Kui ma olin täna, 9.03.09 juba päevaga poole peal, hakkas mulle tunduma, et ma ei saa iial seda paberimajandust valmis, kuna ma olin oma lähtefaili kokku kuhjanud andmed mitmetest erinevatest allikatest.
Kõige kiuste tegin kirjanduse loetelu siiski lõpuni ja see sai 97 ühiku pikkune. Kõige iroonilisem on see, et vaatamata ligi sajale tõsisemale kirjutisele polnud nimistus ainustki "artiklit". See tähendab pole ainustki, mis TÜ akadeemilise nimistu järgi artikliks klassifitseeruks.
Varahommikune jäide värskelt meeles, ei tahtnud ma auto lähedale minnagi. Õnneks olid poisid nõus koheselt autojuhiks hakkama ning liisk langes tahte sunnil RTQ kasuks, kuna McQ ju pistis oma ID-kaardi autosse.
Olime juba Uuest Anatoomikumistki möödunud, kui ma kippusin juhti valele teele suunama. Viimsel hetkel õnnestus ikka õigesti mõelda ning teda vasakule suunata. Veel umbes saja meetri pärast meenus mulle, et see paks pakk pabereid, milles oli vähemalt 25 lehekülge, ununes mul koju. Seda pikem sõit tuli.
Personaliosakonnas põrkusin silmitsi sm dr Sepaga, kes imestas mu sealolu üle. Ma polnud ka tol hetkel suule kukkunud ning küsisin vastu, et kas ta ise tuli enda töökohta elu lõpuni kindlustama. Rohkem ta ei osanudki suurt midagi kogeleda, võttis hoopis teejuhi rolli ning suunas mind õige ukseni, mille taga mul kulus alla minuti.
Kui koju jõudsin, saatsin Tiiule üle vaadata Autoringi reklaami ning sain suuniseid lisada sellele ka lausekese daamide kohta. Lubas minuga pikemalt rääkida pärast koosolekut.
Veel teatas Sirje, et retsensent oli tema töö hindeks soovitanud suurepärast. Oli teine ülirõõmus.
Päeva õhtupooliku veeratasin mööda EBÜ esitlusi võrreldes. Kersti andis mulle terve pulgatäie uuendatuid, milliste võrdlemine võttis omajagu aega. Eriti suure aja röövis aga nende ülesalaadimine.
Päev läbi jagus teateid uuest inimarenguraportist. Räägiti kaunis vastuolulist juttu. Et küll olevat tore, et Eesti on kerkinud 49. kohale, siis aga korrati mitmel korral, et 42. kohale. Samas olevat aga kole kurb, et Euroopa riikide hulgas olevat meist taga vaid neli riiki: Leedu, Läti, Bulgaaria ja Rumeenia. Niisiis tubli 42. koht. Vähemasti pisut tublim tunne kui neegririikides. Õigemini 179 riigi hulgas jääme me sellise kohaga suisa arenenud riikide viimaste sekka. Huvitav on samas tõdeda, et veel 2004. aastal oli Eesti 40. kohal. Igatahes on selle arenguga meil üpris keerukad lood.
Kuid muidu oli päev tore, ehkki ma midagi asjalikku ka tehtud ei saanud.
1 kommentaar:
Järgmist bloginat oodates ;) Eks ikka ID-kaardi kättesaamisest.
Postita kommentaar