Mõne aja eest ma undasin, et minu Nokia kiirlaadija on maa alla kadunud. Koos mitme teise olulise asjaga. Kuid siis leidsime tolle tavalise laadija üles ja mure sai leevendust.
Nüüd tuli RTQ-l kange vajadus linnatiirul käia, kuid aku oli tal tühi. Aga helistada tahtis. Seda enam, et ta enda kallis telefon ära varastati ning nüüd saab ta oma vana kasutada töötelefoni pähe, mis siis ametiposti poolt ilmselt ka kinni makstakse.
Laadija oli kadunud. Kuhu me ka ei roomanud, kust me ka ei otsinud — no polnud kuskil! Lõpuks võttis ta siis minu tiba uuema Nokia aku nahhaalselt endale ning läks. Kui ta naases, polnud temast enam muud asja kui uneriiki siirduja.
Minus aga hakkas sügelema see mu aku. Mulle meeldib, kui minu asjad on ikka minuga. Isegi siis, kui minu omad on viletsamad või vanemad. Antud juhul on tegemist vana Nokiaga, mis sellele vaatamata on uuem kui RTQ oma. Või vähemasti näeb uuem välja.
Otsisin nüüd ka ise meeleheitlikult seda akulaadijat. Ikka ei olnud. Kuid puhtjuhuslikult leidsin nüüd üles selle varem kaduma läinud kiirlaadija. Ilmselt on asjade kadumisel teatav kaval seaduspära.
1 kommentaar:
Sama valem kehtib ka siin. Otsisin taga värava pulti, kuid leidsin Meeri kaduma läinud prillitoosi :) Nii on alati, et mingit asja otsides saab leitud hoopis teine varem kadunud asi.
Postita kommentaar