Selgus, et just poole seitsmeks mind oodatigi. Meie esimeses kõnes tuli jutuks kole libedus ning öösel toimunud vihmasadu. Et õues on hommikuti veel miinuskraadid, siis aimasin halba.
Nii see õnnetuseks oligi. Tänav ja õu olid nii libedad, et raske püstigi seista. Eile puistatud peenkruus oli jäässe sulanud. Auto oli kaugelt vaadates päris nägus ja läikiv, lähemalt uurides selgus aga, et see oli ühtlaselt kaetud rohkem kui millimeetripaksuse jääkihiga.
Selline oli vaade juhi kohalt paremale: hädaga oleks ehk isegi aimanud lähenevat liiklusvahendit, eriti kui tol tuled põlenuks.
Nii aga paistis esiaknast. Seesuguse "vaatega" juba kaugele ei sõida. Või kui, siis pidevalt uksest välja piiludes ja kiirusega 3 km/h kulgedes. Kui seda üldse oleks kiiruseks võinud pidada.
Vasakust peeglist avanes seesugune pilt. Polnud samuti suurem asi. Aknad olid siiski piisavalt paksult jääs, nii et neid poleks ka avada saanud. Kojamehedki olid klaasi külge kinni külmunud ning pärast nende lahtikangutamist jäi klaasile poolesentimeetrine jäävall.
Panin mootori sooja, kuid siis selgus kurvastusega, et jääsulatuseks mõeldud kemikaali balloon oli mul tühi. Komberdasin tuppa, et uus tuua. Paraku aga tabas mind ebameeldiv üllatus: uuel balloonil polnud vastavat otsikut ning tühja viisin ma juba tuppa. Pihustasin seda vedelikku klaasile sõrme ja nublaka vahele jäetud pilu kaudu. Käis kurjakuulutav ragin, kuid sellega asi ka piirdus. Haarasin kaabitsa ning üritasin kaapida: loomulikult tugevast plekist poolega. Ürituseks see jäigi, kuna ühtlases jääkihis polnud ühtki sellist kohta, kuhu "küüsi" taha ajada. Sügasin seda tihket jääd vaid paari mikroni võrra õhemaks.
Siis helistasin Kassile ja soovitasin tal takso tellida. Tema vandus kurja, et buss oli just ka läinud, aga taksotamiseks tal eelarves raha polevat. Vat sulle siis vääramatut stiihiat, mis päevase plaani nurjab.
Kui ma oleksin leiutaja, siis mõtleksin selle kahtlase ja vähetoimiva kemikaali asmel välja mingi pulberkustuti sarnaselt toimiva balloonikese, mis sisaldaks vahtsoola või midagi veelgi hullemat. Kalleid kemikaale ostes olen ma alati lootnud, et neist suuremas hädas ikka ka abi on. Seni olen seda saanud kasutada vaid akende puhastamisel seestpoolt, kui neile kondenseerunud udu jäätunud on. Seesugune jää on kohev ja valge, mitte aga tihke ja läbipaistev. Viimasele ei näinud selline vahend vähimatki muljet avaldavat.
1 kommentaar:
Vaatamata vääramatute jõudude pidevale diversioonile jõudsin ma siiski kondiauru ja Tartu linnaliini bussi kasutades lõpuks maalinnide bussijaama. Kõnnitee oli nii libe, et liikusin mööda haljasala lund. Suurem tõrge tekkis sõidutee ületamisel, sest kõnnitee oli sõidutee suunas kaldu ja täiesti kiilakas. Spordihoone ukse juures pildus üks mees kõnniteele puru ja ütles, et tema ei mäletagi nii koledat libedust kunagi olemas olnud. Tunnistasin sama. Kuidagi ukerdades ja vänderdades sain üle tee ning läksin rahaautomaati rüüstama. See risu väljastas vaid 500-seid kupüüre. Rahakotis oli mul pärast linnaliini bussipileti ostu veel vaid 34 krooni sentidega. Siit ka põhjus, miks ma keeldusin taksot tellimast. 50-st kotis olnud kroonist poleks järkunud enamaks kui taksoukse kolksuks ehk sisseistumiseks :P Bussijaam oli rahvast tulvil. Paraku jäi kell 7:45 väljuma pidanud Põlva-Tartu-Tallinn buss libeduse tõttu hiljaks. Lunastasin kassast pileti kella 8 bussile. Buss ise nägi välja selline: http://fotoalbum.ee/photos/kass27/45518875
http://fotoalbum.ee/photos/kass27/45518881
Tallinnas sadas lund ja lörtsi. Ees ootas mind väljakaevamistalgu: http://fotoalbum.ee/photos/kass27/45519111 Õnneks olid ülemused oma naisalamaid meeles pidanud ja kostitasid kohvi, koogi ja lilledega: http://fotoalbum.ee/photos/kass27/45524403
Postita kommentaar