristalle, mis olid üksteise külge akrobaatilise osavusega põimunud. Kui sellisest aspektist ei oleks loodusele suurt kasu külma talve üleelamiseks, võiks selle jama vastu küll suisa protestida. Ainsa elusa olevusena märkasime metsa serval ronka.
Siis selgus, et McQ oli oma ID-kaardi lohakalt auto käigukangi juurde paigutanud, hiljem samalohakalt oma suitsupaki haaranud, mistõttu see kaardike oli üles leidnud prao tuhatoosi all ning sinna pugenud. Veel selgus, et auto tagakumm on lubamatult tühi. Sõitsime bensiinijaamast läbi, autojuht pumpas rehvi täis, ning suundusime Lõunakeskusse.
Lõunakeskus on nüüd AHHAA põhipesa. Alles päev varem olin üles pannud hiljavõitu saabunud reklaamteksti. See võis olla ka põhjuseks, mis AHHAA näitusesaal vaatamata ahvatlevatele pakkumistele ning suhteliselt odavatele külastushindadele praktiliselt tühi seisis. Samas kui sealsamas ukse juures toimus võistlus uudse mängu võitmisele. Koridori oli toodud kaks 36"-kuvarit ning nende külge kinnitatud mängu. Üks oli mingi labane jalgadega peksmise mäng, teine aga ansambli simuleerimise mäng, kus karaoke sarnaselt tuli õigetele klahvidele vajutada ning muusikat teha. Kusjuures kirjeldatud mängu mõlemad puldid olid kitarrisarnased. Väga omapärane ja minu jaoks uudne mäng. Kindlasti ka märksa arendavam kui jalgadega peksmine.
Aga seda ID-kaarti ei saadudki tolle peidupesast kätte. Pigem kukkus see üha sügavamale. Poisid lammutasid pool armatuurlauda lahti, aga kätte ei saanud... Pean ilmselt seetõttu autoga remondisalongi sõitma, kus on teadjamad mehed.
Õhtul hilja tuli Julius meile külla. Nuuskis ringi ja mõtiskles. Paraku ei oodanud teda viiel erineval taldrikul paiknevad hõrgutised, kuna pärast tema lahkumist me enam kassitoitu ei osta.
Et Juliuse peale ei või iial kindel olla, siis on RTQ kasutusele võtnud ka mehhaanilised instrumendid pisilaste tabamiseks. Juliuse töö saab tehtud ka poolautomaatselt. RTQ pakkus kassile maksarõngast, mille söömist ma nüüd ise neid ridu kirjutades jätkan...
Aga pühapäeval, 8.03.09 paarutasime Kassiga kahekesi ringi, kuna McQ läks oma naise ja ämma juurde. Otsustasime kerge hommikueine sooritada Rehepapis. Tasku fuajees mängis seekord mingi mulle tundmatu ansambel, kusjuures väga kauneid tuntud ballaadjaid rokipalasid. Ütlemata tähelepanuväärne on, et seekord oli helitehnik tasemel ning laulusõnad täiesti eristatavad.
Publikut oli märksa enam kui mu eelmisel spetsiaalsel Jana Kase kontserdil ning omavahel võis ka viipekeele abita rääkida, kui pisut röökida.
Toidud on aga Rehepapis stabiilselt maitsvad. Suur pluss on ka see kombineerimise võimalus. Igaüks võib endale ju taldrikule kuhjata ka kolmekordse portu, kui peaks vastav soov tekkima. See aga ei tähenda seda, et ka ühekordsest portsust söönuks ei saaks. Pigem vastupidi. Silmadega kipun seal palju sööma, kuid kui taldrik poole peal, tahaks juba lisamagu.
Seekord otsustasime minna mitmekesisemasse paika Raadi kalmistul. Kui Tartu lähistel üldse linde liigub, siis seal. Kohe värava kõrval oli mu vanaema haud, kuhu ka tädi maetud. Isa hauaplaati ma aga ei märganud, üksnes keegi oli selle koha peale kusnud ja lume kollakaid auke täis teinud.
Seekord oli külm, alla nulli. Füüsikahoone katusel olev termomeeter näitas -0,2 °C. Igatahes kokku loendasime vaid 8 erinevat linnuliiki.
Hiljutine suurlumi oli enamiku elupuude ladvad kaardu painutanud. Ma veel kahtlustasin, et ehk on tegu mingisuguse leinavormiga, Kass aga jäi endale kindlaks ning näitas mulle ka mitmeid teisi samasuguseid puid.
Seda lugu, kuidas mind umbes 1982. aastal Kuperjanovi haua juures peaaegu vahistati, ma seekord rääkima ei hakanud. See minimemoriaal oli kenasti korda tehtud, isegi Kuperjanovi bareljeef lisatud ning selle ees lebas austusavaldusena pärg Kuperjanovi jalaväepataljonilt.
Päris mitmetel haudadel põlesid küünlad või oli toodud värskeid lilli. Enamasti ikka sellistele, kus kivil märge kas sünni- või surmapäevast. Päris põnev on silmitseda erinevate kultuuride kombeid. Näiteks 20-aastaseks elanud "Marinochka" hauale oli toodud palju lilli ja toitu.
Ühe sugukonna hauamajake on suisa kabeli mõõtu. See on uhke ehitis. Otsisime, kas selle juures ka kodukakku märkame. Lind oli end kas kuskile kuuse otsa peitnud või muidu uje. Ei näinud me kakku.
Aga surnuaial oli lausa külm, üks mu kõrvadest hakkas suisa valutama. Ring kalmistule peale tehtud, põrutasime Eedeni keskusse, et siis uurida, kas Jysk meile midagi asjalikku pakub. Olen kodus enamiku oma toole "läbi istunud". Millalgi müüdi neid klapptoole minu meelest palju alla 100 kr, seekord aga ei võimaldanud mu rahakott samasuguseid osta.
Aga selles Jyskis on alati väga soodsad hinnad, ehkki kauba kvaliteet pole just kõrgtasemel. Lähtuvalt oma kontoseisust lahkusin seekord pisut pealt 30-kroonise saagiga, mis koosnes ninarätikutest ja pesukotist.
Püüdsin õhtul pärast töötegemist ka enda kandideerimise tarvis publikatsioonide nimistu kokku panna. Kuid nõudmised on muutunud. Ühest küljest, kui kõin need üle 100 kirjatüki üles lugeda, tuleb jälgida, et kordusi ei tekiks... teisalt aga, kui uusi nõudmisi ülima rangusega võtta, võiks esitada tühja paberilehe ja sellele diagonaalis kirjutada: teadusartiklid puuduvad. Ehk homme võtan selle nokitsemise ette.
Kui ma nelja aasta eest analoogsele ametikohale ei kandideerinud, siis seda kahel põhjusel. Esiteks oleks olnud pisut ennatlik oma hiljuti taaspälvitud kohast loobuda, teiseks aga oleks see kandideerimine jätnud tööta toonase kolleegi pr Telleri. Nüüd aga on olukord veidi muutunud. Esiteks pole mul tööd ning teiseks lohutab mind veidi ametlik teada, mille kohaselt seni täidab kohta Margit Teller, mis paneb õrnalt kahtlema, et ehk ta pärast seda "seni" enam ei kandideerigi. Eelmisel korral oleksin ma sellele kohale kandideerides tõenäoselt konkursi võitnud, kuna olin juba teadusmagister. Kõnealune lektor aga on ka vahepeal magistrikraadi saanud ning juhul, kui samuti kandideerib... ja juhul kui see kuulutuatud ametikoht, tõsi küll, pisut uuendatud nimetusega, on ülikoolile tavapärane mullipuhumine... Sellistes tingimustes võib esikohale tõusta otsustajate suhtumine. Kas valida uus ja tundmatu või vana hea ja tuttav?
Igatahes on see kahtlemata tõsine väljakutse, millest üksi lihtsalt mõlgutades mööda hiilida ei tasu.
2 kommentaari:
Nimetasin "tavapäraseks mullipuhumiseks" potjomkinlikku kommet ametikoht igal juhul välja kuulutada, isegi siis, kui kandidaat sellele on reaalselt olemas.
Eelmisel kolmel taasvalimisel sai määravaks just nimelt asjaolu, et teist sellist lolli ei leidunud või siis olid kaaskandideerijad tõepoolest nii lollid, et ei teadnud, kuhu kandideerivad.
Täpsustan oma eelmist unisevõitu kommentaari: "koht igal juhul välja kuulutada, isegi ka siis, kui selle kandideerimise tulemus on ette teada".
Ülikoolis sõltub ju kõik sellest, kes "pumba juures on". Ülemuse kohale pürginud professoritel või vanemteaduritel pruugib huvituda mingist teemast, sebida rahvusvaheline koostöö, seejärel otsida reaalne meeskond töötegijatest, mõelda neile palgaastmele (ja haridusastmele) sobiv ametinimetus ning lõpuks vastavad konkursid välja kuulutada. Mina ei ole kuulnud, et sedalaadi konkursile oleks mõni väljastpoolt tulnud kandidaat teisiti pääsenud kui just algselt planeeritu poleks mingil põhjusel "alt hüpanud".
Minu kandideerimise puhul jääb nüüd vaid loota, et pr Teller kas on mõeldud paremasse ametisse või loobub ise sellest mõnel vaid talle teada oleval põhjusel.
Kui see "seni täidab ametikohta" on aga seal kirjas pelgalt põhjusel, et varem polnud selle ametikoha nimetus nii peen, siis pole mul eriliselt suurt lootust seda kohta saadagi.
Postita kommentaar